Clark L. Hull

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Clark L. Hull

Clark Leonard Hull (24. mai 188410. mai 1952) oli Ameerika psühholoog, kes püüdis selgitada õppimise ja motivatsiooniga seotud käitumise seaduspärasid. Hull on tuntud ka debattide poolest Edward Chace Tolmaniga ja samuti oma töö poolest tungi ehk ajejõu teoorias.

Hull veetis suurema osa oma täiskasvanud elust Yale'i Ülikoolis, kuhu võttis ta tööle psühholoog James Rowland Angell. Ta näitas uurimustega, et suudab enda teooriatele tuginedes ennustada käitumist. Tema kõige silmapaistvamad teosed olid "Mathematico-Deductive Theory of Rote Learning" (1940) ja "Principles of Behavior" (1943), mis muutsid tema analüüsi loomade õppimiskäitumisest ja klassikalisest tingimisest oma aja dominantseks õppimisteooriaks. Hulli mudel on väljendatud bioloogilistes terminites: organism on depriveeritud, deprivatsioon tekitab organismis vajadusi, vajadused aktiveerivad tungid, tungid omakorda aktiveerivad käitumise, käitumine on suunatud eesmärgile, eesmärgi saavutamine on ellujäämiseks vajalik.

Teadustöö psühholoogias[muuda | muuda lähteteksti]

Clark L. Hulli huvitasid peamiselt õppimisteooriad ja õppimist soodustav käitumine. See oli ka tema uurimistöö põhieesmärk ja lõpuks lõi Hull oma õppimisteooria, mida kutsutakse tungi või süstemaatilise käitumise teooriaks. Ta pööras karjääri jooksul samuti tähelepanu hüpnoosile, kuid tegemist ei olnud kindlasti tema peamise uurimisteemaga.[1] Hulli lähenemine oli uudne, kuna muutujad tema eksperimentides olid range kontrolli all. Peale selle rõhutas ta andmete kvantitatiivse analüüsi tähtsust, et tulemused oleks võimalikult täpsed ja üheselt tõlgendatavad.[1]

Võimekuse arendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Hull alustas võimekuse katseid juba enne Yale'i tööle astumist, Wisconsini Ülikoolis.[2] Tema huvi selle valdkonna vastu tuli olemasolevate testide metodoloogilisest viletsusest ja valiidsusprobleemidest.[2] Hulli raamat "Aptitude Testing" (1928) kirjeldas tema tööd võimekuse testide valiidsusega ja katseid välja töötada paremaid skaalasid.[2] Tal õnnestus samuti luua oma test "The Wisconsin Lathe Test".[2] Muu hulgas valmistas Hull enda töö kergendamiseks arvutusmasina, mis võimaldas leida korrelatsioone.[2] Samamoodi nagu esimesed arvutid kasutas masin andmete salvestamiseks perfokaarte.[2][3] Arvutusmasina väljatöötamine mõjutas Hulli tööd ka tema hilisemas elus, kus ta keskendus biheiviorismile.[3] Hull lõpetas viimaks töö võimekuse alal, sest muutus selle valdkonna tuleviku suhtes pessimistlikuks ja küüniliseks.[2] Kuigi ta ei osalenud enam aktiivselt ala uurimisel, siis ta huvi püsis ja Hull debateeris Karl Lasheyga intelligentsuse päritavuse teemadel.[4]

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Clark L. Hulli õppimisteooriat on inspireerinud Pavlovi tingimuslikud refleksid ja Watsoni biheivioristlikud süsteemid.[5] Teda mõjutas ka Edward Thorndike, sest Hull adapteeris oma teooriat nii, et see sobiks kokku Thorndike'i efektiivsuse seadusega.[5] Kuna ta huvitus õppimisteooriatest, siis pühendas Hull suure osa laboritööst enda teooria täiendamisele. Paljud eksperimendid pärinesid tema õpilastelt, keda innustasid Hulli seminarid ja loengud Yale'is.[1]

Kvantitatiivsed andmed oli Hulli jaoks olulised ja tema eesmärk oli tuua need biheivioristilkku teadusesse.[2][4][6] Watsoni teooriad pakkusid talle huvi, kuid Hull ei olnud neis täiesti veendunud. Pärast geštaltpsühholoog Kurt Koffka loengute kuulamist hakkas Hull püüdlema neobiheiviorismi poole.[6] Tema idee oli kindlaks teha seadused, mis määravad käitumise ja leida neile rakenduslik väljund.[3][6] Hulli varasem töö arvutusmasinaga seoses veenis teda, et masinlikud protsessid võiksid tõenäoliselt asendada vaimseid protsesse.[3]

Oma raamatus "Principles of Behavior" töötas Hull välja järgmise valemi:

SER = SHR × D × V × K, milles

SER on erutuspotentsiaal (tõenäosus, et organism annab stiimulile s vastuse r),

SHR on harjumuse tugevus (väärtus, mis põhineb varasematel katsekordustel),

D on tungi tugevus (mis tuleb näiteks tungide arvust, mil katsealune on toidust ilma jäetud),

V stiimuli intensiivsuse dünaamilisus (osadel stiimulitel on käitumisele suurem mõju kui teistel),

ja K on ajend (kui ahvatlev on katsealuse jaoks saadav tasu).[4][7]

Ajapikku lisas Hull enda valemisse muutujaid ja võttis arvesse järjest enam faktoreid. Lõpuks oli valem selline:

SER = V × D × K × J × SHR – IRSIRSORSLR

Siin tähistab IR reaktiivset inhibitsiooni (st inhibitsioon tuleb pidevast kaduva käitumise sooritamisest),

SIR on tingitud inhibitsioon (st inhibitsioon tuleb pidevast mittekaduva käitumise sooritamisest).[7]

Algselt tahtis Hull kirjutada biheiviorismi käsitleva triloogia, et seletada sellega nii sotsiaalset kui ka kognitiivset käitumist.[3] Triloogia kirjutamise asemel keskendus Hull siiski oma karjääris algupärase valemi muutmisele ja täiendamisele.[3]

Hull pööras tähelepanu eksperimentidele, organiseeritud õppimisteooriale ja harjumustele, mis tema arvates tuginesid seosele stiimuli ja vastuse vahel.[8] Hulli järgi mõjutavad käitumist eesmärgid, mis peaksid rahuldama primaarseid tunge (nt nälg, janu, seks ja valu vältimine). Tema süstemaatiline õppimisteooria põhineb sarrustussüsteemil. Selle süsteemi kohaselt saavad õppimisharjumused alguse teatud käitumise sarrustamisest. Vajaduste rahuldamine aitab kujundada käitumisest harjumusi. Täpsemalt väidab Hull oma teoorias, et vajadusi rahuldav käitumine vähendab vajadusi. Hull kutsus seda fenomeni tungi vähendamiseks või tungi-stiimuli vähendamiseks.[5]

Teised biheivioristid leidsid, et Hulli teooria on liiga keeruline, et sellele mingisugust praktilist väljundit leida, mistõttu tema töö jäi suuresti B. F. Skinneri uurimuste varju.[3]

Auhinnad ja tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Clark L. Hulli on autasustanud mitmed teadusühingud. Hull oli Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni president aastatel 1935–1936.[9] Hull valiti ka 1935. aastal Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemiasse ja 1936. aastal Rahvuslikku Teaduste Akadeemiasse. Ta pälvis samuti 1945. aastal Warreni medali eksperimentaalpsühholoogide ühingult.

Hulli pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Hulli ideed olid huvitavad osaliselt tänu tema inseneriharidusele. Ta oli pädev matemaatik ja kaasas varasemaid sellealaseid teadmisi oma töösse psühholoogias. Hull järgis omal ajal tunnustatud arusaamu psühholoogiast ning teda mõjutasid mitmed biheiviorismi teerajajad (Edward Thorndike, John B. Watson ja Ivan Pavlov). Suurkujude mõjust hoolimata suutis Hull uurimustes rakendada enda mõtteid ning arusaamu sarrustuse ja õppimise kohta. Seda tegi ta isegi tavatul viisil, kui pani oma töö numbrite ja valemite keelde. Hulli mõjutas samuti Isaac Newtoni töö, kes oli loonud valemid, et astronoomilisi teooriaid paremini mõista. Clark L. Hull püüdis sarnast lähenemist rakendada psühholoogilistes-biheivioristlikes teooriates. Ta julges ühendada matemaatika ja psühholoogia, millega ka paljud tänapäeva prominentsed psühholoogid võib-olla hakkama ei saaks. Hull asetas tungi ehk ajejõu mõiste valemisse ja tõestas, et harjumuse tugevus on vaid sarrustuse funktsioon. Edward C. Tolman oli Hulli eakaaslane ja kolleeg, kelle õppimisteooria osutus loogilisemaks ja kergemini mõistetavamaks kui seda oli Hulli teooria. Tolman näitas, et käitumine on eesmärgile suunatud ja seda ei kontrolli mis tahes tungid ja sarrustused. Tolman kasutas eksperimentides rotte labürintides näitamaks, kuidas nad on võimelised õppima sarrustuseta ja et nende õppimine on paremini seletatav eesmärgile suunatud kognitiivsetele järeldustele tuginedes. Tolmani süsteem oli Hulli õppimisteooriale ületamatu takistus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Hovland, C. I. (1952). "Clark Leonard Hull, 1884–1952". Psychological Review 59 (5): 347–350. doi:10.1037/h0056239. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Hovland, Carl (September 1952). "Clark Leonard Hull, 1884–1952". Psychological Review 59 (5): 347–350. doi:10.1037/h0056239. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Smith, Laurence (2000). Kazdin, Alan E., toim. Encyclopedia of Psychology, Vol. 4. New York: Oxford University Press. pp. 168–170. ISBN 1-55798-653-3. 
  4. 4,0 4,1 4,2 King, D. Brett; Viney, Wayne; Woody, William (2009). A History of Psychology: Ideas and Context (trükk: 4th). Boston, MA: Pearson/Allyn and Bacon. pp. 332–335. ISBN 978-0-205-51213-3. 
  5. 5,0 5,1 5,2 Hilgard, E.R., & Bower, G.H. (1975). Theories of learning. Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall, Inc.
  6. 6,0 6,1 6,2 Hull, Clark (1952). "Clark L. Hull". A History of Psychology in Autobiography. Worcester, MA: Clark University Press. pp. 143–162. 
  7. 7,0 7,1 Scriven, Michael (1961). "An overview of stimulus-response reinforcement theory". Psychology. Needham Heights: Allyn & Bacon. pp. 321–329. 
  8. Friedman, H., & Schustack, M. (1999). Personality classic theories and modern research. (Fifth ed., pp. 201–202). Pearson.
  9. Beach, F. A. (1959). Clark Leonard Hull: 1884–1953.