Ellis Island
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2025) |
| Ellis Island | |
|---|---|
 Ellise saare hoonete kompleks | |
| Koordinaadid | 40° 42′ N, 74° 2′ W |
| Pindala | 11,1 ha |
| Kõrgeim koht |
2,1 m üle merepinna |
 | |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Ellis Island (eesti keeles ka Ellise saar; inglise keeles kuni 1770. aastani Little Oyster Island[1] ('väike austrisaar'); mohegaani keeles ammusena Kioshk – 'kajakasaar') on tehissaar Hudsoni jõe suudmes New Yorgi ülemlahes.
1892.–1954. aastani asus seal Ameerika Ühendriikide tähtsaim sisserändejaam, mille juurde kuulusid sildumiskaid. Atlandi ookeanit ületanud ookeaniliinilaevadel saabus sinna tolliprotseduurideks enam kui 12 miljonit emigranti koos pagulaste ja sõjapõgenikega.
Tänapäeval toimib saar aga Uude Maailma aset leidnud massiimmigratsiooni tutvustava muuseumialana. Lower Manhattani panoraam on sealt hästi vaadeldav, nii ka Vabadussammas.
Geograafia
[muuda | muuda lähteteksti]New Yorgi Manhattani linnaosa eksklaavina ümbritsevad seda veed, mis kuuluvad New Jersey osariigi Jersey City linnale. Mandril asuvasse Liberty State Parki viib saarelt sild, mida kasutatakse vaid saare varustamise ja hoolduse eesmärgil. Ellise saar paikneb lähestikku Liberty Islandiga, kus asub Ameerika Ühendriikide vabadussammas (Statue of Liberty).
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
.jpg)
Saar on saanud nimetuse waleslase Samuel Ellise järgi, kes oli selle viimane eraomanik kuni surmani 1794. aastal.
.jpg)
Enne seda oli saarel peetud piraatide ja kurjategijate hukkamiskohta (viimane hukkamine toimus 1839. aastal). 1808. aastal oli saare ostnud föderaalvalitsus, mil sinna rajati Gibsoni fort ning mereväe laskemoonalaod, kuigi sinna kunagi ei ulatunud vaenulik mererünnak.
19. sajandi keskel tavapäraseks saanud sisserändele Kanadast, Suurbritanniast, Iirimaalt, Saksamaalt ja preisi aladelt ning Skandinaaviast lisandus 20. sajandi alguseks uue lainena sisserändetulv Itaaliast, Austria-Ungarist, Poolast, Venemaalt, Kreekast, kuid ka Osmanite riigist. Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopast tulijad olid enamuses katoliiklased, juudid, õigeusklikud või moslemid ning kinnitasid pigem kanda suuremates linnades ega suundunud rajama-harima põllumaid kaugel sisemaal. Tekkinud oli ka uus rahaliselt kindlustatum ühiskondlik kiht töölisi, kes rändasid edasi-tagasi üle ookeani, üldjuhul perekondlikel põhjustel.
1892.–1934. aastani toimusid Ellisel, niinimetatud lootuse ja pisarate saarel, laiendus- ja maa-arendustööd, millega suurendati oluliselt saare pindala vastavalt saabujate hulgale.
Ellise saarele oleksid viimaks tervisekontrolli saabunud näitena ookeaniauriku Titanicu kolmanda klassi reisijad. Esimese ja teise klassi reisijad väljusid üle ookeani seilanud laevadelt Manhattani saarel. Üldiselt saadeti tervisekontrolli mitteläbinud ning ka ebasoositavad isikud (nagu polügaamsed, madala moraaliga, anarhistlike vaadete või kriminaalse taustaga inimesed) laevakompaniide kulul tagasi Euroopasse. Põhja-Ameerikasse saabujate seas oli neid ligikaudu 2%.
62 aastat teenindas väikesaar sisserändajaid kuni lennuliinide taskukohasemaks muutumiseni lihtkodanikele. Vaesemate sisserändajate seas leidus mitmete tuntud ameeriklaste esivanemaid: põldnikke, töölisi, teenijaid, loovisikuid, mässumeelseid, kuid ka pagulasi ja sõjapõgenikke.
1911. aastal peeti saarel mitmenaisepidamises kahtlustatavana kinni Saxonia pardal ajakirjanikutööle suundunud Eduard Vildet. Ta taotles arestikambrist vabastamist ja maale pääsemist mõned nädalad, kuni kohapeal elanud elukaaslane Linda Jürmann dokumente korda ajas. Reisipäeviku ülestäheldustes oli kirjamehe vaimustus asendunud sarjamisega, kui ta pool aastat hiljem pettununa ja kuumalainest räsituna Euroopasse naasis.[2][3][4]
NSV Liidu okupatsiooniga seoses põgenevaid eestlasi ootas Põhja-Ameerikas ees väike kogukond eelnevalt emigreerunud ja kohanenud rahvuskaaslasi.
1954. aastal suleti saar sootuks, mil see jäi aastakümneteks hüljatuna unarusse. Ellise saar avati uuesti põhjalikult korrastatuna 1990. aastal, mil seal valmis immigratsioonimuuseum. Manhattanist lühikese parvlaevasõidu kaugusel asuvat muuseumit külastab aastas hinnanguliselt kolm miljonit inimest.
Muinsuskaitse ja mälestusväärsus
[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 1965. aastast käsitletakse Ellis Islandit ja Liberty Islandit ametlikult ühtse vabadussamba rahvusmonumendina (Statue of Liberty National Monument). 1966. aastal kanti Ellise saar Ameerika Ühendriikide Ajalooliste Paikade Riiklikku Registrisse (National Register of Historic Places) ning 1993. aastal kuulutas New Yorgi kultuurimälestiste kaitse komisjon saarel asuva kompleksi kaitsealuseks mälestiseks (New York City Landmark).
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kurlansky, Mark (2007).
The Big Oyster: A Molluscular History of New York. Vintage Publishing. lk 35. ISBN 0099477599. - ↑ Reinart, Heili (2018).
Eduard Vilde merereis New Yorki: šokis kirjanikuhärra viidi kohale jõudes vangikongi. Postimees. - ↑ Aadli, Argo (lugejana, 2021).
Minu vangipõlv Ellis Islandil (1-5). Vikerraadio. - ↑ Haug, Toomas (2021).
Eduard Vilde ja New York. Looming.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ellis Islandi koduleht, mis võimaldab otsida jaama läbinud emigreerunute toimikuid (üle 51 miljoni reisimiskorra andmed)]