Colette

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Sidonie-Gabrielle Colette
SidonieGabrielleColette.jpg
Sündinud 28. jaanuar 1873
Saint-Sauveur-en-Puisaye, Yonne, Prantsusmaa
Surnud 3. august 1954 (81-aastaselt)
Pariis, Prantsusmaa
Pseudonüüm Colette
Rahvus prantslane
Tuntud teoseid "Vagabund", "Kallim"
Autasud Nobeli kirjandusauhinna nominent 1948. aastal
Lapsed Colette de Jouvenel

Allkiri Colette Willy (signature).svg

Colette [kɔ.lɛt] (õieti Sidonie-Gabrielle Colette, 28. jaanuar 18733. august 1954) oli prantsuse kirjanik, miim, näitleja ja ajakirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Colette sündis Saint-Sauveur-en-Puisayes, Burgundia ühes vaesemas piirkonnas. Ise on ta oma kodukoha kohta kirjutanud järgmist: „Minu sünnipaigas polnud ei raudteed ega elektrit, läheduses ei põhikooli ega suuremat linna. Peres polnud raha, küll aga raamatuid. Polnud kingitusi, see-eest aga oli hoolivust, polnud mugavusi, küll aga kuldset vabadust.“

18-aastasena kohtus Colette Henri Gautier Villarsiga, kes oli seltskonnas tuntud ka kui Willy. Sellele kohtumisele järgnes 13 aastat kestnud abielu, mille jooksul sai alguse Colette’i kirjanikutee. Nimelt soovitas Willy Colette’il rahanappuse tõttu kirjutamisega katsetada. Sellest sündis Claudine’i lugude sari, mis avaldati algselt Villarsi nime all. Pärast lahutust sai Colette’i kirjanikutee hoo sisse – ta sai lõpuks kirjutada oma nime all ja võttis enda kirjanikunimeks perekonnanime, mille järgi varem oli vaid meessoost inimesi kutsutud.

Teisest abielust Henri de Jouveneliga sündis tütar, kelle eesnimeks sai Colette.

Kirjaniku kolmas abielu Maurice Goudeketiga kestis naise surmani.

Lisaks suhetele meestega oli Colette’il ka afääre naistega, mis oli omal ajal tähelepanuväärne, kuna seksuaalvähemused hakkasid sellel ajal alles pead tõstma ja see teema oli suur tabu. Kõige märkimisväärsem oli suhe Mathilde de Mornyga, kes oli Napoleon III vennatütar ja tuntud seltskonnategelane ning paistis silma oma androgüünse välimusega. Nende suudlust pantomiimis 1907. aastal pandi väga pahaks ja see lõpetas nende võimaluse olla avalikult koos, kuid suhe kestis veel 1912. aastani. Peale üsna avalike homoseksuaalsete suhete tekitas Colette skandaali ka näitlejana – nimelt ilmus ta oma kavades mõnikord lavale ülikonnas, mis oli tol ajal naistele keelatud, vahel peaaegu alasti.

Colette suri 1954. aastal Pariisis ja kuna katoliku kirik keeldus teda abielulahutuste tõttu kiriklikult matmast, korraldas Prantsusmaa talle riiklikud matused. Ta oli esimene naine, kellele selline au osaks sai.

Colette'i mõju prantsuse ühiskonnas oli suur. Oma skandaalse isiksuse ja laialdase kirjanikutöö tõttu saavutas ta omal ajal suure tuntuse. Tema teoste kaudu sai kuuldavaks naiste hääl kirjanduses. Ka oli ta esimene naine, kes oli prantsuse kirjandusühingu Academie Concourti liige ja lausa selle president aastatel 1944–1954.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Colette’i kirjutamisstiili on iseloomustatud kui värvikat, nüansirikast, tundlikku ja ülevoolavalt naiselikku.[1] Ta oli esimene prantsuse naiskirjanik, kes julges selgelt stiili poolest meestest erineda, eelnevad naiskirjanikud (nt George Sand) olid pigem jäljendanud meeskirjanike stiili. Colette šokeeris toonast avalikkust, kirjutades vägagi ausalt naise seksuaalsusest. Kõik tema tekstid on suuremal või vähemal määral autobiograafilised. Kuigi ta ise end naisõiguslaseks ei nimetanud, lausa väitis, et ta jälestab sufražette[2], on tema elu ja looming siiski väga tugevalt mõjutanud naisliikumist läbi 20. sajandi ja ka tänapäevani.

1948. aastal nomineeriti Colette Nobeli kirjandusauhinnale.[3]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Claudine à l'école (1900)
  • Claudine à Paris (1901)
  • Claudine en ménage (1902)
  • Claudine s'en va (1903)
  • Dialogues de Bêtes (1904)
  • La Retraite Sentimentale (1907)
  • Les Vrilles de la vigne (1908)
  • La Vagabonde (1910)
  • L'Envers du music hall (1913)
  • L'Entrave (1913)
  • La Paix Chez les Bêtes (1916)
  • L'Enfant et les sortilèges (1917)
  • Mitsou (1919)
  • Chéri (1920)
  • La Maison de Claudine (1922)
  • L'Autre Femme (1922)
  • Le Blé en herbe (1923)
  • La Fin de Chéri (1926)
  • La Naissance du jour (1928)
  • Sido (1929)
  • La Seconde (1929)
  • Le Pur et L'Impur (1932)
  • La Chatte (1933)
  • Duo (1934)
  • Julie de Carneilhan (1941)
  • Le Képi (1943)
  • Gigi (1944)
  • L'Étoile Vesper (1947)
  • Le Fanal Bleu (1949)
  • Paradis terrestre (1953)

Eesti keeles[4]

  • „Vagabund“ (La Vagabonde, ilmus 1910, eesti keeles 2010, tõlkija Helva Payet)
  • „Kallim“ (Cheri, ilmus 1920, eesti keeles 1933, tõlkija Marta Sillaots)

Hilisemaid käsitlusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1958. aastal valmis Ameerika Ühendriikide muusikafilm "Gigi", mis põhineb Colette'i samanimelisel teosel. Režissöör oli Vincente Minelli.
  • Rosanne Cash avaldas 1996. aastal laulu "The summer I read Colette".
  • 2018. aasta septembris tuli välja biograafiline film „Colette“, peaosas Keira Knightley.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Julia Kristeva, Colette. New York: Columbia University Press, 2004 lk 18
  2. Julia Kristeva, Colette. New York: Columbia University Press, 2004 lk 18
  3. – Nobel Nomination Database
  4. 27.03.2018 – E-kataloog ESTER