Vabadussõjalased

Vabadussõjalased ehk rahvapäraselt vapsid olid Eestis 1920.-30. aastatel tegutsenud vabadussõdalaste ühendustesse koondunud liikmed.

Pärast Vabadussõja lõppu moodustati Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liit, mis pidi kaitsma sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. Aastal 1926 reorganiseeriti organisatsioon Tallinnas Vabadussõjalaste Liiduks; niisugused liidud moodustusid sõjajärgsetel aastatel ka teistes linnades.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit

Tallinna, Haapsalu ja Tapa vabadussõdalaste organisatsioonid moodustasid 2. juunil 1929. aastal Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL). Üks EVKL-i põhialgatajaid oli Vabadussõjas osalenud noor advokaat Artur Sirk, kes jäi liidu ideeliseks juhiks kogu selle tegevuse kestel, kuigi 1930. aastal valiti liidu juhatuse esimeheks erukindral Andres Larka.

Põhikirja järgi oli EVKL-i eesmärgiks "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös". Alates liidu esimesest kongressist 1930. a kõlasid aga ka poliitilised seisukohavõtud - peamiselt erakondliku korruptsiooni ("lehmakauplemise") ja marksismi vastu. 1931. aastal toimunud teisel kongressil sõnastati Eesti põhiseaduse muutmise nõuded: Riigikogu koosseisu vähendamine, majoritaarsed isikuvalimised, laialdaste täitevvõimu volitustega riigipea jm.

Vabadussõjalased koosolekul Pärnus, kõneleb Artur Sirk

Üldpatriootilisest sõjaveteranide liidust kujunes EVKL aastatel 1929-33 poliitiliseks survegrupiks, millega alates 1932. aastast võisid liituda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed. Seda võimalust kasutasid eeskätt majanduskriisis kannatanud keskklass, ärimehed ja haritlased.

Eesti Vabadussõjalaste Liit

1933. aastast tegutses organisatsioon nime all Eesti Vabadussõjalaste Liit. Vapsid tervitasid algul Hitleri võimuletulekut Saksamaal, kuid vaimustus jahtus kiiresti. Oktoobris 1933 võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama presidentaalne riik, kus Riigikogule jäänuks pigem nõuandev roll. Rahvahääletusele ning 1934. aasta valimistele eelnenud kampaania oli äge ja rikas süüdistustest eriti väidetavalt korrumpeerunud sotsialistide vastu. Valitsusele esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide keelustamiseks, kuid vapside populaarsusele ei tulnud see aktsioon kasuks.

Jaanuaris 1934 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai vapside valimisorganisatsioon "Vabadussõjalaste Rahvaliikumine" kokku 10,7% häältest, sh linnades 41,2% ja saadikukohtade enamuse Tallinnas, Narvas ja Tartus. Valimisjärgsed läbirääkimised võimalike koalitsioonipartneritega kujunesid aga samasuguseks "lehmakauplemiseks", mida oldi varem kritiseerinud.

1934. a aprillikuus toimunud Riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral Johann Laidoneri, eriti tema majandustegevuse kriitika. Toetusallkirjade kogumise kampaania käigus sai Larka 51%, Laidoner 30% ja Päts 15% antud allkirjadest. Samal ajal levisid kuuldused, et vapsid ähvardasid toetusallkirjade kogumise käigus riigipöördega. Vastusena ähvardusele keelustasid Laidoner ja Päts Vabadussõjalaste Liidu tegevuse 12. märtsil 1934, kehtestades eriolukorra ja pannes alguse nn vaikivale ajastule. Paljud vabadussõjalaste juhid mõisteti vanglasse. Väidetavalt plaanisid nad jätkuvalt riigipööret; 1936 mõisteti vapside juhtidele juba pikemad vanglakaristused. Sirgul õnnestus juba 1934 vanglast põgeneda; ta suri 1937 Luksemburgis segastel asjaoludel (seda on peetud poliitmõrvaks).

Võrdlus fašismiga

Nõukogudelikus historiograafias nimetati Eesti Vabadussõjalaste Liitu fašistlikuks organisatsiooniks. Väheseid ühisjooni Itaalia fašismiga vabadussõjalaste ideoloogias ka oli: (marksismivastasus, natsionalism, autoritaarsus. Kuid vapsidele olid võõrad juhikultus, militaarne allorganisatsioon, rassipuhtuse maania, revolutsiooniline mentaliteet; samuti ei olnud nende sihiks ainupartei juhitava totalitaarse diktatuuri kehtestamine. Väliseks sarnasuseks tuleb lugeda ka rooma tervituse kasutamist.

Vaata ka

• Üleriiklik Vabadussõjalaste Ühendus
• Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liit
• Tallinna Lahinguvendade Klubi

Kirjandus

• Marandi, Rein "Must-valge lipu all : Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937. 1. Legaalne periood (1929-1934)" Stockholm : Centre for Baltic Studies at the University of Stockholm, 1991
• Marandi, Rein "Must-valge lipu all : Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937. II, Illegaalne vabadussõjalus (1934-1937)" Stockholm : Department of Baltic Studies at the Stockholm University, 1997
• Andres Kasekamp «The Radical Right in Interwar Estonia» Palgrave USA (United States), 2003

Välislingid

• Vabadussõja nimetuse tarvitamise seadus (SK I 1938, 6, 8)
• Eesti Vabadussõjalaste Liit

Ajakirjandus

• Ajaloolane: vapside ja natside vahele ei saa panna võrdusmärki - Postimees, 12. märts 2009.