Eluruum (poliitika)
Artiklis puuduvad viited. (September 2021) |
Eluruum (saksa keeles Lebensraum) on saksa geopoliitiline mõiste oma ülerahvastatud territooriumi laiendamiseks, mis 20. sajandi alguses tundus sakslastele olevat jäänud normaalse elukorralduse tarvis kitsaks. Lebensraumi kontseptsioon väljendab neid Saksamaa kolonialismi poliitika elemente ja tavasid, mis levisid seal 1890.–1940. aastatel. Mõiste väljendab sakslaste pikaajalist plaani asustada sakslastega (aarialastega) Ida-Euroopa territooriume.
Juba 1860. aastal kasutas saksa bioloog Oscar Peschel oma ülevaates Charles Darwini uurimusest "Liikide tekkimine" ("The Origin of Species") liikide päritolu kohta mõistet eluruum. 1897. aastal kasutas etnograaf ja geograaf Friedrich Ratzel oma raamatus "Politische Geographie" sõna Lebensraum, et kirjeldada füüsilist geograafiat tegurina, mis mõjutab inimtegevust ühiskonna kujunemisel. 1901. aastal ilmus Ratzelil essee "Lebensraum", kus oli sakslaste ekspansioon väljapoole oma riigi piire juba põhjalikumalt ära teoritiseeritud.
Esimese maailmasõja ajal kujunes see ideoloogia keiserliku Saksamaa geopoliitiliseks eesmärgiks. Kantsler Theobald von Bethmann-Hollwegi erasekretär Kurt Riezler koostas keiserliku Saksamaa territoriaalse laienemise plaani, mis esitati kantslerile 9. septembril 1914 ja sai nime Septembriprogramm. Saksamaa eeldas, arendades oma ründetegevust läände, et Prantsusmaa alistatakse kiiresti ning seejärel vallutatakse Belgia ja asutakse Vene impeeriumit vallutama. Septembriprogramm ei rakendunud, kuna Prantsusmaa pidas vastu Saksamaa esialgsele rünnakule, sõda muutus kaevikusõjaks ning lõpuks sai Saksamaa lüüa.
Eluruumi teooria propageerimist jätkas pärast Esimest maailmasõda aktiivselt erukindral, filosoofiadoktor, Müncheni ülikooli geograafiaõppejõud ning Geograafia Seltsi esimees Karl Ernst Haushofer (1869–1946). Arvatakse, et ta oli lähedastes sidemetes Hitleriga. Eriti perioodil kui too kirjutas teost "Mein Kampf". Selles raamatus esineb hulgaliselt Haushoferi ideid nagu rahvuse eluala loomulike piiride käsitlemine, maa- ja mereväe tasakaalustamine ning sõjalise strateegia geograafiline analüüs.
Eluruumi ideoloogia kõige äärmuslikuma vormi võttis realiseerimisele 1933. aastal võimule tulnud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei, NSDAP) ja viljeles seda Adolf Hitleri eestvedamisel kuni lüüasaamiseni Teises maailmasõjas. Teoreetiliseks aluseks oligi 1925. aastal ilmunud Hitleri autobiograafiline teos "Mein kampf" (“Minu võitlus”), kus eluruumile on pühendatud 14. peatükk “Idaorientatsioon või idapoliitika”. Selles on rõhutatud vajadust laiendada “ruumita rahva” (Volk ohne Raum) territooriumi.
Hitleri seisukohad määrasid Heinrich Himmleri 1940. aastal välja töötatud Generalplan Osti sisu. Selles sätestati, et Saksamaa nõuab oma ellujäämiseks vajalikku eluruumi. Selleks tuleb enamik Kesk- ja Ida-Euroopa põlisrahvastikust massiliselt Siberisse küüditada, tappa või orjastada. Peeti silmas eelkõige venelasi, poolakaid, ukrainlasi, valgevenelasi, tšehhe ja muid slaavi rahvaid, kes polnud sakslaste arvates aarialased. Natsistide valitsuse eesmärk oli asustada nimetatud maad germaani kolonistidega juba Teise maailmasõja ajal, aga eriti pärast eeldatavat võidukat sõja lõppu. Väidetavalt oli Berliinis plaan ka baltlased ümber asustada Kesk-Venemaale, et vabastada eestlaste, lätlaste ja leedulaste ruumi baltisakslastele, keda omakorda kavatseti Saksamaalt või mujalt sinna ümber asustada.
Soomes oli kasutusel pärast Soome iseseisvumist 1917. aastal eluruumi laiendamise kontekstis Suur-Soome mõiste. Soome jäägrileitnant, sõjaajaloolane ja noorsookirjanik Heikki Eliel Nurmio (1887–1947) kirjutas 1917. aastal sõnad populaarsele jäägripataljoni marsilaulule "Jääkarinmarssi". Seal olid algselt read, kus määrati Soomele ka Eesti: "Viro, Aunus, Karjalan kaunis maa, yks’ suuri on Suomen valta." Hiljem muudeti teksti vastavaks kujunenud olukorrale: "Häme, Karjala, Vienan rannat ja maa, yks’ suuri on Suomen valta." Suur-Soome propaganda kerkis eriti aktiivselt esile Teise maailmasõja aastatel, kui Soome pidas Nõukogude Liiduga jätkusõda. Peeti silmas, et Soome territooriumi tuleb laiendada Nõukogude Liidule kuulunud Ida-Karjala ja Ingerimaa arvel. Sooviti omale ka Põhja-Norra ja Rootsi neid alasid, kus domineeris soomlastest elanikkond. Teise maailmasõja järel on see idee Soomes haihtunud.
Itaallastelgi oli Mussolini valitsemise aastatel kasutusel fašistliku ideoloogi Giuseppe Bottai genereeritud ekspansionistlik eluruumi (Spazio vitale) mõiste. Riikliku poliitikana oli see määratletud kui eesmärk kus "see maakera osa, mis ületab kas tugeva ühtse korraldusega riigi elulisi vajadusi või laienemisjõudu, püüab oma vajadusi rahuldada, laiendades oma riigipiire". Itaalia spazio vitale territoriaalne ulatus pidi hõlmama Vahemere piirkonda (Mare Nostrum) tervikuna ja Põhja-Aafrikat Atlandi ookeanist India ookeanini. See ala tuli jagada piccolo spazio'ks ('väike ruum'), mis pidi olema asustatud ainult itaallastega. Teiste rahvaste asustatud alasid kavatseti nimetada grande spazio’ks ('suur ruum'). Sealsed rahvad pidid alluma Itaalia seadustele ning reeglitele ning oleksid olnud Itaalia kaitse all. Neile kavatseti lubada kasutada oma keelt ja arendada oma kultuuri.
Jaapani keiserlikus impeeriumis oli 20. sajandi esimesel poolel välja arendatud oma poliitiline loosung eluruumi laiendamiseks, mis jaapani keeles kandis nime Hakkō ichiu (ligikaudses tõlkes 'kaheksa maailma nurka ühe katuse all'), mis oli eriti populaarne Jaapani-Hiina sõja ja Teise maailmasõja aastatel. Seda populariseeris eriti tollane peaminister Fumimaro Konoe. Sellega õigustati jaapanlaste agressiooni teiste rahvaste vastu ning väljendati soovi saavutada maailmapoliitikas ülemvõim.
Kui sakslastel, itaallastel ja jaapanlastel eluruumi laiendamine kavandatud ulatuses ei õnnestunud, siis venelased ja ameeriklased on mitme sajandi jooksul raudse järjekindlusega ja ilma erilise rahvusvahelise kriitika alla sattumiseta oma territooriumi ehk eluruumi väga suures ulatuses teiste rahvaste arvel laiendanud.