Edu kivi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Edu kivi (ka Eedu kivi) on rändrahn Läänemaal Lääne-Nigula vallas Nõmmemaa külas. Kivi geograafilised koordinaadid on 59° 8′ 59″ N, 23° 45′ 8″ Ekoordinaadid: 59° 8′ 59″ N, 23° 45′ 8″ E. Kivi võeti kaitse alla aastal 1940. Kivile on kehtestatud piiranguvöönd 50 m (0,77 ha).

Kivi on Vaisi–Kuijõe tee ääres. Lääne poole jääb Leidissoo looduskaitseala ja Nõva jõgi, ida poole jääb Läänemaa Suursoo maastikukaitseala ja Hindaste järv. Sama tee ääres lõuna poole jääb Nõmmemaa kivikülv, põhja poole jäävad Linamaa kivid.

Edu kivi keskkonnaregistri kood on KLO4001016.

Kivi iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kivi mõõdud on: pikkus 9,4 m, laius 6,6 m, kõrgus 3 m, ümbermõõt 24,4 m.

Kivi on püstjate külgedega, suhteliselt lameda laega lapik rahn, millel kasvab sammalt, samblikke ja kukeharja. Rahnu ümber 7 väiksemat rahnu. Lääneservas on kaarjas astang, kust tükk alla libisenud. Kivi juures kasvab vana kask. Kivi on rabakivigraniidist.[1]

Kultuuriloolist[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rahn olla Kalevipoja visatud.
  2. Kivi nime saamislugu: vanal ajal asus kivi lähedal vabadiku saun, kus asus üksik elatanud naine Edu ehk Eedu ehk Eed. Ta teenis endale elatust ketramisega. Siis aga juhtunud õnnetus – saun põlenud maha. Edu pole meelt heitnud, vaid ehitanud uue sauna kivi kõrvale, mii et kivi külg jäänud sauna üheks seinaks. Hiljem on Edu eluase kivi sees, kus ta ketrab ikka edasi. Vanasti külalapsed käinud kivi juures kuulatamas, kas ikka kostab Edu voki vurinat.[1]

Kivi uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karl Pärna, 1937 – esialgsed mõõtmised.
  2. Aino Kumari, 1984 – põhiplaani koostamine, mõõdistamine, muistise leidmine kirjandusest, trükis.
  3. Priit Kohava, 1987 – asukoha skeem 1:10 000, tahhümeetriline mõõdistus, kirjeldus.
  4. Herbert Viiding, Karl Müürisepp, 1988 – revisjonülevaatus, kontrollmõõdistus, slaidid.
  5. Enn Pirrus, Ülo Heinsalu, 1993 – revisjonülevaatus.[1]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eduard Laugaste, Erna Normann. "Muistendid Kalevipojast". Tallinn 1959, lk 183.[1]
  2. Aino Kumari. "Kalevipoja kive". – Eesti Loodus 1984/11, lk 728–731, värvusfoto.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]