Mine sisu juurde

Edo ajastu

Allikas: Vikipeedia

Edo ajastu, tuntud ka kui Tokugawa ajastu, on periood Jaapani ajaloos aastatel 1603–1686.

Tokugawa ajastul kuulus reaalne võim bakufu’le ning keisri võim oli vaid tseremoniaalne. Bakufu (tuntud ka kui šogunaat; ingl k shogunate) tähendab sõjaväe valitsemist, mille eesotsas olevat isikut (väejuhti) nimetatakse shōgun’iks (alternatiivse kirjapildiga „šogun“). Bakufu’le kuulusid tähtsamad linnad, sadamad, kaevandused ja umbes viiendik maa-alast ning ülejäänud territoorium oli strateegiliselt jagatud mõjuvõimsamatele või tähtsamatele isikutele. Maavalduse omanikku ehk lääniisandat nimetati daimyō’ks. Daimyō valitses oma lääni (han) üle.[1]

Ühiskond jagunes Hiina eeskujul hierarhiliselt shi-nō-kō-shō (sõdalane-talupoeg-käsitööline-kaupmees), kus sõdalased olid kõrgeim seisus ja kaupmehed madalaim. Ühtegi klassi ei kuulunud nt õukondlased ja vaimulikud, ega ka inimesed, kes tegelesid n-ö ebapuhaste töödega (nt surnute matmine) või ebausaldusväärsete tegevustega (nt näitelemine, rändkaubitsemine).[1] Põllumajanduslikus Jaapanis levis arusaam, et poliitikat peab sättima samuraide ja talupoegade järgi; kuna kaupmehed ei tee (eluliselt) tähtsat tööd, siis nende laostumine ei tohiks kellelegi korda minna[2].

Küll aga mõjutasid kaupmehed Jaapani kultuuri kujunemist: samuraide -teatri asemel eelistasid nad kabuki- või bunraku-teatreid. Lisaks tekitasid nad nõudluse haikudele, raamatutele ja teatud kunstile. Kaupmeeste tõusmine hierarhias kõrgemale on üks teguritest, mis bakufu võimu nõrgestas.[1]

Daimyō’d ja maavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]

Daimyō’l kui lääni omanikul oli teoorias vabadus maksude, halduse ja kohtumõistmise osas, kuid reaalsuses pidi ta käituma vastavalt bakufu ettekirjutustele. Vastasel juhul jäädi ilma suurest osast või kogu oma maavaldustest – saatus, mis tabas umbes kolme neljandikku daimyō’dest esimese viiekümne aasta jooksul. Shogun’i võimu kindlustati veelgi läbi seaduste, mis piirasid daimyō’de käitumisvabadust. Näiteks tohtisid daimyō’d abielluda ja kindluseid ehitada või remontida ainult bakufu loal.[1]

Selleks, et daimyō’d liialt ei rikastuks, nõudis Tokugawa šogunaat (sõjaväevalitsus), et nad elaksid aasta oma maavaldustes ja aasta Edos (tänapäeva Tokyos). Selline elukoha iga-aastane vahetamine röövis üle poole sissetulekust, kuna see tähendas kahe elamiskoha omamist, piisavat saatjaskonda, mille arv oli vastavalt auastmele ette määratud, ning reisimist. Daimyō pere elas kogu aeg Edos, kus oli bakufu kontroll suurim, sarnanedes sisuliselt pantvangidele. Reisida tohtis ainult kindlatel päevadel ja ettenähtud teid pidi.[1]

Väliskaubandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kristlastest eurooplastega ei suheldud riigisisese rahu loomise ja säilitamise eesmärgil[3]. Lisaks oleks kristlus bakufu ja keisrivõimu kahtluse alla seadnud. Eurooplastest pidasid Tokugawa Jaapaniga kaubavahetust ainult hollandlased Dejima (Nagasaki, Kyūshū) sadama kaudu.[4] Jaapanlased ise merereise ei teinud ning väga kaugele oma territoriaalvetest ei sõitnud[3].

Edo perioodil oli Jaapanil kaubandussuhted nelja riigiga: Korea, Ryūkyū kuningriigi, Hollandi ja Hiinaga. Jaapanil oli Koreaga ametlikud poliitilised suhted ning nende kaubavahetus oli Tsushima saarepiirkonna korraldada, millesse bakufu ei sekkunud. Samuti oli bakufu usaldanud Ryūkyū kuningriigiga suhtlemise Satsuma provintsi daimyō’le. Kaubavahetus Hollandi ja Hiinaga oli bakufu otsese kontrolli all ning tegeleti ainult erakaubandusega, kuid poliitilisi suhteid ei loodud. Lühidalt võib öelda, et Hiina ja Hollandi kaupmehed tulid Nagasakisse, et äri teha, kuid Jaapan saatis ise oma kaupmehed Koreasse ja Ryūkyūsse.[3]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Henshall, Kenneth (2010). Jaapani ajalugu: kiviajast suurriigini. Tõlkinud Jaggo, Olavi. Tallinn: Valgus. Lk 52–53, 74–76, 84, 86, 275. ISBN 978-9985-68-251-7.
  2. Sheldon, Charles D. 1983. Merchants and Society in Tokugawa Japan. Modern Asian Studies, 17: 3, 477-488. Saadaval www.jstor.org/stable/312302, vaadatud märtsis 2023. Lk 478
  3. 3,0 3,1 3,2 Kazui, Tashiro ja Susan Downing Videen. 1982. Foreign Relations during the Edo Period: Sakoku Reexamined. The Journal of Japanese Studies, 8: 2, 283–306. Saadaval www.jstor.org/stable/132341, vaadatud märtsis 2023. Lk 287–289, 291–292
  4. Broadbridge, Seymour. 1974. Economic and Social Trends in Tokugawa Japan. Modern Asian Studies, 8: 3, 347–372. Saadaval www.jstor.org/stable/311738, vaadatud märtsis 2023. Lk 354–355