Richard Saaliste

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Richard Saaliste
Hüüdnimi Hendrik
Sündinud 23. juuli 1916
Nurtu küla, Läänemaa
Surnud 14. detsember 1949
Vändra
Teenistused Eesti sõjavägi
Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse Omakaitse
Auaste leitnant
Juhtinud Hiiumaa Omakaitse malev
1. Piirivalverügemendi 2. pataljoni III kompanii.
Sõjad/lahingud II maailmasõda
sissisõda metsavennana

Richard Ottomar Saaliste (23. juuli 1916 Nurtu küla, Läänemaa14. detsember 1949 Vändra metsas) oli Eesti (lipnik)[1] ja Saksa (leitnant) ohvitser ning metsavend-luuraja. Oli üks silmapaistvamaid ja legendaarsemaid pärastsõjaaegseid relvastatud vabadusvõitlejaid. Konspiratiivne hüüdnimi "Hendrik".

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Richard Saaliste sündis Läänemaal Velise vallas Nurtu külas Saaliste talus neljalapselise pere teise lapsena. Tema vend Artur Saaliste oli tuntud sportlane, maadleja (tuli 1942. ja 1943. aastal Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse keskkaalus Märjamaa võistkonnas, kui oli samal ajal Märjamaa Omakaitse pataljoniülem) ja tõstja. Artur oli oma treenitud keha ja karastunud vaimuga väikesekasvulisele Richardile suureks eeskujuks. Peres valitses rahvuslik vaimsus.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas kohaliku maa-algkooli, Jäneda põllutöökeskkooli ja seejärel Sõjakooli aspirantide klassi, misjärel töötas mitmekümne hektari suuruses isatalus.

II maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt liitusid vennad Saalisted peagi vastupanuliikumisega.

Suvesõjas[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta suvel organiseeris Richard kodukandi metsades kohalikest meestest metsavendade rühma, millega osales lahingutes Punaarmee vastu. Pärast kodukandi vabastamist Saksa vägede poolt, liitus Richard Saksa vägedega, et võidelda kogu Eesti vabastamise eest, saartel ja Virumaal.

Haavata saamine[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta augustis sai leitnant Saaliste Purtse jõe ääres kolmest kuulist paremast käest haavata, mille tagajärjel ta osaliselt invaliidistus ja muutus tegevväeteenistuseks kõlbmatuks.

1941. aasta sügisel määrati ta Hiiumaa Omakaitse ülemaks. Kuna ta ei soovinud vaatamata rängale vigastusele sõjamehe elukutsest loobuda kodumaale nii olulisel ajal, asus ta vigastatud parema käe asemel treenima vasakut kätt. Sihikindla harjutamise ja tugeva tahtejõu tulemusel suutis ta lõpuks kasutada vasakut kätt tulistamisel sama osavalt, kui paremat kätt. Sellelt ametikohalt läkski ta juba rindekõlblikuna vabatahtlikult 1944 mais I piirikaitserügemendi III pataljoni 11. kompanii ülemaks. I piirikaitserügemendi koosseisus osales ta valveteenistusel Pihkva ja seejärel Peipsi järve kaitses.

Lahing Ahja jõe ääres ja teist korda haavata saamine[muuda | muuda lähteteksti]

14. augustil 1944 sattus rügement Räpina ruumis vaenlase haardesse, millest suudeti end suurte pingutustega Võnnu suunas läbi murda. Rügemendi kolmas pataljon major R. Hindpere juhtimisel jäeti Lääniste ruumis Ahja jõe lõunapoolsele kaldale rügemendi taandumist katma. Vaevalt jõudsid pataljoni kompaniid positsioonid sisse võtta, kui juba venelased neid ründasid. Rünnaku pearaskus tuli vastu võtta ltn. Saaliste kompanii lõigus, mida tabas raskerelvade tulelöök koos sellele järgnenud jalaväe otserünnakuga. 11. kompanii antud tõkketuli peatas selle aga peagi. Seejärel vastas vaenlane uue raskerelvade löögiga, mille tulemusel sai kompanii komandopunkt täistabamuse. Raskerelvade tule katte all õnnestus venelastel tungida juba eestlaste kaevikutesse. Puhkes lähivõitlus, mille tulemusel hävitati pealetungiv vaenlane viimseni. Selles lahingus sai Saaliste vaenlase püstolkuulipilduja kuulist raskelt haavata. Kompanii jäi oma positsioonidele ja ühines 18. augustil Võnnus põhijõududega.

Arreteerimine sakslaste poolt Hiiumaal[muuda | muuda lähteteksti]

Haavatud Saaliste viidi tagalasse haiglasse, kust teda taheti üldise taganemise ajal evakueerida Saksamaale. Sellele oli Saaliste aga kategooriliselt vastu. Üle Haapsalu saadeti ta Hiiumaale Kärdla hospidali. Siin aitas ta inimesi Rootsi põgenemistel ja koondas saarele jõudnud eesti sõdureid. Selle tõttu arreteeriti ta sakslaste poolt. Kuna endise Hiiumaa Omakaitse ülemana tundis ta kohalikku sakslasest komandanti, pääses ta tänu sellele tutvusele vabaks.

Rootsis[muuda | muuda lähteteksti]

2. oktoobril maabusid venelased Hiiumaal ja sama päeva õhtul alustas ta teekonda Rootsi. Sinna jõudes paigutati ta põgenikelaagrisse. Peagi aga arreteeriti ta ootamatult Rootsi politsei poolt süüdistatuna natsismis. Ta paigutati Bagga interneeritute laagrisse, kus viibis ees ka teisi sarnase süüdistusega eestlasi (prof. Edgar Kant, Johannes Klesment, kolonel Ago Reio jt). Laagrielu on Saaliste ise hiljem meenutanud järgmiselt: "Aeg möödus kaarte lüües, omavahel vesteldes. Et seal oli rohkesti intellektuaalseid jõude, sai tihti pääle arutatud meie riigi õiguslikku seisundit. Pidasime endi ülesandeks võimalusi mööda kommunismi õige pale maailma avalikkuse ette kanda, nii diplomaatidesse, kui ka rahvahulkadesse."[2] Tal siiski mingit süüd ei leitud ja tänu põllumajanduslikule haridusele siirdus ta valitsejaks väiksemasse mõisa. Kodumaa olukorda ta unustada siiski ei suutnud ja otsustas esimesel võimalusel kodumaale appi naasta. Oma sõbrale ltn Oskar Põdrale saadetud kirjas räägib ta teadetest repressioonidest kodumaal ja lisab: "Kurat, käsi sügeleb relva järele, kui sealt midagi kuuled!"

Ettevalmistused Eestisse naasmiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Saalistel tekkisid kontaktid Hiiumaa kaluritega, kes tegid riskantseid merereise Eestist Rootsi, et omakseid ja tuttavaid vabasse maailma viia. Saaliste pani paari sõbraga rahad kokku ja ostis paadi, et Eestisse tulla. Ideed toetasid ka paljud pagulaseestlaste juhtfiguurid (Edgar Kant, Karl Talpak, August Rei, Otto Pukk, kolonel Ago Reio jt). Mingeid suuremaid kontakte Saalistel tol ajal pagulaste luureorganisatsioonidega ja välismaa luureorganitega arvatavasti ei olnud. Tihedam suhtlus oli Puki ja kol. Reioga ja ilmselt neilt ta saigi raadiojaama, šifrid ja tegutsemisülesanded. Ta sai infot "Haukka-Tümleri" luurevõrgust ja Rahvuskomiteele teada olevad Eestisse jäänud eesti ja saksa luurajate kohta. Kaks luurajat koondnimedega "Major" ja "Kapten" olid Eestis tegutsenud maa okupeerimisest alates ja suutnud sisse imbuda nõukogude võimustruktuuridesse.

Saaliste täpsematest ülesannetest Eestis on teada vähe, peamine oli kohalike oludega tutvumine (et koguda andmeid massirepressioonidest, kommunistide tegevusest, sõjaväe ja piirivalve tegevusest ja paiknemisest jms) ja vastupanuliikumisega kontakti loomine. Eestis viibimine pidi olema lühiajaline. Saalistele anti kaasa nimekiri Rahvuskomitee liikmetest, kes tuli Eestist välja tuua. Saaliste ise lootis ära tuua ka oma venna koos perega ja vanemad.

1946. aasta septembris tegi Saaliste esimese katse Eestisse jõudmiseks. Koos sõbraga ettevalmistatud mootorpaadis oli kaasas ka New York Herald Tribune'i ajakirjanik, kes soovis sellest ohtlikust teekonnast ajalehte reportaaži kirjutada. Paraku viis torm nad hoopis Soome randa, otse sealse Nõukogude Liidu sõjaväebaasi külje alla. Sealt õnnestus neil siiski tagasi Rootsi pääseda. Seepeale sõber loobus ettevõtmisest. Saaliste aga mitte.

Saaliste pani kokku uue reisiseltskonna, kuhu kuulusid Läänemaalt pärit lahkusulised, kes soovisid oma Eestis olevaid lähedasi Rootsi tuua.

Metsavend-luurajana Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1. detsembri ööl vastu 2. detsembrit 1946 asuti kõva tormiga teele. Lõpuks jõutigi Sõrve sääre tippu. Randumisel purunes aga üks paat, viies endaga kaasa osa varustusest ja raadiojaama. Kohapealt leiti kaluripaat ja edasi sõideti Muhusse. Siin läks seltskond ka laiali, leppides kokku taaskohtumise koha järgmise aasta kevadel. Nõukogude andmetel toimus maabumisel ka tulevahetus piirivalvega, mis on aga pigem väljamõeldis.

Edasi siirdus Saaliste kodukanti, kus sai kontakti metsavennana elava vennaga. Saaliste tõusis kiiresti metsavendade seas autoriteediks. Ta liikus mööda Eestit, koondades metsavendi ja otsides Rahvuskomitee liikmeid ja siia jäänud luurajaid. Paraku olid pea kõik nad juba arreteeritud, hukkunud või kadunud. Tal õnnestus siiski kokku saada "Haukka-Trümler" rühmaga seotud olnud Vambola Orasega, kes andis talle edasi ühe Eestisse jäetud raadiosaatja asukoha. Nii sai Saaliste avada taas side Eesti ja Rootsi vahel. Sellega oli Saaliste oma ülesande Eestis täitnud ja võis Rootsi tagasi minna.

Kuna okupatsioonivõimud olid tõsiselt asunud lahkusulisi survestama, olid mitmed nende seast värvatud julgeoleku kaastöölisteks. Üheks värvatuks oli ka Saalistega koos Eestisse saabunud lahkusuliste päästetavate isikute nimekirjas olnu. Nii oligi Julgeolek teadlik Rootsi tagasipöördujate kohtumiskohast, kust nad pidid tagasi Rootsi minema. Sinna pandi varitsus. Saalistel õnnestus siiski teada saada oma reisikaaslaste arreteerimisest ja hoiatada ka Rootsit. Nii jäid kokkulepitud kohta tulemata nii Saaliste kui ka kaater Rootsist. Saalistel tuli aga jääda Eestisse edasi. Ta asus Rootsiga raadioühendusse. Esimene ühendus saadi 1947 juunis Lelle kandis. Julgeolek sattus sellest konspireeritud raadiosidest ärevusse. Lelle ja Järvakandi metsades teostati laialdasi haaranguid ja läbiotsimisi, teedel liikusid raadiolokatsiooni autod. Saalistel õnnestus siiski haaranguist pääseda.

Kuna raadiojaama ühendus oli väga kehv, oli Saalistel sisse seatud ka muu(d) sidekanalid Rootsiga, millised need täpselt olid, pole teada. Side Rootsiga oli tal aga olemas, umbes paarikuise viivitusega. 1947 teatati talle, et Rootsist saabub uus rühm, kes toob uue raadiojaama, šifrid ja instruktsioonid. Hiiumaal sattusid maabunud mehed aga piirivalve tule alla. Meestel õnnestus põgeneda, kuid raadiojaam jäi piirivalve kätte.

Saalistel oli õnnestunud moodustada mahukas informaatorite võrk, kelle seas oli ka mitmeid üsna kõrgeid Nõukogude ametnikke ja isegi Pagari tänava (NKVD, Julgeolek) töötaja hüüdnimega "Arno", kes informeeris metsavendi julgeoleku plaanidest ja haarangutest.

Liitumine RVL-iga[muuda | muuda lähteteksti]

1947 seadis Läänemaal tegutsenud Saaliste sisse sidemed Relvastatud Võitluse Liiduga (RVL) ja moodustas enda alluvuses olnud metsavendadest selle ühe filiaali. Vastuvõtmisel pidi RVL-iga liituja andma järgmise vande: "Ustava eestlasena ja organisatsioon RVL liikmena tõotan kogu oma jõu ja mõistusega pühenduda võitlusele Eesti au ja vabaduse eest. Täites oma kohuseid tõotan kohusetruult ja julgelt tegutseda, kartmata muistsete kangelaste eeskujul elu ohverdamast Eesti parema tuleviku eest. /Äraandmist ja vande murdmist karistatakse kõige karmimalt/". RVL-i peamiseks eesmärgiks oli koondada kõik teovõimelised eestlased, et oleks võimalik kindlal ajal (nagu uue sõja puhkemine) ühiselt üles tõusta. Siiski oli nende struktuuriline ülesehitus liialt avalik ja vahelejäämise oht suur. Sellele pööras tähelepanu ka Saaliste. Paraku nii lõpuks juhtuski.

Vastupanuliikumise Keskuse moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Julgeolekul õnnestus end aga RVL-i struktuuridesse sisse süüa. See peletas lõpuks ka aktiivselt RVL-is tegutsenud Saaliste sellest eemale. Seepeale hakkas Saaliste end varjama väiksemas rühmas ja kasutama maksimaalseid konspiratsioonivõtteid. Sel ajal olid tema lähimad abilised Erich Järlet ja Elmar Saar. Ühiselt moodustati uus organisatsioon – Vastupanuliikumise Keskus ehk metsavendade rühmade kett, mille struktuur oli sissekukkunud RVL-i omast sootuks erinev. See organisatsioon pidi täiesti loodud ehk avalikuks saama alles tulevase sõja ajal. Muul ajal tehtav üleliigne tegevus pidavat tulema pigem kahjuks kui kasuks lõppeesmärkide saavutamiseks. Peamiseks seati info kogumist okupatsioonivägede, kohalike kommunistlike aktivistide ja reeturite kohta. Üheks oluliseks tegevusvaldkonnaks oli ka metsavendade võitlusvaimu ülalhoidmine, harimine ja kasvatamine. Selleks valmistati mitmeid kirjutisi, neist tuntuimaks oli 1947/1948 kirjutatud ja metsavendade seas levitatud "Metsavendluse ideoloogilised alused", millele järgnes teine osa 1949. aastal. Selle peamiseks autoriks oli Järlet, kuid ka Saaliste aitas tublisti kaasa. Eessõna kirjutas V. Oras. VK avaldas ka almanahhi "Sõjasarv", mis kajastas peamiselt Ameerika Hääle vahendusel saadud välispoliitilist olukorda.

Ebaõnnestunud katse Rootsi naasta[muuda | muuda lähteteksti]

1948 tundus Saalistele, et tema töö Eestis on tehtud. Metsavendade võrk oli moodustatud ja kogutud hulk väärtuslikku infot. Et rannaaladelt leida võimalust sõitmiseks Rootsi, jättis ta maha oma punkri Pärnumaal ja siirdus Läänemaale. Siin ootas teda aga lõks. Nimelt oli julgeolek käivitanud mitmel pool Eestis rannaaladel fiktiivseid salajasi üleveokontoreid. Sinna värvati mitmeid kalureid ja endisi salakaubavedajaid. Julgeoleku eesmärk oli toimetada nende vahendusel Läände omi inimesi (agente) ja teisalt tabada tagaotsitavaid-metsavendi. Selliste libaüleviijate otsa sattus ka Saaliste. Siiski õnnestus tal seatud lõksust pääseda, sest tal kas tekkis endal kahtlus või keegi hoiatas teda. See kõik näitab, kui vähe sai tol ajal metsavend kedagi usaldada.

Küüditamised ärgitavad metsavendi kättemaksudele[muuda | muuda lähteteksti]

1948 tegutses ta jälle Põhja-Pärnumaal. Seal moodustus ta vanadest sõpradest rühma, kellega jäädi talvituma. Talv möödus rahulikult. Kevad seevastu algas metsavendadele suurte kaotustega. Märtsiküüditamine kahjustas tugevasti matsavendade olukorda, sest küüditatute seas oli palju metsavendade abistajaid. Olukorda ei parandanud palju ka see, et küüditamiste eest tuli metsa palju mehi juurde. Arreteeriti ka Saaliste kauaaegne kaasvõitleja Oras, kes viidi kaasa küüditamisele kuulunud naise korterist. Temalt pinnis julgeolek pikkamisi palju olulist infot välja, kuid Saaliste viimast asukohta Oras siiski ei teadnud. Siiski rüüstati peagi Saalistete suur talu (70 ha), millest Richardi vanemad olid juba varem välja aetud. Vanemad surid peagi üleelamiste tõttu. See tõukas ka Saalistet kättemaksudele.

10. juunil 1949 teostas tema rühm rünnaku Nartu kandi suuremate küüditajate Leinpuu ja Lindemanni kodudele. Neile loeti koduhoovis ette metsavendade kohtuotsus ja lasti maha. Nende küüditajate peredele ei teinud metsavennad aga midagi.

Julgeoleku jaht Saalistele[muuda | muuda lähteteksti]

Metsavendade aktsioonid käivitasid omakorda julgeoleku vastuaktsioonid. Saalistet hakkasid otsima julgeoleku parimad jõud. Tema jahtimist juhtis Eesti NSV julgeolekuminister Boris Kumm isiklikult. Saaliste tabamise eest vastutas üks tollaseid kurikuulsamaid Eesti NSV tšekiste polkovnik Eduard Sisas.

Saaliste tabamiseks seati Pärnumaal üles mitmeid lõkse, mille käigus langesid mitmed Saaliste tuttavad metsavennad.

1949. aasta augustis pärast bussiröövi Märjamaal tapeti Jaagu talus Voldemar Lurich, Jüri Ervin ja Karl Leius. Sealt sai julgeolek teateid ka Saaliste kallimast Ilsest, kes töötas muusikaõpetajana. Julgeolek püüdis naist värvata, mis näis ka õnnestuvat. Paraku mängis naine topeltmängu ja pages peagi metsa oma kallima juurde.

1948. aasta 14.–15. oktoobril maabus Lohusalu neemel läänes luurekoolis väljaõppe saanud luurajate rühm, kellel oli kaasas üsna täpne info, kust Saalistet leida. Paraku õnnestus julgeolekul Rootsist saabunud mehed enne tabada, kui nad Saalisteni jõudsid.

1949 suvel püüdis julgeolek Saalistega ühendust saada libalangevarjurite rühma abil. Saaliste taas lõksu ei läinud. Kuna julgeolek kartis, et tõelised Lääne luurajad võivad saadagi lõpuks ühenduse Saalistega, otsustati ta iga hinna eest tabada.

1949 talvel valmistus Saaliste taas järjekordseks talvitumiseks, sedakorda Eidaperes suure soo ääres asuvas punkris. Punkris elasid pidevalt Richard oma naisega ja Artur oma naise ja naiseõega. Ülejäänud elasid ümberkaudsetes taludes. Saaliste külastas sel ajal ka oma kunagist isatalu, sellest kirjutas ta oma päevikusse nii: "Kõnnin kodu põldudel. Vanas isaisade põliskoplis pidutsevad uued omanikud revolutsiooni aastapäeva. Kurbus täidab hinge, mõeldes, et see hallipäine isa, kes on harinud maad, ehitanud ja korraldanud majad, peab peavarju otsima võõrsilt. Miks peab ilmas olema nii palju ülekohut. Millal see kõik lõppeb?"

Julgeolek avastab Saaliste asukoha[muuda | muuda lähteteksti]

1949 sügisel õnnestus julgeolekul Saaliste jälile jõuda. Nimelt suunati julgeoleku poolt Pärnu restorani muusikuna tööle naisagent-provokaator, kes pidi esinema silmatorkavalt rahvuslike vaadetega. Peagi võttiski temaga ühendust noormees, kes väitis end olevat sidemetes Eesti metsavendade juhiga. Agent-muusiku ja noormehe vahel tekkisid soojad suhted. 12. detsembril 1949 kutsus noormees agent-neiu enda sugulaste juurde maale, kus ta külastavat järgmisel päeval metsavendade juhi punkrit. Agent-neiu pani öösel noormehe joogi sisse tugevatoimelist unerohtu ja see ärkas hommikul mitte omas voodis, vaid Pärnu julgeolekus. Pärast intensiivset ülekuulamist saadigi Saaliste punkri täpne asukoht teada. Saaliste tabamise operatsiooni pandi juhtima Vändra Julgeoleku ülem Henno Arus ja sm. Lukjanov, kaasas oli ka polkovnik D. Taevere. 13. detsembril oli Saaliste punker igast küljest ümber piiratud.

Eidapere lahing ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Saaliste punker asus 7 km kaugusel Vändra eelmetsast. Haarangu ajal olid punkris Richard ühes naise Ilse Saalistega, Artur Saaliste kallima Heili Mihkelsoni ja selle õe Erikaga ning Elmar Toomingas, omaaegne Omakaitse pataljoniülem Orajõel. Ainsana haarangust eluga pääsenud Erika on meenutanud, et ümbruskonna teiste metsavendadega, kellega Saalistel oli kontakt, liitus keegi võõras mees, kes rääkis, et oli ka end metsas varjanud, lasi end kutsuda "kapteniks" ja olnud endine Eesti ohvitser (arvatavasti endine soomusronglane ltn. Lõhmus). See mees oli julgeoleku nuhk, kes andis mehi üles. Tema oli seotud ka Saaliste reetmisega. Erika jutu järgi käis mõnikord Saaliste punkris ka külalisi. Erika mäletab metsavendi Elmar Saart ja Sulev Hansenit. Just viimane juhataski Saalistetele sobiva punkrikoha kätte. Talu lähedale, kus elas Sulevi vend Jaan. Veidi enne saatuslikku detsembripäeva jõudis Saalisteteni kuuldus, et Hansen on vahele jäänud. Mujale minna oli juba hilja – tuli vana sõpra usaldada. Ent mees ei pidanud NKVD töötlemisele vastu.

14. detsembril 1949 toimunud Julgeoleku haarangu ajal viibis Saaliste parasjagu punkrist väljas, mil märkas lähenevaid relvastatud julgeolekumehi, avas automaaditule, hüüdis "Venelased tulevad!" ja sai peagi ise haavata. Selle peale avasid ka teised tule punkri akendest. Vend läks Richardile appi, et teda evakueerida, kuid sai samal ajal ka ise haavata. Teised põgenesid punkri tagakülje aknast välja, võttes kaasa haavatu. Julgeolek kutsus ruuporitest punkris olijaid alla andma. Sellele vastati tulega.

Peagi märgati põgenejaid ja tuli suunati nende peale. Kuulide all surid kõik, ellu jäi vaid Erika. Kätte saades hakati teda julmalt peksma. Kui üks pilusilmne julgeolekumees teda püssipäraga pähe peksis, tuli keegi eestlasest julgeolekumees vahele. Erika on meenutanud, et kui teda sealt ära viidi, nägi ta kuidas kinni seotud veel elav või juba surnud Saaliste veoauto kasti visati. Teiste laibad olevat punkri juures kaevu loobitud, kust kohalikud nad hiljem metsahauda matsid.[3]

Ainus ellujääja Erika Kask viidi Pärnusse, sealt edasi Tallinna Pagari tänavasse ja Patareis määrati talle kümme aastat sunnitööd Siberis. Tagasi Eestisse tuli ta 1957.

Julgeolekutöötaja polkovnik D. Taevere on oma raamatus kirjutanud, et julgeolekulastel oli käsk kasvõi ükski elusana kinni võtta.

Saaliste surmaga ei täitunud julgeoleku eesmärk saada temalt vajalikke andmeid. Ka Saaliste salka ei õnnestunud täielikult hävitada. Ümbruskonnas viibinud E. Saar ja E. Järlet tegutsesid veel aastaid edasi. Saaliste juhikoha võttis üle Järlet.

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

Sõbrale saadetud kirjast: "Minu arvates ei ole suurimat ARMASTUST kui SÕDURI ARMASTUS. Ühised ohvrid, ühised kannatused seovad...Olen kaks korda vabatahtlikult astunud kodumaa kaitse eest võitlusse ja kaks korda ka haavata saanud. Ma ei tea, kas sa tead, et 1941. a. augustikuus sain Virumaal Purtse jõe ääres kolme kuuliga paremast käsivarrest haavata. Kui teistkordsest haavatasaamisest oli veel haav lahti, õnnestus mul kuidagi põgeneda."[4]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]