Ella Fitzgerald

Allikas: Vikipeedia
Ella Fitzgerald. Carl Van Vechteni foto aastast 1940

Ella Jane Fitzgerald (25. aprill 191715. juuni 1996) oli üks mõjukamaid 20. sajandi USA džässilauljaid.

Ella Fitzgeraldi lauljategevus kestis üle 57 aasta ning selle aja jooksul võitis ta 13 Grammyt, samuti premeeris Ronald Reagan teda riikliku kultuurimedaliga (National Medal of Arts) ja George H. W. Bush Presidendi Vabadusmedaliga (Presidential Medal of Freedom). Tema albumeid müüdi üle 40 miljoni eksemplari. Teda on sageli nimetatud Leedi Ellaks ja Laulu Esimeseks Leediks.

Ta hääl oli paindlik, suure ulatusega (kolm oktavit), äärmiselt puhas ja hea intonatsiooniga. Ta suutis laulda mahedaid ballaade, svingi, traditsioonilist popi ja imiteerida igat orkestriinstrumenti, kuid kõige enam tuntakse teda džässilauljana. Ta töötas oma pika karjääri jooksul paljude džässmuusikutega, kelle hulgas olid Duke Ellington, Count Basie, Nat King Cole, Frank Sinatra, Dizzy Giliespie ja Benny Goodman.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ella Fitzgerald sündis Virginia osariigis Newport Newsis. Sünniaastaks märgitakse mitmes allikas ekslikult 1918. Varsti pärast tema sündi kolisid tema vanemad lahku ja ema viis Ella New Yorki. Pärast seda, kui ema sai 1923 oma armukesega tütar Francise (Ella poolõe), pandi Ella Bronxi Värviliste Laste Varjupaika. Tema ema suri 1932 südamerabandusse.

Teismelisena pidas ta muu hulgas lõbumajas vahti, et politsei eest hoiatada, ning toimetas klientide raha illegaalsetele loteriikorraldajatele. Politsei võttis ta kinni ja saatis paranduskooli. Sealt ta põgenes varsti ja oli mõnda aega ka kodutu.

Lauljana debüteeris ta 17-aastaselt 21. novembril 1934 Harlemi ooperiteatris. Talle pakuti ka võimalust esineda tantsijana, kuid ta eelistas laulmist. Juba järgmisel aastal kutsus trummar ja bändijuht Chick Webb ta oma bigbändi solistiks. Selle bändiga salvestas Fitzgerald hulgaliselt hitte ning kui Webb 16. juunil 1939 suri, nimetati bigbänd ümber nimega "Ella Fitzgerald and Her Famous Orchestra" (Ella Fitzgerald ja Tema Kuulus Orkester). 1942 lahkus Fitzgerald bigbändist ja alustas soolokarjääri.

Fitzgerald on abielus olnud kaks või kolm korda. 1941 abiellus ta Benny Konegayga, kes oli varem narkodiilerina kohtulikult karistatud. See abielu tühistati kaks aastat hiljem.

1947 abiellus ta bassimängija Ray Browniga, kellega oli tutvunud aasta varem ühisturneel Dizzy Gillespie bändiga. Nad lapsendasid Ella poolõel Francisel sündinud poja, kes sai nimeks Ray Brown juunior. Mõlemad abikaasad olid väga hõivatud laulude salvestamise ja ringreisidega, mistõttu lapse jaoks jäi vähe aega ja teda kasvatas peamiselt Ella tädi Virginia. Abielu lahutati 1953, ehkki nad veel hiljemgi koos esinesid.

Juulis 1957 kirjutas Reuters, et Fitzgerald on Oslos salaja abiellunud norralase Thor Einar Larseniga. Fitzgerald sisustas Oslos isegi korteri, kuid suhe lagunes kohe, kui Larsen mõisteti viieks kuuks sunnitööle raha varastamise pärast naiselt, kellega ta oli varem kihlatud olnud.

Elu lõpul jäi Fitzgerald pimedaks ja 1993. aastal amputeeriti tal mõlemad jalad. Ella Fitzgerald suri 79-aastaselt 1996. aastal California osariigis Beverly Hillsis.

Fitzgerald on mänginud neljas filmis: "Ride 'Em Cowboy" (1942), "Pete Kelly's Blues" (1955), "St. Louis Blues" (1958) ja "Let No Man Write My Epitaph" (1960).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]