Juhan Sütiste

Juhan Sütiste (kodanikunimega Johannes Schütz; 28. detsember 1899 Tähtvere vald – 10. veebruar 1945 Tallinn) oli eesti luuletaja.

Õppis aastatel 1923–1931 Tartu Ülikoolis filosoofia- ja õigusteaduskonnas. Oli Tartus vabakutseline kirjanik ning aastatel 1938–1941 Tallinnas Eesti Draamateatri dramaturg.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1942 oli vangis Patarei vanglas.

Looming

Alustas luuletajana aastal 1921, osales koguteostes "Sang" ja "Bumerang" (mõlemad 1925) ning kirjanduse elulähedust nõudvas liikumises (1929–1930 ajalehe Kirjanduslik Orbiit toimetaja). Teemadest eelistas ühiskondlikku ebavõrdsust, loodus- ja reisimuljeid, sõjaolustikku. Kirjutanud ka saksavastase vabadusvõitluse teemalisi näidendeid ja viljelnud ka teatrikriitikat.

Teosed

Näidendid:

• "Ristikoerad" (1945)

Luulekogud:

• "Rahutus" (1928)
• "Peipsist mereni" (1930)
• "Maha rahu" (1932)
• "Kaks leeri" (1933)
• "Südasuvi" (1934)
• "Päikese ootel" (1935)
• "Sadamad ja saared" (1936)
• "Ringkäik" (1937)
• "Valgus ja varjud" (1939)

Poeemide tsükkel:

• "Kahe sõja vahel" (1937 - 1941)

Teatrikriitika:

• "Iga hetk on loov" (1974)

Varia

• Juhan Sütiste järgi on nimetatud tänav Tallinnas Mustamäel - Juhan Sütiste tee (tihti ka J. Sütiste tee või Sütiste tee)

Välislingid

• Biograafia ESBL-is