Edward Chace Tolman

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Edward Chace Tolman
Edward Chace Tolman

Edward Chace Tolman (14. aprill 188619. november 1959) oli USA psühholoog. Ta on tuntud eriti oma käitumusliku psühholoogia (biheiviorismi) uuringute poolest.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Edward C. Tolman sündis West Newtonis Massachusettsis. Tema vend oli CalTechi füüsik Richard Chace Tolman. Edward C. Tolman õppis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis ja sai oma doktorikraadi Harvardi ülikoolist 1915. aastal. Enamiku oma karjäärist tegi ta California ülikoolis (University of California, Berkeley) aastatel 1918–1954, kus õpetas psühholoogiat.

Õpinguid alustas Tolman pere survel MIT-s, kuid olles lugenud William Jamesi teost "Psühholoogia põhimõtted" ("Principles of Psychology") otsustas ta hüljata füüsika, keemia ja matemaatika selleks, et õppida filosoofiat ja psühholoogiat.

Ta astus Harvardi ülikooli ja töötas Hugo Munsterburgi laboratooriumis. Jamesi mõju Tolmanile oli näha viimase hulljulges suhtumises ja tema valmiduses toime tulla probleemidega, mis põhjustasid vastuolulisust ja olid tolle aja populaarsete vaadete vastanditeks. Tolmani sõnul oli ta tugevalt mõjutatud geštaltpsühholoogidest, eriti Kurt Lewinist ja Kurt Koffkast.

Psühholoogiaalane töö[muuda | muuda lähteteksti]

Tolman on tuntud oma labürinte kasutavate uuringute poolest rottidega. Ta avaldas palju eksperimentaalseid artikleid, millest mõjukaim oli tema töö Ritchie ja Kalishiga aastast 1946. Tema peamine teoreetiline panus avaldus tema 1932. aastal ilmunud raamatus "Purposive Behavior in Animals and Men" ning ajakirjas Psychological Review ilmunud artiklites: "The determinants of behavior at a choice point" (1938), "Cognitive maps in rats and men" (1948) ja "Principles of performance" (1955).

Kuigi Tolman oli oma metodoloogias rangelt biheivoristlike ideede järgija, ei olnud ta sarnaselt B. F. Skinneriga radikaalne biheiviorist. Nagu tema 1932. aastal ilmunud raamatu pealkiri ütleb, tahtis ta käitumuslike meetodite abil saada aru inimeste ja teiste loomade vaimsete protsesside olemusest. Oma uuringutes, mis olid seotud rottidega, otsis Tolman võimalust demonstreerida seda, et loomad suudavad õppida fakte maailma kohta, mida nad seejärel saavad paindlikult ära kasutada selle asemel, et õppida regaeerima automaatsete vastustega, mis on käivitatud keskkondlike stiimulite poolt. Tema ajastu keelde tõlgituna oli Tolman S-S (stiimul-stiimul), mittesarrustav teoreetik: ta toetus geštaltpsühholoogiale, väitmaks, et loomad suudavad õppida stiimulitevahelistest seostest ning nad ei vaja mingeid väliseid bioloogiliselt olulisi sündmusi õppimise asetleidmiseks. See on tuntud kui latentne õppimine. Selle vaate rivaalteooria, palju mehaanilisem S-R (stiimul-vastus), sarrustusest ajendatud vaade tõstatati Clark L. Hulli poolt.

Tolmani, Ritchie ja Kalishi peamine töö, mis ilmus 1946. aastal, demonstreeris, et rotid, kes olid söögiga varustatud labürinti uurinud ajal, mil nad näljased ei olnud, suutsid selle läbida korrektselt esimese katsega sisendes labürinti näljases olekus. Kaardi selgeks õppimine esimese korraga saamata tasu, sõnastati kui latentne õppimise periood. Kuid Hull ja tema järgijad suutsid produtseerida alternatiivseid seletusi Tolmani leidudele ja debatt S-S ning S-R õppimise teooriate vahel muutus märksa keerulisemaks ja viljatumaks. Skinneri ikonoklastiline 1950. aastal ilmunud teos "Are theories of learning necessary?" veenis paljusid loomade õppimisest huvitatud psühholooge, et produktiivsem on keskenduda käitumisele endale, selmet kasutada tulemusi selleks, et teha hüpoteese vaimsete seisundite kohta. Tolmani ideede mõjukus hääbus järsult 1950. ja 1960. aastatel. Tema saavutused on siiski arvestatavad. Tema 1938. ja 1955. aasta tööd, mis olid koostatud vastusena Hulli süüdistusele, et ta jättis katseloomad oma mõtetesse maetuna labürinti ja võimetuna vastama, sillutas teed palju hilisemale kognitiivse psühholoogia alasele tööle kui psühholoogid hakkasid avastama ja rakendama otsustuse teooriat – tööde hulk, mida tunnustati Nobeli auhinna andmisega Daniel Kahnemanile 2002. aastal. Tolmani 1948. aasta töö tutvustas kognitiivse kaardi kontseptsiooni. See on leidnud hulgaliselt rakendust peaaegu igas psühholoogia valdkonnas, sageli teadlaste seas, kel pole aimugi, et nad kasutavad ideesid, mis olid esmalt formuleeritud seletamaks rottide käitumist labürintides. Tolman hindas nii vastuse õppimist kui ka koha õppimist. Vastuse õppimine seisneb selles, kui rott teab, et kindlas suunas labürindis liikumine viib ta alati toiduni; koha õppimine on aga see, kui rott õpib igal korral seostama toidu olemasolu kindla kohaga. Oma katsetes leidis ta, et kõik koha õppimise labürintides olevad rotid õppisid oma teekonda korrigeerima kaheksa katsekorra sees, samas kui vastuse õppimise rotid ei õppinud keegi nii kiiresti, mõni ei olnud seoseid selgeks saanud ka pärast 72 katsekorda.

Kui 20. sajandi viimase veerandi loomapsühholoogid leidsid vihjeid inimeste kognitiivsest psühholoogiast ja hakkasid seejärel uuendama oma teadmisi loomade kognitsioonist, pöördusid paljud Tolmani ideede ja tema labürindi tehnika poole. Kolmest 20. sajandi keskpaiga loomapsühholoogide juhtfiguuridest, Tolmanist, Hullist ja Skinnerist, võib loogiliselt järeldada, et Tolmani pärand on hetkel elavaim, eriti akadeemilise teadustöö tingimustel. Ta valiti 1949. aastal American Academy of Arts and Sciences liikmeks.

Tolmani teoreetiline mudel on kirjeldatud tema teoses "The Determiners of Behavior at a Choice Point". Selle kohaselt on kolm erinevat käitumist mõjutavat muutujat iseseisvad, sekkuvad ja sõltuvad muutujad. Eksperimentaator saab manipuleerida sõltumatute muutujatega, need sõltumatud muutujad (näiteks antud stiimul) mõjutavad omakorda sekkuvaid muutujaid (näiteks motoorsed oskused, isu). Samuti on spetsiifiliselt eksperimentaatori poolt valitud sõltumatud muutujad kui subjekti faktorid. Sõltuvad muutujad (näiteks kiirus, vigade arv) võimaldavad psühholoogil mõõta sekkuvate muutujate tugevust.

Tolman seisis hea selle eest, et psühholoogiat kasutataks selleks, et lahendada inimeste probleeme. Lisaks oma tehnilistele publikatsioonidele kirjutas ta raamatu "Drives Toward War". Ta oli üks neist eakatest professoritest, kelle vallandamist California ülikool McCarthy ajastul 1950. aastate alguses nõudis. Põhjuseks ustavuse vandele allakirjutamisest keeldumine. Seda mitte ustavuse puudumisest Ameerika Ühendriikide suhtes, vaid seetõttu, et see rikkus akadeemilist vabadust. Tolman oli vandele vastuhaku liider ning kui California ülikooli asevalitsejad tema vallandamist nõudsid, kaebas ta nad kohtusse. Järgnenud kohtuasi, mis viidi 1955. aastal California Ülemkohtuni, päädis vande ümberpööramise ja sellele allakirjutamisest keeldunute ennistamisega. Tolmanit peeti kangelaseks. 1963. aastal selle aja California ülikooli presidendi Clark Kerri nõudmisel nimetas ülikool oma vastvalminud haridus- ja psühholoogiateaduskonna hoone Tolman hall'iks. Tema portree ripub ehitise sissekäigu seinal.

Tolman võitis mitmesuguseid auhindu ja auavaldusi. Ta oli APA president aastal 1937, Lewin's Society for the Psychological Study of Social issues juhataja aastal 1940, seltsi Society of Experimental Psychologists ja rahvusliku teaduste akadeemia liige, samuti andis APA talle 1957. aastal auhinna silmapaistvate saavutuste eest.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]