Rahvahääletused põhiseaduse muutmiseks
Rahvahääletused põhiseaduse muutmiseks toimusid aastail 1932–1933 1920. aasta Eesti vabariigi põhiseaduse muutmise eesmärgil.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
1923. aastal peetud rahvahääletusel usuõpetuse üle (Rahvahääletus avalike algkoolide seaduse muutmiseks) ilmnes, et rahva kui formaalselt riigivõimu kõrgem teostaja (§ 27) ei jaga Riigikogu seisukohta ja I Riigikogu pidi seetõttu laiali minema. Seetõttu järgneva üheksa aasta jooksul enam rahvahääletusi ei korraldatud. 1926. aastal üritasid sotsialistid tühistada võõrandatud mõisate eest tasu määramist rahvahääletuse korras ja 1932. aastal üritasid vapsid maaomavalitsuste kaotamist rahvahääletuse korras. Mõlemal juhul oli tõenäoline, et rahvas ei jaga Riigikogu seisukohta ja Riigikogu keeldus küsimuse rahvahääletamisele panemisest. Erakonnad ei usaldanud oma valijaskonda. Mõlemal juhul oli vaieldamatu, et Riigikogu talitusviis ei olnud kooskõlas Põhiseadusega, märgib Artur Mägi[1].
29. septembril 1926 esitas Põllumeestekogude rühm Riigikogule esimese korrapärase põhiseaduse muutmise kava[2].
Rahvahääletused[muuda | muuda lähteteksti]
- Esimesel rahvahääletusel põhiseaduse muutmiseks (13., 14. ja 15. augustil 1932) lükati tagasi V Riigikogu ettepanek.
- Teisel rahvahääletusel põhiseaduse muutmiseks (10., 11. ja 12. juunil 1933) lükati tagasi V Riigikogu ettepanek.
- Kolmandal rahvahääletusel põhiseaduse muutmiseks (14., 15. ja 16. oktoobril 1933) võeti vastu 1934. aasta Eesti Vabariigi põhiseadus.
Laskmata end häirida rahvahääletuste tulemustest, jäi V Riigikogu ka pärast rahvahääletusi edasi ametisse. Kuna 1934. aastal lükati uue põhiseaduse järgse VI Riigikogu valimised edasi, jäi V Riigikogu ka selle põhiseaduse kehtivusajal ametisse kuni 1937. aasta lõpuni, kuni 1. jaanuaril 1938 jõustus Rahvuskogu poolt vastuvõetud kolmas põhiseadus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- A. Tooms. Rahvahääletused Põhiseaduse muutmiseks. Eesti Statistika 1933, nr. 145 (12), lk. 605 - 617.