Mine sisu juurde

Durrani riik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Durrani Riik)
See artikkel See artikkel räägib Durrani riigist. Durrani dünastia kohta vaata artiklit Durrani dünastia. Selle perekonnanimega inimeste kohta vaata artiklit Durrani (perekonnanimi).

Durrani riik
د درانیانو ټولواکمني

1747–1823, 1839 – 1842
Lipp
Durrani riik oma haripunktis Ahmad-šahh Durrani valitsusajal[1]
Šahh Ahmad-šahh Durrani (esimene, 1747–1772)
Šahh Shujah Durrani (viimane, 1839–1842)
Pealinn Kandahār (1747–1776)
Kabul (1776–1823, 1839–1842)
Peshawar (1776–1823; talvepealinn)[2][3]
Herat (1823–1862)[4]
Religioon islam
Ajalugu ja sündmused
Ahmad-šahh Durrani asutas riigi juuli 1747
Šahh Shujah Durrani 1839
Riigi lõpp 1842
Peamised keeled Puštu[5] (luulekeel, algne asjaajamiskeel)[märkus 1]
Pärsia (kohtupidamise keel)[5]
Eelnev Järgnev
Afsharidi dünastia
Suurmogulite riik
Maratha konföderatsioon
Buhhaara khaaniriik		 Afganistani emiraat
Sikhi riik

Durrani riik (puštu keeles د درانيانو ټولواکمني; ka Durrani impeerium, Sadozai riik või Afgaani impeerium)[6] oli Ahmed-šahh Abdali asutatud riik, mis asus Kesk-Aasias, Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias. Oma kõrgajal kuulusid riigi koosseisu tänapäeva Afganistani ja Pakistani alad, lisaks Iraani kirde- ja kaguosa, Ida-Türkmenistan ja Loode-India.[7][8]

Ahmad-šahh Abdali oli Muhammad Zaman Khan Abdali (Abdali pealiku) poeg ja Nader-šahh Afshari ülem. Pärast Ahmad-šahhi surma jäid Abdalid mitmeks põlveks Afganistani valitsejateks. Ühendades vallutustega oma hõimu, võttis Ahmad-šahh Abdali 1747. aasta juunis Afganistani enda kontrolli alla ja sai Afganistani kuningaks. Pärast ühendamist muutis Ahmad-šahh Abdali oma hõimu nime Durraniks, ning hakkas isa kandma nime Ahmad-šahh Durrani.

Pärast Nader-šahh Afshari surma 1747. aasta juunis kuulutas Ahmad-šahh Durrani enda omaks ka Kandahāri piirkonna. Sealt vallutas ta samal aastal Ghaznī, Kabuli ja Peshawari. 1749. aastal loovutas mogulite valitseja afgaanidele suure osa Loode-Indiast. Seejärel suundus Ahmad-šahh läände, kus võttis enda valdusse Mashhad, mida valitses Šahrokh-šahh. Järgmisena saatis ta armee alistama Hindukušist põhja pool asuvaid alasid ning pärast seda hakkasid kõik Afganistani hõimud tema ettevõtmistega ühinema. Ahmad-šahh ja tema väed tegid neli vallutusretke ka Indiasse, kus ta võttis enda kontrolli alla Kashmiri ja Pandžabi piirkonnad. 1757. aasta alguses vallutas ta ka Delhi, kuid lubas mogulite dünastial seal edasi valitseda tingimusel, et nad tunnustavad Ahmad-šahh Durrani ülemvõimu Pandžabis, Sindhis ja Kashmiris.

Pärast Ahmad-šahh Durrani surma umbes 1772. aastal sai tema pojast Timur-šahh Durranist järgmine Durrani dünastia valitseja, kes otsustas teha riigi uueks pealinnaks Kabuli ja kasutas talvepealinnana Peshawari. Durrani riiki peetakse tänapäevase Afganistani riigi aluseks, Ahmad-šahh Durranit rahvuse isaks.[9]

Ahmad-šahh Durrani valitsusaeg (1747–1772)

[muuda | muuda lähteteksti]

Afganistani riigi asutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

1709. aastal sai Mir Wais Hotak, Kandahari provintsi Ghilji suguharu pealik, Safavidi pärslastest iseseisvaks. Aastatel 1722–1725 valitses tema poeg Mahmud Hotak suurt osa Iraanist ja kuulutas end Pärsia šahhiks. Hotaki dünastia sai oma lõpu 1738. aastal, kui afshariidid, keda juhtis Pärsia Nader-šahh Afshar, kukutasid ja pagendasid nad.

1747. aasta tähistab ühtse Afganistani tekkimist, riik oli sõltumatu nii Pärsia kui ka Moguli riikidest. Juulis 1747 otsustas loya jirga (suurnõukogu) Kandahari linna lähedal, et afgaanide uueks juhiks saab Ahmad-šahh Durrani, sellega asutati Durrani dünastia. Vaatamata sellele, et Ahmad-šahh oli enda konkurentidest noorem, oli tema kasuks mitu kaalukat tegurit. Ta kuulus austatud, poliitilise taustaga perekonda, tema isa oli olnud Herati kuberner, kes hukkus afgaanide kaitselahingus.

Varajased võidud

[muuda | muuda lähteteksti]
Kandahāri linn, selle peamine turg ja tsitadell

Üks Ahmad-šahhi esimesi sõjalisi otsuseid oli vallutada Ghiljilt Qalati Ghilji ja Ghaznī ning võtta enda kontrolli alla Mogulite poolt määratud asevalitsejalt Nasir-khaanilt Kabul ja Peshawar. 1749. aastal sunniti Moguli keisril Ahmad-šahh Bahaduri loovutama Ahmad-šahh Durranile Sindi ning Pandžabi piirkonnad ja suure tähtsusega Induse jõe tagused alad, vastutasuks ei rünnanud afgaanid mogulite pealinna. Saanud verevalamiseta kätte märkimisväärsed alad ida pool, pöördus Ahmad-šahh läände, et võtta enda valdusse Mashhad, mida valitses Nader-šahh Afshari pojapoeg Šahrukh Afshar. Järgmisena saatis Ahmad-šahh armee alistama Hindukuši mägedest põhja pool asuvaid alasid. Lühikese ajaga võttis afgaanide armee oma kontrolli alla tadžikid, hazarad, usbekid, türkmeenid ja teised Põhja-Afganistani hõimud. Ahmad Shah ründas Moguli riigi jäänuseid veel kolmandat ja neljandat korda, sellega tugevdades ta kontrolli Kashmiri ja Pandžabi piirkondade üle, kusjuures Lahoret hakkasid valitsema afgaanid. Ta piiras 1757. aastal Delhit, kuid lubas Mogulite dünastial jääda linna valitsema tingimusel, et nad tunnustavad Ahmad-šahhi ülemvõimu Pandžabis, Sindis ja Kashmiris. Ta jättis oma teise poja Timur-šahhi Indiasse afgaanide huve kaitsma ning naasis ise Afganistani.

Suhted Hiinaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Ahmad-šahhile tegi muret Hiina Qingi dünastia laienemine Kasahstani idapiirini ning ta püüdis koondada naabruskonna moslemite khaaniriike ja kasahhe rünnakuks Hiina vastu, tuues ettekäändeks läänepoolsete moslemite vabastamise.[10] Ahmad-šahh peatas Qingi Hiinaga kauplemise ja saatis väed Kokandi.[11] Kuid kuna vallutusretked Indias olid riigikassat tublisti tühjendanud ja tema väed olid kogu Kesk-Aasias hõredad, ei olnud Ahmad-šahhil piisavalt ressursse, et teha enamat saadikute saatmisest Pekingisse. Läbirääkimised hiinlastega vilja ei kandnud.

Kolmas Panipati lahing

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kolmas Panipati lahing
Ahmad-šahh Durrani ja tema koalitsioon alistasid kolmandas Panipati lahingus Maratha konföderatsiooni ja taastasid šahh Alam II Mogalite impeeriumi.[12]

Põhja-Indias oli mogulite võim pärast 1707. aastal keiser Aurangzebi surma pidevalt vähenenud. Aastatel 1751–1752, kui Balaji Bajirao oli peshwa, sõlmisid Maratha ja Mogulid Ahamdiya lepingu.[13] Selle lepinguga hakkas Maratha, pealinnaga Punes, kontrollima peaaegu kogu Indiat ning mogulite kontrolli alla jäi ainult Delhi. Marathad püüdsid nüüd laiendada oma kontrollpiirkonda India loodeosa suunal. Ahmad-šahh korraldas Moguli pealinna röövretke ja naasis suure saagiga. Afgaanidele kätte maksma saatis peshwa Balaji Bajirao Raghunathrao. Ta alistas Pandžabis rohillad ja afgaani väeosad ning tal õnnestus Timur-šahh enda õukonnaga Indiast välja saata ning võtta Lahore, Multan, Kashmir ja teised subahhid Attocki India poolelt Maratha võimu alla.[14] Pärast 1757. aastal Kandahari naasmist oli Ahmad sunnitud minema uuesti Indiasse ja seisma silmitsi Maratha konföderatsiooni rünnakutega.

Ahmad-šahh kuulutas Marathade vastu džihaadi (islami püha sõja) ning tema armeega liitusid võitlejad paljudest Afganistani hõimudest, sealhulgas belutšid, keda juhtis Kalati khaan Mir Nasir I. Vägede ülemjuhatajaks valiti Suba-khaan Tanoli (Zabardast-khaan). Varasematele kokkupõrgetele järgnes afgaanide võit Loode-Indias palju suurema Maratha sõjaväe vastu ning 1759. aastal oli Ahmad-šahh enda armeega jõudnud Lahoresse, kus nad olid valmis marathadele vastu astuma. Ahmad-šahh Durrani oli kuulus oma sõjaväest palju suuremate vägede võitmise poolest. 1760. aastaks olid Maratha väeosad ühinenud Sadashivrao Bhau juhtimisel piisavalt suureks armeeks. Taas oli Panipatist saanud Põhja-India kontrollimise üle toimuvate lahingute tallermaa. Kolmas Panipati lahing (14. jaanuar 1761), milles olid vastamisi moslemitest ja peamiselt hindudest koosnevad armeed, toimus 12 kilomeetri pikkusel rindel. Vaatamata marathade alistamisele selles lahingus, jäid paljud teised väljakutsed Ahmad-šahhi valitsusaega häirima. Mis puudutab kaotusi, siis kolmandas Panipati lahingus said palju kannatada ka afgaanid. See nõrgendas tema haaret Pandžabi üle, mis langes kasvavate sikhide mislite kätte. Mässud toimusid ka Buhhaara piirkonna põhjaosas. Durranid võitsid marathasid otsustavalt kolmandas Panipati lahingus 14. jaanuaril 1761.[15] Lüüasaamine Panipatis tõi marathadele suuri kaotusi ja oli peshwa Balaji Rao jaoks tohutu tagasilöök. Ta sai teate lüüasaamisest Panipatis 24. jaanuaril 1761 Bhilsas, kus ta oli juhtimas abivägesid. Lisaks mitmele olulisele kindralile kaotas Panipati lahingus elu tema poeg Vishwasrao. Balaji Rao suri 23. juunil 1761 ja trooni päris tema noorem poeg Madhav Rao I.[16]

Viimased aastad

[muuda | muuda lähteteksti]
Peshawaris asuv Bala Hissari kindlus oli üks Durrani kuningate residentsidest.

Võit Panipatis oli Ahmad-šahhi ja Afganistani võimsuse kõrgpunkt. Ent juba enne Ahmad-šahhi surma hakkas impeerium lagunema. Aastal 1762 pidi Ahmad-šahh juba kuuendat korda sikhe maha suruma. Järk-järgult hakkas tema haare impeeriumi üle lõdvenema ning Durrani surma ajaks oli ta sikhidele kaotanud Pandžabi, enne seda põhjapoolsed alad usbekkidele, kellega ta oli sunnitud rahulepingu sõlmima.

Ta ründas Lahoret ja tappis pärast nende püha linna Amritsari vallutamist tuhandeid sikhidest tsiviilelanikke ning hävitas nende austatud Kuldse templi.[17] Kahe aasta pärast tõstsid sikhid uuesti mässu ja ehitasid oma püha linna Amritsari taas üles. Ahmad-šahh üritas veel mitu korda sikhe endale allutada, kuid tulutult. Durrani väed korraldasid veresauna vaḍḍā ghallūghārā, mille käigus tapsid Pandžabis 1762. aastal tuhandeid sikhe.[18][19][20] Ahmad-šahh seisis põhjas silmitsi ka teiste mässudega ning lõpuks leppis ta Buhhaara usbekist emiiriga kokku, nendevahelist piiri hakkab tähistama Amudarja. Ahmad-šahh taandus võimult ning asus elama oma koju mägedes Kandaharist ida pool, kus ta 14. aprillil 1773 suri.[21] Tal oli õnnestunud kohalike hõimude liite märkimisväärsel määral tasakaalustada ning hõime vaenutegevusest ja mässust eemal hoida. Ta pälvis tunnustuse "Afganistani isa" nime Ahmad-šahh Baba all.

Durrani riik kaotas kontrolli Kashmiri üle 1819. aastal Shopiani lahingus.[22]

Teised Durrani valitsejad (1772–1823)

[muuda | muuda lähteteksti]
Artiklid teemal
Afganistani ajalugu
Ajajoon
Antiikaeg
Keskaeg
Uusaeg
Piirkonna ajaloolised nimed
Artiklid teemal
Puštud
Riigid

Ahmad-šahhi järeltulijad valitsesid rahutul perioodil ning viiskümmend aastat pärast tema surma oli Durrani riik per se lõppenud ja Afganistan oli sattunud kodusõtta. Suur osa Ahmad-šahhi vallutatud territooriumist langes selle poolsajandi jooksul võõrvallutajatele. Aastaks 1818 kontrollisid Ahmad-šahhi järeltulijad, Popalzai valitsejad, ainult Kabuli ning seda 160 kilomeetri raadiuses ümbritsevaid alasid. Nad ei kaotanud vaid äärealasid, aga kontrolli ka teiste Durrani puštunite hõimude üle.

Timur-šahh (1772–1793)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Timur-šahh Durrani

Ahmad-šahhi mantlipärijaks sai tema poeg Timur-šahh, kes algselt määrati haldama isa vallutusi Põhja-Indias, kuid marathad ajasid ta sealt välja. Ahmad-šahhi surma järel reageerisid Durrani pealikud Timuri võimulesaamisele vastumeelselt. Suurem osa tema valitsemisajast kulus kodusõja pidamisele ja mässude mahasurumisele; Timur oli mässu tõttu sunnitud pealinna Kandaharist Kabuli viima. Timur-šahh osutus kehvaks valitsejaks, tema valitsemisajal hakkas Durrani riik veel kiiremini lagunema. Ta on tähelepanuväärne selle poolest, et tal oli 24 poega, kellest mitmed said Durrani alade valitsejaks. Timur suri 1793. aastal ja trooni päris tema viies poeg, Zaman-šahh.

Zaman-šahh (1793–1801)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Zaman-šahh Durrani
Kabuli basaari peatänav

Pärast Timur-šahhi surma võitlesid trooni pärast tema kolm tema poega – Kandahari, Herati ja Kabuli kubernerid. Kabuli kuberner Zaman-šahhil oli teiste ees eelis, kuna riigi pealinn oli tema kontrolli all. Temast sai šahh, kui ta oli 23-aastane. Ta kutsus paljud enda poolvennad pealinna, et uus šahh valida, kuid vangistas nad. Afganistani ebastabiilsust tekitanud tülid Timuri järeltulijate vahel olid ettekäändeks ka välisjõudude sekkumisele.

Timuri Sadozai pärijate jõupingutused pealetungivatele puštu hõimudele monarhiavõimu kehtestamiseks ja nende püüdlused valitseda absoluutselt ja ilma teiste puštu hõimude juhtide nõustamiseta olid edutud. Sikhid hakkasid tõusma enda pealiku Ranjit Singhi juhtimisel. Tal õnnestus Zamani vägedelt võim võtta. Hiljem, kui Zamani vend ta pimedaks tegi, pakkus Ranjit Singh talle Pandžabis asüüli.

Zamani languse põhjustasid tema katsed võimu liigselt endale haarata. Kuigi ta oli troonile saanud Barakzai pealiku Painda-khaan Barakzai abil, hakkas Zaman peagi pärast võimule saamist Barakzai juhte võimupositsioonidelt kõrvaldama ja asendama omaenda Sadozai suguvõsa meestega. See lõhkus Durrani hõimupoliitika õrna tasakaalu, mille Ahmad-šahh oli loonud ja mis võis ajendada Painda-khaani ja teisi Durrani pealikke šahhi vastu tegutsema. Hukati Painda-khaan ning Nurzai ja Alizai Durrani klanni pealikud, lisaks ka Qizilbashi klanni pealik. Painda-khaani poeg põgenes Iraani ja lubas oma Barakzai järgijate toetust vastupanuliikumiseks Zamani nooremale vennale Mahmud-šahhile. Hõimud, mille pealikud Zaman oli hukanud, ühinesid mässulistega ning pealinn Kandahari võeti veretult.

Mahmud-šahh (esimene valitsusaeg, 1801–1803)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Mahmud-šahh Durrani

Zeman-šahhi kukutamine aastal 1801 ei olnud Afganistani kodusõdade lõpp, vaid veelgi suurema vägivalla algus. Mahmud-šahhi esimene valitsemisaeg kestis vaid kaks aastat, kuni ta asendati Shuja-šahhiga.

Shuja-šahh (1803–1809 ja 1839–1842)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Shuja-šahh Durrani

Veel üks Timur-šahhi poegadest, Shuja-šahh, valitses vaid kuus aastat. 7. juunil 1809 sõlmis Shuja-šahh brittidega lepingu, mis sisaldas klauslit, mille kohaselt keelustab ta võõrvägede liikumise oma territooriumil. See leping, esimene Afganistani kokkulepe mõne Euroopa jõuga, nägi ette koostöö Prantsuse-Pärsia agressiooni korral Afganistani või Suurbritannia vastu. Vaid mõni nädal pärast lepingu allkirjastamist tagandati Shuja tema eelkäija Mahmudi poolt. Aastaid hiljem tõid britid ta tagasi troonile ning ta valitses uuesti aastatel 1839–1842. Kaks tema poega valitsesid samuti lühikest aega 1842. aastal.

Mahmud-šahh (teine valitsusaeg, 1809–1818)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Mahmud-šahh Durrani

Mahmudi teine valitsusaeg kestis üheksa aastat. Mahmud jahutas suhteid Barakzaidega, eriti Painda-khaani poja Fateh-khaaniga, kes lõpuks kinni peeti ja pimedaks tehti. Hiljem maksis selle eest kätte Fateh-khaani noorim vend Dost Mohammad-khaan.

Sultan Ali-šahh (1818–1819)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Ali-šahh Durrani

Ali-šahh oli veel üks Timur-šahhi poegadest. Ta haaras võimu lühikeseks perioodiks aastatel 1818–1819.

Ayub-šahh (1819–1823)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Ayub-šahh Durrani

Ayub-šahh oli samuti Timur-šahhi poeg, ta tagandas sultan Ali-šahhi. Durrani impeerium kaotas 1819. aastal Shopiani lahingus kontrolli Kashmiri üle Sikhide riigile.[22] Ayub-šahh ise tagandati ja arvatavasti tapeti 1823. aastal.

Sõjavägi

[muuda | muuda lähteteksti]

Durrani sõjavägi põhines ränilukuga püssidega relvastatud ratsaväel, mis sooritas löögirünnakuid ning ühendas tulirelvade uue tehnoloogia turgi-mongoli taktikaga.[23] Durrani armee tuumikuks olid 10 000 šer-batša't – otsast laienevate musketitega relvastatud hobustel ori-sõdurid, kellest kolmandik olid varem Nader-šahhi qizilbashid. Paljud neist olid ka endised Nader-šahhi sõdurid. Armee põhiosa moodustasid Afganistani hõimude ratsaväed, mis olid relvastatud piikide ja laiade mõõkadega. Endiselt kasutati ka ratsanikest vibulaskjaid, kuid väljaõppe keerulisuse tõttu pigem harva. Jalavägi mängis Durrani armees väga väikest rolli. Pea olematu roll oli ka suurtükiväel, mida, kui välja arvata kaamelitele paigutatud zamburakid, ei olnud.[24]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Märkused

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Ahmad-šahh Durrani kirjutas puštukeelset luulet.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ http://www.iranicaonline.org/articles/afghanistan-x-political-history#prettyPhoto[sidebar]/1/
  2. ↑ Hanifi, Shah Mahmoud. "Timur Shah transferred the Durrani capital from Qandahar in 1775-76. Kabul and Peshawar then shared time as the dual Durrani capital cities, the former during the summer and the latter during the winter season." p. 185. Connecting Histories in Afghanistan: Market Relations and State Formation on a Colonial Frontier. Stanford University Press, 2011. Retrieved 4. august 2012.
  3. ↑ Singh, Sarina (2008). "Like the Kushans, the Afghan kings favoured Peshawar as a winter residence, and were aggrieved when the upstart Sikh kingdom snatched it in 1818 and levelled its buildings." p. 191. Pakistan and the Karakoram Highway. Retrieved 10. august 2012.
  4. ↑ L. Lee, Jonathan (1996). The Ancient Supremacy: Bukhara, Afghanistan and the Battle for Balkh, 1731-1901 (illustrated ed.). BRILL. Lk 116. ISBN 9004103996. Vaadatud 8. märts 2013. [The Sadozai kingdom] continued to exist in Herat until the city finally fell to Dost Muhammad Khan in 1862.
  5. ↑ 5,0 5,1 Green, Nile (2019). "The Rise of New Imperial and National Languages (Ca. 1800-Ca. 1930)". Green, Nile (toim). The Persianate World: The Frontiers of a Eurasian Lingua Franca. University of California Press. Lk 42. ISBN 978-0520972100. Despite Ahmad Shah Durrani's flirtations with founding a Pashto-based bureaucracy, when the capital moved from Qandahar to Kabul in 1772, Durrani and post-Durrani Afghanistan retained Persian as its chancery and chief court language.
  6. ↑ Lee, Jonathan L. (1. jaanuar 1996). The "Ancient Supremacy": Bukhara, Afghanistan and the Battle for Balkh, 1731-1901 (inglise). BRILL. Lk 116. ISBN 9789004103993.
  7. ↑ "Archived copy" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2013. Vaadatud 7. veebruar 2013.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. ↑ Jonathan Lee, The "ancient Supremacy": Bukhara, Afghanistan, and the Battle for Balkh, 1731-1901. Page 190.
  9. ↑ "Afghanistan". CIA. The World Factbook. Vaadatud 25. august 2010.
  10. ↑ Kim, Ho-dong (2004). Holy war in China: the Muslim rebellion and state in Chinese Central Asia, 1864-1877. Stanford University Press. Lk 20. ISBN 978-0-8047-4884-1. Vaadatud 25. august 2010.
  11. ↑ Newby, Laura J. (2005). The Empire and the Khanate: a political history of Qing relations with Khoqand c. 1760-1860. BRILL. Lk 34. ISBN 978-90-04-14550-4. Vaadatud 25. august 2010.
  12. ↑ S. M. Ikram (1964). "XIX. A Century of Political Decline: 1707–1803". In Ainslie T. Embree. Muslim Civilization in India. New York: Columbia University Press. Retrieved 5. november 2011.
  13. ↑ Patil, Vishwas. Panipat.
  14. ↑ Roy, Kaushik (2004). India's Historic Battles: From Alexander the Great to Kargil. Permanent Black, India. Lk 80–1. ISBN 978-81-7824-109-8.
  15. ↑ Kaushik Roy (2004). India's Historic Battles: From Alexander the Great to Kargil. Orient Blackswan. Lk 84–94. ISBN 9788178241098.
  16. ↑ G.S.Chhabra (1. jaanuar 2005). Advance Study in the History of Modern India (Volume-1: 1707-1803). Lotus Press. Lk 29–47. ISBN 978-81-89093-06-8.
  17. ↑ Purnima Dhavan, When Sparrows Became Hawks: The Making of the Sikh Warrior Tradition, 1699, (Oxford University Press, 2011), 112.
  18. ↑ ^ Khushwant Singh, A History of the Sikhs, Volume I: 1469-1839, Delhi, Oxford University Press, 1978, pp. 144-45.
  19. ↑ ^ According to the Punjabi-English Dictionary, eds. S.S. Joshi, Mukhtiar Singh Gill, (Patiala, India: Punjabi University Publication Bureau, 1994) the definitions of "Ghalughara" are as follows: "holcaust, massacre, great destruction, deluge, genocide, slaughter, (historically) the great loss of life suffered by Sikhs at the hands of their rulers, particularly on 1 May 1746 and 5 February 1762" (p. 293).
  20. ↑ Syad Muhammad Latif, The History of Punjab from the Remotest Antiquity to the Present Time, New Delhi, Eurasia Publishing House (Pvt.) Ltd., 1964, p. 283; Khushwant Singh, A History of the Sikhs, Volume I: 1469-1839, Delhi, Oxford University Press, 1978, p. 154.
  21. ↑ Reddy, L. R (2002). Inside Afghanistan: end of the Taliban era?. APH Publishing. Lk 65. ISBN 978-81-7648-319-3. Vaadatud 25. august 2010.
  22. ↑ 22,0 22,1 Chopra, Gulshan Lall (1928). The Panjab as a Sovereign State. Lahore: Uttar Chand Kapur and Sons. Lk 26.
  23. ↑ Jeremy Black (2012). War in the Eighteenth-Century World. Macmillan International Higher Education. Lk 79. ISBN 978-0230370005.
  24. ↑ Jos Gommans (2017). "6". The Indian Frontier: Horse and Warband in the Making of Empires. Routledge. ISBN 978-1351363563.

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Malleson, George Bruce (1879) "History of Afghanistan, from the Earliest Period to the Outbreak of the War of 1878" W.H. Allen & Co., London, limited view at Google Books
  • Schimmel, AnneMarie (1975). Pain and Grace: A study of Two Mystical Writers of Eighteenth-Century Muslim India. Brill.
  • Singh, Ganda (1959) "Ahmad Shah Durrani: Father of Modern Afghanistan" Asia Publishing House, London.
  • Fraser-Tytler, William Kerr (1953) "Afghanistan: A Study of Political Developments in Central and Southern Asia" Oxford University Press, London.
  • Tanner, Stephen (2002) "Afghanistan: a military history from Alexander the Great to the fall of the Taliban" Da Capo Press, New York, also available from NetLibrary
  • Elphinstone, Mountstuart 1779-1859 "An account of the kingdom of Caubul, and its dependencies in Persia, Tartary and India: comprising a view of the Afghaun nation and a history of the Dooraunee monarchy." London: Printed for Longman, Hurst, Rees, Orme, and Brown, 1815. Available in digital formats from the Internet Archive Digital Library [1] [2]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Durrani_riik&oldid=6775328"