182. Eesti julgestusgrupp

182. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 182 ehk Estnische Sicherungs Abteilung 182) oli Wehrmachti alluvuses olev eestlastest komplekteeritud rinde tagala julgestusüksus Teises maailmasõjas.

182. Eesti julgestusgrupp oli pataljoni suurune sõjaväeüksus (esialgu 800 meest), mis formeeriti 1941. aasta augusti teisel poolel kapten Richard Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. kompanii formeeriti Tartus, 6. ja 7. kompanii Viljandis ning 8. kompanii Põltsamaal. 6., 7. ja 8. kompanii said väljaõppe formeerimise kohas. 5. kompanii viidi väljaõppeks Põltsamaale.

Pataljoni juhtkond peale formeerimist oli: pataljoniülem kapten Richard Tammemägi, pataljoni adjudant leitnant H. Puusepp, käsundusohvitser leitnant E. Vahuri, relvur leitnant E. Lohi ja pataljoni arst dr A. Suitso (langes 6. märtsil 1944 Narva rindel), 5. kompanii ülem kapten A. Edor, 6. kompanii ülem kapten H. Möldre, 7. kompanii ülem kapten A. Mikumägi, 8. kompanii ülem leitnant E. Paas.

Julgestusgruppe kutsuti ka julgestuspataljonideks. Julgestusgruppis kanti saksa välihalli vormi ja kehtisid Wehrmachti auastmed, kuid esialgu puudusid õlakud. Ameti tunnusteks olid kraenurkades kantavad eraldusmärgid. Relvastuseks oli vene trofeerelvastus.

Septembri keskekel koondati pataljon jalgsimarsiga Rakverre, kus peale mõnepäevast puhkust ja lühikest väljaõppet laaditi rongile ja viidi Narva. Narvas oli julgestusgrupp mõned päevad. Sealt mindi jalgsimarsiga Jamburgi (Kingissepp), kust edasi rongiga Volossovosse.

Valvetegevus

Pataljon sai ülesandeks Narva-Gatšina raudtee julgestuse. Staap koos 5. kompaniiga saadeti Kikerino külla, 6. ja 8. kompanii jäid Volossovosse, 7. kompanii Jelisvetinosse, kus täideti vahiteenistuse ja korrapidamisülessandeid.

5. kompanii juurde formeeriti ratsarühm mille ülemaks sai leitnant Kuusik. Ratsarühmast moodustati talvel suusarühm. Volossovo ümruses olid mitmed kokkupõrked partisanidega.

5. kompaniist määrati mehi erilistesse jahikomandodesse, mis allusid otse 18. armee staabile ja millede ülessaneteks oli võitlus Vene luuregruppide ja langevarjuritega ning nende hävitamine.

Lahingtegevus

1941. aasta detsembris saadeti pataljoni 6., 7. ja 8 kompanii Volhovi kotti põhjaservale Punaarmee 2. Löögiarmee vastu. 1942. aasta juunis oli kogu pataljon hõivatud Volhovi kotti likvideerimislahingutes ja selle järgnenud metsade läbikammimises.

Peale Volhovi lahinguid toodi pataljon rindelt ümberformeerimiseks ära. Pataljoni täiendamiseks kasutati 185. Eesti julgestusgruppi koosseisu.

Oktoobrist 1942. muutus pataljon tagalateenistusüksusest rindeüksuseks ja 182. Eesti Julgestusgrupp nimetati ümber 659. Idapataljoniks (Ost-Bataillon 659).

Ka pataljoni juhtkonnas toimus muudatusi: 5. kompanii ülemaks sai leitnant A. Nuude, 6. kompanii ülemaks leitnant E. Vahuri, 8. kompanii ülemaks leitnant A. Hanso (langes Sinimägede lahingus).

Pärast täiendamist viidi pataljon Gatšina-Luuga raudteele valveteenistusse, kus asuti Divenskaja raudtejaamas.

14. novembril 1942 sõitsid lumetormis pataljoniülemaga koos Saksa soomusrongi alla ja hukkusid pataljoniülem R. Tammemägi ja dreziinajuht, raskelt said vigastada saksa sideohvitser R. Link ja kapral Luik, tervelt pääses aga leitnant U. Põld.

1943. aasta veebruaris sai pataljon marsikäsu Novgorodi alla Ilmeni järve äärde, kuhu jõudis ainult 5. kompanii koos staabiga. 6., 7. ja 8. kompanii eraldati 18. armee korraldusel pataljonist ja saadeti Leningradi rindele Kolpino lõigule, kus Punaarmee oli hispaanlaste Sinise Diviis (Divizion Azul) lõigus läbi murdnud. Kolpino rindelõigus oli luureandmetel oodata uut rünnakut marssal Vorošilovi juhtimisel. Pataljoni kolm kompaniid allutati operatiivselt 658. Idapataljoni ja major A. Rebase üldjuhtimise alla.

19. märtsil 1943 tomunud Punaarmee suurpealetungil kandis pataljon suuri kaotusi kuna pataljoni 7. kompanii lõiku oli suunatud Punaarmee rünnaku põhiraskus. 7. kompanii ridades langes ka alles ametissemääratud pataljoniülem kapten A. Mikumägi. Eesti üksused, vaatamata suurtele kaotustele säilitasid oma positsioonid.

Kolpino lahingute lõppedes suunati pataljoni kolm kompaniid Ilmeni äärde, kus 5 kompanii koos staabiga juba ees oli. Pataljon hakkab kuuluma lahinggruppi "Bücher", mis koos 660. Idapataljoniga allub 2. Lennuväe Välidiviisile (Luftwaffen Felddivision 2). Pataljon võttab osa lahingutegevusest põhja pool Novgorodit Hutõni kloostri piirkonnas.

14. aprillil 1943 saab pataljoniülemaks Georg Sooden.

Mais 1943 saadeti pataljon Poberesje küla juures asuva Punaarmee sillapea vastu, mis oli seal püsinud juba Volhhovi lahingutest saadik. Seal oldi võideldes kuni sügiseni, kui rindelõigu võttis üle 28. Jäägridiviis. 659. pataljon saadeti tagasi Novgorodi alla Jurjevo kloostri lähikonda.

1943. aasta jõulude ajal nimetati pataljon 659. Eesti Pataljoniks (Estnische-Bataillon 659).

10. jaanuaril 1944 on pataljonis 275 meest.

14. jaanuaril 1944 murrab Punaarmee marssal Meretskovi juhtimisel Volhhovi sillapeal Podperezje juurest, kus suvel olid ka Soodeni ja Rebase pataljonid, hõredast Saksa rindest läbi. Teine rünnakukiil tungis läbi Ilmjärve otsa Staraja Rakoma küla kohal rünnaku raskuspunktiga Soodeni pataljoni lõiku. Kuna rünnak oli ootamatu ja väga suurte massidega jõudsid venelased eestlaste positsioonidesse ja murdsid selle läbi. Mõned kilomeetrid tagapool suudeti küll Soodeni pataljoni poolt rünnak peatada. Rindele paisati ka 300 Eesti töötenistuslast, kellest järelejäänud kaks veoautotäit noormehi liideti hiljem Eesti pataljonidega.

Nõrk saksa rinne ei suutnud enam rinnet hoida ja oli sunnitud taganema Luuga suunas. Soodeni ja Rebase pataljonid aitasid rinnet, tänu Rebase suurele organiseerimistööle, küll stabiliseerida ja taganemist katta kuid ei enamat.

Soodeni ja Rebase pataljon koos 58. Jäägrirügemendi ühe pataljoniga lõid hävitavalt Punaarmee etterutanud rünnakukiilu Voškovo juures. Punaarmee kaotused olid üle 3000 langenu.

Rünnakukiilu peatamine kolme pataljoni poolt Voškovo juures andis Wehrmachti 5. ja 18. armeele võimaluse peajõudude väljatõmbamiseks Leningradi ja Volhhovi rindelt ja Punaarmeest lahtirebimiseks.

Punaarmee tankikiilud möödusid kahelt poolt Voškovost ning eestlased on sunnitud tagasi tõmbuma. Peale taganemist peatuti Tortšinovost lõunas.

Peale Tšortsinovot muutus taandumine juba plaanipärasemaks. Punaarmeele seati üles mitmedki lõkse kuhu sissejoostes olid punaarmee kaotused suured, peetakse pidevalt tõrjelahinguid. Ollakse korduvalt ka ise piiramisrõngas, kuid suudetakse sealt välja murda. Hävitatakse korduvalt Punaarmee rünnakukiile ja teenitakse vaenlaselt nimetus "Soodeni verekoerad".

Veebruari teisel poolel 1944 saadeti pataljon Eestisse. 1. märtsil 1944 jõuti Tartusse, kust saadeti kohe Krivasoosse Putki lahingusse Punaarmee läbimurret tõkestama. Seal sattutakse järjekordselt piiramisrõngasse, kust vabastatakse alles neljandal päeval

Pataljoni võitlusvõimet näitavad päevakäsud ja tunnustuskirjad niisugustelt väejuhtidelt nagu kindralkolonel Lindemann, rindel langenud kindralmajorid Basse ja Guurran, kindralmajorid Kochling ja Reymann kindralleitndid Herzog ja Speth ja paljudelt teistelt.

Kaotused märtsis 1944.a.: langenud 1 ohvitser ja 4 allohvitseri ning alamväelast, haavatud 1 ohvitser ja 22 allohvitseri ning alamväelast (kõik Eestist).

1.aprillil 1944.a. oli pataljoni koosseisus sakslasi: 1 ametnik, 6 allohvitseri, 2 alamväelast; Eestist: 5 ohvitseri, 40 allohvitseri ja 215 alamväelast.

Aprillis 1944 liideti 659. Eesti Pataljon 20. Eesti SS-diviisiga selle 47. Relva-SS Grenaderirügemendi I. pataljoniks ning täiendati täiskoosseisuliseks. Pataljoniülemaks jäi major Georg Sooden.

Pataljoni tähtsamad lahingud

• Volhovi lahing
• Kolpino lahing
• Voškovo lahing
• Krivasoo lahing (1944)

Pataljoni ülemad

• kapten Richard Tammemägi (hukkus 14. novembril 1942)
• kapten A. Paas
• kapten A. Mikumägi (langes 19. märtsil 1943 Kolpino lahingus asumata tegelikult pataljoni juhtima)
• kapten Georg Sooden

Vaata ka

• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎
• Julgestusgrupp
• Idapataljon
• 181. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 181)
• 183. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 183)
• 184. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 184)
• 185. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 185)
• 186. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 186)
• Eesti Põhiüksus Narvas (Estnische Ersatz-Sicherungsgruppe in Narwa)

Kirjandus

• Koostanud Reino Hein "Teed ja saatused". Tartu Greif 2001.