Eduardo Acevedo Díaz

Eduardo Acevedo Díaz [edu'ardo assev'eedo d'iias] (20. aprill 1851 Villa de la Unión, Montevideo, Uruguay – 18. juuni 1921 Buenos Aires, Argentina) oli Uruguay kirjanik, ajakirjanik, poliitik ja diplomaat.

Ta oli senaator ning suursaadik USA-s, Argentinas, Itaalias ja Brasiilias.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eduardo vanemad olid Norberto Acevedo ja Fátima Díaz. Tema emapoolne vanaisa kindral Antonio Díaz oli Manuel Oribe minister Cerrito valitsuses.

Aastatel 1866–1868 õppis Eduardo ülikoolis Universidad Mayor de la República. Tema õpingukaaslaste seas olid Pablo de María ja Justino Jiménez de Aréchaga. Ta lõpetas õpingud bakalaureusekraadiga.

1868. aastal astus ta ülikooli klubisse Club Universitario, kus avaldus tema kirjanduslik anne.

Aastal 1869 astus ta uuesti ülikooli, kus õppis õigusteadust.

18. septembril ilmus ajalehes El Siglo tema esimene trükitud tekst – mälestuskirjutis emapoolsele vanaisale, kes oli kuue päeva eest surnud.

Aprillis 1870 jättis ta ülikooli pooleli, et liituda Timoteo Aparicio revolutsioonilise liikumisega Lorenzo Batlle valitsuse vastu.

Umbes sel ajal, kui 1872 lõppes Revolución de las lanzas, ilmus ajalehes La República tema esimene jutustus "Un sepulcro en los bosques".

Ta kirjutas 1872 alla manifestile "Profesión de fe racionalista", milles väljendatakse usku hinge igavesusse ja Ülimasse Jumalasse. Samuti kirjutas ta alla katoliku vikaari ühe dokumendi vastu suunatud tekstile "Contra Pastoral".

Kolm kuud pärast sõja lõppu (juuli 1872) hakkas ta Montevideos võitlema Rahvuslikus Parteis.

Aastal 1873 kirjutas ta väljaandele La Democracia ning 1875 asutas väljaande La Revista Uruguaya. Neis väljaannetes ründas ta Pedro Varela valitsust, mille pärast ta esimest korda maalt välja saadeti. Pärast nurjunud revolutsiooni "Tricolor" selle valitsuse vastu asus Acevedo elama Argentina, kus ta La Platas ja Doloreses jätkas oma ajakirjanduslikku tegevust.

Ta naasis Uruguaysse, kuid tema kriitika Lorenzo Latorre aadressil väljaandest La Democracia sundis teda põgenema Buenos Airesesse.

Pärast Montevideosse naasmist asutas ta Uruguay ajakirjanduse ajaloos tähtsat osa etendanud väljaande El Nacional.

Ta valiti Rahvusliku Partei esindajana senaatoriks.

Ta osales Rahvusliku Partei juhi Aparicio Saravia teises mässus 1897.

Aastal 1898 sai ta riiginõukogu (Consejo de Estado) liikmeks. Järgnevatel aastatel kaugenes ta poliitiliselt Saravia, toetades aina otsustavamalt José Batlle y Ordóñezt. See tõi kaasa tema lahkumise Rahvuslikust Parteist ja hiljem riigist (seda küsimust selgitab ta väljaandes El Nacional ilmunud kirjutises "Carta Política" ("Poliitiline kiri").

Batlle saatis teda 1904–1914 diplomaatilistele lähetustele mitmesse Euroopa ja Ameerika riiki. Hiljem ei pöördunudki ta kodumaale tagasi ja suri 18. juunil 1921 Buenos Aireses, väljendades selget soovi, et tema põrmu ei viidaks Uruguaysse.

Üks akadeemia Academia Nacional de Letras del Uruguay kohti kannab tema nime.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Jutustuses "El primer suplicio" kajastub tema kogemus revolutsiooni Revolución de las lanzas ajast.

Romaanitriloogias "Ismael" (1888), "Nativa" (1890), "Grito de gloria" (1893) ja "Lanza y sable" (1914) kujutas ta vabadusvõitlust Hispaania ja Brasiilia vastu ning esimesi kodusõdu (1808–1825), et uurida rahvusteadvuse kujunemist. Nendes ajaloolistes romaanides, mida peetakse tema romaanidest parimateks, on armastuslugudes ja mujal tunda romantismi.

Romantism ilmneb ka armastusromaanides "Brenda" (1886) ja "Minés" (1907), vähem aga romaanis "Soledad" (1894), kus ta realistliku objektiivsusega kujutas maaelu.

Tema lühiproosast peetakse parimaks jutustust "El combate de la tapera".

Kogumikus "Épocas militares en el Río de la Plata" (1911) ilmusid tema ajalooalased tööd.

Acevedot peetakse romaanižanri pioneeriks Uruguay kirjanduses ja naturalismi eelkäijaks.