Eesti Naisüliõpilaste Selts
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Eesti Naisüliõpilaste Selts (lühend ENÜS) on Eesti vanim naisüliõpilasorganisatsioon, mis loodi 14. novembril 1911. Selts taasasutati novembris 1988. Seltsil puuduvad välismärgid ja värvivara. Kantakse ülikooli vana valgest sametist põhja ja tumesinise äärega üldmütsi, mis on tuntud ka Apollo tekli nime all.
ENÜSi põhimõtted on individuaalsus, demokraatia ja rahvuslikkus.
Eesmärgid
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Naisüliõpilaste Selts on üliõpilasorganisatsioon, mille eesmärgiks on liikmete igakülgne arendamine. Seltsi juhtmõteteks on rahvuslikkus, individuaalsus ja demokraatia. Oma eesmärki ellu viies on seltsis alati oluliseks peetud oma liikmetes solidaarsuse ja tolerantsuse arendamist, avameelsust ja üksteise mõistmist ning iga üksikliikme omapära säilimise soodustamist.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Naisüliõpilaste Seltsi asutasid Linda Marie Eenpalu, Amalie Krims-Kotkas, Lydia Mahlstein-Männik, Lucie Martna-Nipman, Aleksandrine Pedusaar ja Marie Pill 1911. aastal.[1] Selleks ajaks oli Tartus loodud neli eesti mehi ühendavat akadeemilist organisatsiooni, kuid naisüliõpilased olid Tartu elus võrdlemisi uueks ja harjumatuks nähtuseks. Täieõiguslike üliõpilastena naised ülikoolielus osaleda ei saanud ja diplomit neile ei väljastatud. Naise hariduse tipuks peeti gümnaasiumiharidust, kuid õppida oli siiski võimalik arsti- ja loodusteadusi õpetava Rostovtsevi Eraülikoolis ning Jassinski ajaloo-, keele- ja õigusteaduse Kõrgematel Naiskursustel. Naisorganisatsiooni asutamine oli sellel ajal aga midagi ennekuulmatut. Seda, et Jassinski ja Rostovtsevi naiskursustel osalejad julgesid kokku tulla plaaniga luua naisüliõpilasi ühendav selts, tuleb lugeda ajajärku arvestades ääretult südikaks teoks.
Tol ajal polnud võimalik ENÜSi ametlikult registreerida ning ka illegaalselt koosolekuid pidada oli ohtlik.[1] 1913. aastal otsustati hakata tegutsema Noor-Eesti raames Eesti Naisüliõpilaste Rühmana. Algul ei olnud naisseltsiga suhtlusest huvitatud ka tolleaegsed meesorganisatsioonid. 1916. aastal vahetati nimekirju EÜSiga ning 1917. aasta sügisel ka juba kõigi vanemate akadeemiliste organisatsioonidega.
Tegevus 1918–1940
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Vabadussõda jätkati tegevust juba eestikeelses Tartu Ülikoolis. 14. novembril 1919 kinnitas Tartu Ülikooli valitsus lõpuks ka seltsi põhikirja ja ENÜS sai täieõiguslikuks akadeemiliseks organisatsiooniks, olles ainus naisorganisatsioon Eestis. Naiskorporatsioonide traditsioon sai alguse alles 1920. aastal, kui asutati korp! Filiae Patriae ning samal aastal lõi ENÜSist lahkunud rühm ENÜS Ilmatari.
1930. aastateks oli ENÜSil kindel positsioon teiste akadeemiliste organisatsioonide hulgas, tsiteerides frater liviensise Arvo Mägi mälestusi: "Eesti Naisüliõpilaste Seltsil oli sama positsioon naiste hulgas, mis Eesti Üliõpilaste Seltsil meeste hulgas. See oli küllaltki suur ja vabameelse hoiakuga. Liikmete kombed ja "moraal" ei etendanud nii suurt tähtsust, kui naiskorporatsioonides."
Tegevus okupatsioonide ajal
[muuda | muuda lähteteksti]1. augustil 1940 andsid Nõukogude okupatsioonivõimud käsu likvideerida kõik üliõpilasorganisatsioonid ning siis algas ka ENÜSi ajaloos varjusurma ajajärk. Sõja käigus emigreerunud lõid koondised oma uutes asukohamaades Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias. ENÜSi koondised olid järgmised[2]:
- ENÜSi Austraalia koondis
- ENÜSi Inglismaa koondis
- ENÜSi Lõuna-Kalifornia koondis
- ENÜSi Montreali koondis
- ENÜSi Rootsi koondis
- ENÜSi Toronto koondis
- ENÜSi USA koondis
- ENÜSi Vancouveri koondis
Nõukogude Eestis hakati võimaluse piires salaja koos käima: algul kohtuti ettevaatlikult väikeste rühmadena kohvikutes, hilisematel aegadel julgeti juba suuremal arvul kokku tulla, näiteks koguneti üksteise kodudes sünnipäevade nime all, tähistati aastapäevi, korraldati suvepäevi.
Ajal, mil Eesti oli okupeeritud, sai ENÜSist ülemaailmne organisatsioon, mis tegutses samadel alustel ja samade ideaalide kohaselt kui kunagi Eestis. Väliskoondiste roll ENÜSi ajaloos on oluline – tänu neile on tagatud ajalooline järjepidevus ja elus hoitud olulised traditsioonid.
Taasasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]ENÜSi taasasutamise idee levis 1988. aasta sügisel algul ajaloo- ja hiljem ka filoloogiaüliõpilaste hulgas. Motiiviks oli ka igatsus sõdadevahelise vabariigi järele: tollane akadeemilistes üliõpilasorganisatsioonides valitsev vaba ja intellektuaalne vaim tundus peaaegu muinasjutulisena. Seltsi taasasutajad tutvusid organisatsiooni ajalooga ja võtsid ühendust vilistlastega, kes tundsid taasasutamise idee üle siirast heameelt, kuid suhtusid samas neisse plaanidesse suhteliselt ettevaatlikul, kuid pikemate mõttevahetuste käigus leiti peagi ühine keel. ENÜSi taasasutamispäevaks loetakse 14. novembrit 1988. Alates 26. veebruarist 1996 kuulub taasasutatud Üliõpilasseltside Liitu.
Tegevus tänapäeval
[muuda | muuda lähteteksti]ENÜSi eesmärkide – oma liikmete vaimse ja seltskondliku harimise ning akadeemilise ühtekuuluvuse tugevdamise – täitmiseks korraldatakse seltsis väga erineva suunitlusega üritusi. Osa korraldatavatest üritustest on traditsioonilised, mis toimuvad igal aastal teatud ajal, ning osa üritusi on spontaansed, mille toimumise algatajaks on mõne seltsiliikme või sõbraliku akadeemilise organisatsiooni vahva mõte, mis ühise pingutusega ka teoks saab.
Igal nädalal toimuvad seltsis noortetunnid ja korralised koosolekud, kus arutatakse ja otsustatakse seltsi igapäevaeluga seotud küsimusi. Nii kevad- kui ka sügissemestri alguses korraldatakse külalisõhtuid ja võetakse vastu uusi noorliikmeid. ENÜSis toimuvad ettekande- ja arutlusõhtud erinevatel teemadel, ühised teatrikülastused ja ka temaatilised peod. Igal semestril korraldatakse võimalusel tantsutunde koos meesorganisatsiooniga.
Tänapäeval teadvustatakse ENÜSis tugevalt seltside ja korporatsioonide põhimõttelist vahet. Eelkõige väljendub see erinevus hierarhia ja range kasvatuse puudumises, ka igapäevases seltsielus rõhutatakse demokraatiat kui inimestevaheliste suhete avatust ja arvamuse kujundamise vaba voli, sallivust ja liberaalsust. Kui võtta arvesse naiste jaoks avatud organisatsioone, siis võib ENÜSi vaadelda kui keskteed korporatsioonide ja seltside vahel. Ühesoolise organisatsioonina on ENÜS segaseltsidest põhimõtteliselt erinev ja neist mõneti rangem, kuid korporatsioonidega võrreldes siiski tunduvalt vabameelsem. Nii kuulubki ENÜS ühest küljest naisorganisatsioonide perre, kuid teisest küljest üliõpilasseltside hulka.
Seltsil pole oma ametlikke välismärke. Enne okupatsiooni kanti sarnaselt teiste tudengitega tolleaegset üliõpilasmütsi. Teistest eristava tunnusena võeti müts esmalt kasutusele väliskoondistes ning sinise äärega ja valge põhjaga mütsi kannavad seltsi liikmed ka tänapäeval. Ametlike välismärkide puudumine eristab seltsi enamikust akadeemilistest organisatsioonidest ja rõhutab liikmete individuaalsust.
ENÜSi liikmed on väga eripalgelised isiksused, kuid kõiki liikmeid seovad ühised väärtused ja põhimõtted – ideaal haritud ja edasipüüdlikust eneseteadlikust eesti naisest.
Sõprusorganisatsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Eteläsuomalainen osakunta
[muuda | muuda lähteteksti]ENÜSi sõprusorganisatsiooniks Soomes on Eteläsuomalainen osakunta (ESO). ESO loodi 1905. aastal, sõprusleping ENÜSiga allkirjastati 1930. aastal.[1]
Västmanlands-Dala Nation
[muuda | muuda lähteteksti]ENÜSi sõprusorganisatsioon Rootsis on Västmanlands-Dala nation (:sv). Sõprussuhted loodi pärast seltsi taastamist.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Eesti Naisüliõpilaste Selts 25-aastane". Postimees. 14.11.1936.
- ↑ http://ais.ra.ee/index.php?module=202&op=4&tyyp=2&otsing_id=&kokku=1&id=200251713799&f=1&active=&sess_id=633f59dbfb406341df3313e4d6e85b59 (vaadatud 16.09.2014)