Dmitri Žuravski

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Dmitri Žuravski (foto 1890)
Peterburi Peeter-Pauli katedraal. Torni kõrgus koos kiivriga on 145,5 m

Dmitri Ivanovitš Žuravski (vene Дмитрий Иванович Журавский; 17. detsember (vkj)/29. detsember 1821 Štšigrõ maakond, Kurski kubermang – 18. november (vkj)/30. november 1891 Peterburi) oli vene mehaanikateadlane ja insener.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1838. aastal Nižõni füüsika-matemaatikalütseumi ja astus Peterburi teedeinseneride korpuse instituuti, kus tema õppejõud oli Mõhhailo Ostrogradskõi. 1842. aastal lõpetas Žuravski instituudi kiitusega.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast instituudi lõpetamist suunati ta Nikolai raudtee ehitusele. Siin tegeles ta sildade ehitamise ja projekteerimisega. Tema projekti järgi ehitatud sildadest on tuntuim Verebja sild.

Aastatel 18711876 võttis ta aktiivselt osa Maria veesüsteemi rekonstrueerimisest, juhtis Uus-Laadoga kanali, Peterburi merekanali ja Liepāja sadama projekteerimist.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tema teadustegevus on seotud ehitusmehaanika, tugevusõpetuse ja sillaehituse valdkondadega. Ta andis põikpainde täieliku lahendi (Žuravski valem)[1] ja lõi mitmevõrguliste puitsõrestike arvutamise meetodi.[2]

1840. aastate teisel poolel täiustas ta William Howe' leiutatud sõrestikku, seetõttu nimetati Venemaal sellist sõrestikutüüpi ka Howe'–Žuravski fermiks.[3] Tema suurim töö oligi kogemusliku Howe’ süsteemi tarinduse läbiarvutamine, sellele teoreetilise põhja loomine ja selle ratsionaliseerimine. Ta tegeles sellega kümmekond aastat, millist tööd kroonis Demidovi auhind 1855. aastal.[4]

Aastatel 18571858 asendati Peterburi Peeter-Pauli katedraali tornikiivri tarindis puit metalliga. Insenerina oli siin kaastegev ka Žuravski, kelle pakutud lahenduse järgi ehitati tornikiiver 10,5 m võrra pikemaks.

On arvatud, et 1860. aastatel, kui Rudolf von Bernhard kavandas Tallinna Kaarli kiriku laetarindit, võis ta selle küsimustes konsulteerida temaga koos Peterburi teedeinseneride instituudis töötava Žuravskiga.[4]

Žuravski hüpotees[muuda | muuda lähteteksti]

Tugevusõpetuses leiab tihti rakendust Žuravski hüpotees, mille kohaselt lõikepinged laotuvad pikilõike laiuses ühtlaselt. See hüpotees võimaldab oluliselt hõlpsamalt kirjeldada lõikepingeid varda ristlõikes.[5] Žuravskit peetakse esimeseks, kes määras lõikepingeid mõnes ristlõikes. [viide?]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Konstantin Ollik, Otto Roots. "Tugevusõpetus". Eesti Raamat: Tallinn, 1965. Lk 84.
  2. Eesti entsüklopeedia. 9. kd. Eesti Entsüklopeediakirjastus: Tallinn, 1996. Lk 161.
  3. Пролетные строения со сквозными фермами Гау–Журавского. vse-lekcii.ru
  4. 4,0 4,1 Egle Tamm, Robert Treufeldt. "Lae- ja katusetarind". //Kirikuhoone. Tallinna Kaarli kirik. Eesti kirikud 2. Tallinn 2007. Lk 57
  5. Aleksander Klauson, Jaan Metsaveer, Priit Põdra, Uusi Raukas (2017). Tugevusõpetus. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. Lk 139. ISBN 9789949830480