Lõunaeesti keel: erinevus redaktsioonide vahel
kat |
|||
| 28. rida: | 28. rida: | ||
''Meie Esä taiwan: pühendetüs saagu sino nimi. Sino riik tulgu. Sino tahtmine sündigu kui taiwan, niida ka maa pääl. Meie päiwälikku leibä anna meile täämbä. Nink anna meile andis meie süü, niida kui ka meie andis anname omile süidläisile. Nink ärä saada meid mitte kiusatuse sisse; enge pästä meid ärä kurjast: Sest sino perält om riik, nink wägi, nink awwustus igäwätses ajas. Aamen.'' |
''Meie Esä taiwan: pühendetüs saagu sino nimi. Sino riik tulgu. Sino tahtmine sündigu kui taiwan, niida ka maa pääl. Meie päiwälikku leibä anna meile täämbä. Nink anna meile andis meie süü, niida kui ka meie andis anname omile süidläisile. Nink ärä saada meid mitte kiusatuse sisse; enge pästä meid ärä kurjast: Sest sino perält om riik, nink wägi, nink awwustus igäwätses ajas. Aamen.'' |
||
[[Kategooria:Keeleteadus]] |
|||
==Vaata ka== |
==Vaata ka== |
||
| 47. rida: | 45. rida: | ||
*[http://www.kul.ee/index.php?path=0x879 Riiklik programm "Lõunaeesti keel ja kultuur 2005-2009"] |
*[http://www.kul.ee/index.php?path=0x879 Riiklik programm "Lõunaeesti keel ja kultuur 2005-2009"] |
||
[[Category:Keeled]] |
|||
[[Kategooria:Lõunaeesti keeled| Lõunaeesti keel]] |
[[Kategooria:Lõunaeesti keeled| Lõunaeesti keel]] |
||
[[Category:Eesti keel]] |
|||
{{täienda}} |
|||
[[da:Sydestisk]] |
[[da:Sydestisk]] |
||
Redaktsioon: 18. juuni 2009, kell 23:38
Lõunaeesti keel (lõunaeesti keeles lõunaeesti kiil) on Lõuna-Eestis kõneldav põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel, mis on ühtlasi läänemeresoome keeltest, lõunapoolseim. Lõunaeesti keel pole ühtne, vaid kujutab endast keelte ja murrete rühma, koosnedes neljast piirkondlikust põhivariandist. Need on võru, mulgi, tartu ja setu keel või murre. Traditsioonilise käsitluse järgi ongi lõunaeesti keel eesti keele lõunaeesti murderühm, mille hulka kuuluvad Võru, Mulgi ja Tartu murre ning Setu murre või murrak.
Lõunaeesti keele tänapäevastest variantidest peetakse omaette keeleks enamasti vaid võru keelt, mis on eesti kirjakeelest kaugeim ja eraldi keelena tunnustatud ka ISO Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni poolt ((keelekood vro). Kuna setu keelt peetakse lingvistiliselt enamasti võru keele variandiks, siis on nende jaoks vahel kasutatud ka liitnimetust võru-setu keel.
Lõunaeesti keeleala lääne- ja põhjaosas kõneldavaid Mulgi ja Tartu keelevariante peetakse tänini murreteks. Põhja- ja lõunaeesti keeleala piiril asudes on nad saanud palju mõjutusi põhjaeesti poolelt ning kujunenud loomulikuks üleminekuks lõunaeesti südaalal kõneldavalt maksimaalselt lõunaeestiliselt võru keelelt eesti keelele.
Keele nimetamisest
Terminit lõunaeesti keel kasutatakse eelkõige keele- ja kirjandusteaduses, kultuuriloos ning ametlikumas kontekstis (nt keele riiklikes arendusprogrammides) lõunaeesti keelte koondnimetusena või lõunaeesti kirjakeeltest rääkides. Traditsioonilises murdeteaduses räägitakse lõunaeesti murretest. Keele kõnelejad ise kasutavad enamasti konkreetseid keelenimetusi: võru, setu, tartu ja mulgi keel. Samasugune kasutus on levinud ka eesti üldkeeles (nt meedias).
Lõunaeesti keelt on (peamiselt 1990. aastate algul) nimetatud ka ugandi (lõunaeesti keeles uandi), ugala või võru-setu (võro-seto) keeleks. Nimetus ugandi põhineb Ugandi muinasmaakonna nimel ja sellega on tähistatud eelkõige selle muinasmaakonna alal asuvaid tartu ja võru keelt või nende kirjakeeli. Nimetus ugala on saadud muinasmaakondade Ugandi ja Sakala nimetuste ühendamisel, et hõlmata ka mulgi keelt. Liitnimetus võru-setu rõhutab võru ja setu keelelist ühtsust. Muinasmaakondade nimedel põhinevad keelenimetused ega ka liitnimi võru-setu pole laiemat kasutust leidnud.
Ajalugu
Lõunaeesti keelt peetakse üheks vanemaks läänemeresoome hõimukeeleks, mis on eraldunud läänemeresoome algkeelest ühena esimestest või (soome keeleteadlase Pekka Sammallahti järgi) koguni esimesena. Hiljem on lõunaeesti keel kontaktide tihenedes tunduvalt lähenenud põhjaeesti keelele, kuid põhilised iidsed erinevused grammatikas ja sõnavaras on tänaseni säilinud.
Kuni 19. sajandini olid kirjakeelena kasutusel peaaegu võrdselt põhjaeesti (tallinna) keel ning lõunaeesti (tartu) keel. Lõunaeesti keeles ilmus esimesena 1686. aastal "Wastne Testament" (Uus Testament), kuid kogu Piibel ilmus hiljem tervikuna siiski põhjaeesti keeles. Ühtse eesti kirjakeelena jäi lõpuks kasutusele põhjaeesti keel, mistõttu lõunaeesti kirjakeel jäi tahaplaanile.
Tänapäev
Tänapäeval on lõunaeesti keele kõige elujõulisemaks ja enim arendatavaks osaks võru keel, millel on oma kirjakeel, kirjandus ja meedia ning mida õpetatakse ka võru keeleala koolides ja Tartu Ülikoolis. Võru keele kaitseks, arendamiseks ja uurimiseks on loodud eraldi riiklik institutsioon Võru Instituut. Vähem on tegeldud setu ja mulgi keele või murde arendamisega. Ainus lõuneesti keelevariant, mille arendamiseks pole tekkinud mingit ühiskondlikku liikumist on Tartu murre.
Aastast 2000 on lõunaeesti keele kaitse ja arendamise projekte toetanud kultuuriministeeriumi haldusalasse loodud riiklik programm "Lõunaeesti keel ja kultuur".
Keelenäide lõunaeesti (tartu) kirjakeelest: Meie Esä (Meieisapalve)
Meie Esä taiwan: pühendetüs saagu sino nimi. Sino riik tulgu. Sino tahtmine sündigu kui taiwan, niida ka maa pääl. Meie päiwälikku leibä anna meile täämbä. Nink anna meile andis meie süü, niida kui ka meie andis anname omile süidläisile. Nink ärä saada meid mitte kiusatuse sisse; enge pästä meid ärä kurjast: Sest sino perält om riik, nink wägi, nink awwustus igäwätses ajas. Aamen.