RHK-10 ptk V: Psüühika- ja käitumishäired

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Psüühika- ja käitumishäired on RHK-10 alajaotus. Selles alajaotuses on klassifitseeritud psüühilise talitluse häired.

Mõiste "häire" on kasutusele võetud selleks, et vältida mõisteid "haigus" või "tõbi". Loobumine psüühilise haiguse mõiste kasutamisest tähendab seda, et on loobutud nosoloogilisest printsiibist, kuna teadmiste tase ei võimalda üheselt määratleda psüühikahäirete bioloogilist põhjust.

Aastal 2008 tuleb nentida tõsiasja, et ei ole ühtegi psüühikahäiret, mille etioloogia ja patogenees oleks üheselt välja selgitatud. Kui mõnede psüühikahäirete põhjus on selge (narkomaania, traumajärgse ajukahjustuse sündroom), siis nende häirete arengu seaduspärasused on selgusetud:

  1. Miks erinevatel inimestel esinevad erinevad võõrutusseisundi nähud – osadel hallutsinoos, osadel deliirium?
  2. Miks peatrauma järgselt osadel inimestel areneb dementsus, osadel mäluhäired, osadel peavalu, osadel isiksushäire?

Osade psüühikahäirete puhul on selgusetud nii tekkepõhjused kui ka arengu seaduspärasused. Nende hulka kuulub üks tõsisemaid psüühikahäireid – skisofreenia.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni RHK-10 järgi liigitatakse häired järgmiselt:

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10. Tartu Ülikool, 1995