Emotsioonide geopoliitika

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Emotsioonide geopoliitika: kuidas hirm, alandus ja lootus muudavad maailma" on Prantsuse rahvusvaheliste suhete eksperdi, Dominique Moïsi (sündinud 21. oktoobril 1946) teos, mis keskendub emotsioonide ja rahvusvaheliste suhete seoste kirjeldamisele.

Aastal 2006 ilmus Project Syndicate´is Dominique Moïsi kolumn pealkirjaga "Tsivilisatsioonide emotsionaalne kokkupõrge". Aastal 2007 ilmus Ameerika ajakirjas Foreign Affairs artikkel pealkirjaga "Emotsioonide kokkupõrge". Artiklile järgnenud elav arutelu ja rohke huvi julgustas autorit kirjutama raamatut, mis ilmus 2009. aastal Ameerika Ühendriikides.

Oma teoses püüab Moïsi teataval määral vastanduda oma kuulsa eelkäija, Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriale. Huntingtoni arvates kujunevad piirid tsivilisatsioonide vahel globaalses poliitikas keskseks konfliktijooneks. Moïsi leiab see-eest, et tänapäeva maailma sündmusi saab kõige paremini selgitada mitte niivõrd kultuurinähtusi, kuivõrd emotsioone analüüsides. Rahvusvahelisi konflikte tekitavad pigem emotsioonid: hirm, lootus ja alandus. Moïsi peab muuseas nii Huntingtoni kui ka Fukuyama teooriaid isegi ohtlikeks, sest näeb nendes liiga lihtsustatud võtteid.

Teose põhiteemad[muuda | muuda lähteteksti]

Moïsi ei paku oma raamatus läbivat või üldistavat teooriat. Ta kirjeldab nii isiklike kogemuste kui üldtuntud faktide najal neid võimalikke arenguid, mida emotsioonid võivad mõjutada eraldi nii Aasias, islami- ning läänemaailmas kui ka nende omavahelises suhestumises.

Lootuse kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on taandumas lootuse spirituaalne tähendus, mille kohaselt usutakse inimkonna päästmisse patu lunastamise kaudu. Ilmaliku tõlgenduse kohaselt on lootus inimese enda usaldamine, võime maailmaga positiivselt suhelda. Moïsi näeb lootust kui allaandmise vastandit ja usalduse vormi, mis viib inimesi üksteisele lähemale.

Moïsi tõdeb, et tänapäeval on lootus liikunud läänest itta ning seisneb peamiselt majanduslikus ja ühiskondlikus võimekuses. Rääkides Aasiast kui lootuse kultuurist, paistavad ennekõike silma Hiina ja India. Lootus väljendub Aasias vägagi erinevatel viisidel. Shanghais on Pudongi linnaosast kujunemas terve Hiina ärimaailma keskus. Arhitektuuriline stiil, mille linnaplaneerijad valisid, viitab modernsusele, usaldusele ja optimismile tuleviku suhtes. Lootus väljendub ka moemaailmas, kus Jaapani, Hiina ja eeskätt India noorte disainerite mõju on kiiresti kasvanud. Oma rahvuslike kujundite kasutamine disainis viitab sellele, et Aasia kultuurid on taas leidmas oma enesekindlust. Vahest kõige paremini väljendub usk oma riiki ja rahvasse Hiina ja India majanduskasvus, mis suurendab pidevalt nende kahe demograafilise hiiglase mõjuvõimu. Erinevalt paarikümne aasta tagusest ajast, ei ole aasialastele tähtis üritada läänele järele jõuda, sest nad on veendunud, et nad seda suudavad. Kui usk on "lootus seninägematusse", liigub Aasia tasahilju uskumisest mööda, suunates oma lootuse materiaalsetesse projektidesse, mida on ümbritsevas, kiiresti muutuvas maailmas võimalik näha, tunda, kuulda, maitsta ning läbi elada.

Alanduse kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Moïsi kirjutab, et kui lootus on usaldamine, siis alandus on tunne, et sa ei ole enam oma elu peremees ei kollektiivselt rahva, riigi ega ususektina, aga ka mitte individuaalselt, üksikisikuna. Alandus tuleneb tundest, et keegi on olevikust ja tulevikust võõrandatud, mis tekitab suure kontrasti idealiseeritud hiilgava minevikuga.

Alandus eksisteerib omal kombel igas kultuuris ja igas ühiskonnas. Mõõdukas alandus võib ergutada raske tööga paremaks muutuma, kuid see eeldab reaalse positiivse võimaluse olemasolu, lootuse kuma. Lootusetu alandus viib aga lootusetuseni ja kättemaksuiha tekkimiseni. Kui tunned, et ei suuda saavutada alandajate taset, üritad sa vähemalt teisi oma tasemele alandada.

Tänapäeval näeb "negatiivse alanduse" kultuuri ohtralt araabia-islamimaailmas, kusjuures erandiks on Pärsia lahe emiraadid. Islami poliitiline, majanduslik ja sõjaline langus, mis sai alguse 18. sajandil, jätkub siiani. Kuigi demograafiliselt näitab islamiusk tänapäeval kasvutendentsi, siis psühholoogiliselt ja emotsionaalselt on moslemite seas valdav poliitiline ja kultuuriline alandatus. Alanduse domineerimisel islamimaailmas on mitu põhjust, kuid neist esimene ja kõige tähtsam on ajalooline allakäik. Murdepunktiks võib pidada 1693. aastat, mil osmanitel ebaõnnestus Viini vallutamine. Kui veel 17. sajandil kujundasid araablased maailma, siis nüüdseks on see roll juba ammu käest antud. Iisraeli riigi loomine 1948. aastal šokeeris araabia maailma. Nende jaoks tähendas see absoluutset lagunemist, lääne kahepalgelisust, nende suutmatust dikteerida ajaloo kulgu. Lüüasaamine 1967. aasta Kuue päeva sõjas ei tähendanud ainult militaarset kaotust, vaid moraalse enesehinnangu langust. Võib öelda, et araablased on kaotanud usu iseendasse.

Hirmu kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige tavalisemas tõlgenduses on hirm emotsionaalne vastus tõelisele või väljamõeldud ohuähvardusele. Hirm tekitab enesekaitserefleksi, mis paljastab ja kajastab inimese, kultuuri või tsivilisatsiooni identiteeti ja haavatavust. Muidugi on hirm hädavajalik kaitse liigse enesekindluse vastu ning garanteerib ohtlikus maailmas ellujäämise. Hirm stimuleerib ümbritsevat tähele panema ja on selles suhtes konstruktiivne emotsioon, loomulik kaitseinstinkt.

Hirm võib aidata lootust luua. Uue sõja puhkemise hirm Prantsusmaa ja Saksamaa vahel pärast Teist maailmasõda oli otsustavaks faktoriks Euroopa Liidu loomisel. Samuti hirm globaalse kliimasoojenemise tagajärgede ees võib sundida inimkonda astuma vajalikke samme, et vältida katastroofi meie planeedil. Kuid liigne hirm on ohtlik. Hirmuga seotud kinnisidee on välismaailmaga suhtlemisel suur puudus.

Moïsi arvates on hirm eelkõige lääne reaktsioon sündmustele ja tunnetele, mis toimuvad mujal. Esimest korda rohkem kui kahe sajandi jooksul ei vali lääs enam muusikat ning tema identiteedikriisi südames on jõuetus ja arusaamine keskse rolli kaotamisest. Siit tuleneb ka väljakutse tunnistada, et lääs ei suuda enam üleilmastumist juhtida. Eurooplastel ja ameeriklastel on kartused terrorismi ja massihävitusrelvade ees, mida saab hõlpsasti omavahel siduda. Neil on hirm majandusliku ebakindluse ja krahhi ees. Sealhulgas eksisteerib ka hirm looduslike, keskkonna põhjustatud katastroofide ees globaalsest kliimasoojenemisest kuni pandeemiateni välja. Kokkuvõttes tähendab see hirmu ebamäärase ja ähvardava tuleviku ees, mida on inimesel väga raske – kui mitte võimatu – kontrollida.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]