Melanie Klein

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Melanie Klein 1952. aastal.

Melanie (Reizes) Klein (30. märts 1882 Viin22. september 1960 London) oli Austrias sündinud Suurbritannia psühhoanalüütik. Ta on mõjutanud tugevalt arengupsühholoogiat ning tema mänguteraapiatehnikad on siiani kasutusel.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Melanie Kleini isa oli Ukraina päritolu juut ja ema pärit Slovakkiast. Lapsena soovis Melanie saada arstiks, aga 16-aastaselt otsustas õppida psühhiaatrilist meditsiini. Kui Melanie 17-aastaselt kohtus oma tulevase abikaasa Arthur Stevan Kleiniga, jäid õpingud tagaplaanile. Mõne aasta pärast nad abiellusid.

Pärast teise lapse sündi süvenes Melanie ärevus ja depressioon. 1914. aastal pärast kolmanda (ja viimase) lapse sündi alustas ta psühhoanalüüsi Ungari terapeudi Sándor Ferenczi juures. Sándor Ferenczi oli Sigmund Freudi hea tuttav ja õpilane. Tema juures suutis Melanie esimest korda rääkida oma emotsionaalsetest kogemustest. Pärast Freudi raamatu "Unenägude tõlgendamine" ("Über den Traum", 1901) lugemist oli Klein tugevasti haaratud psühhoanalüüsist ja Freudi mõttemaailmast. 1918. aastal kuulis Melanie Klein Ungaris psühhoanalüüsi kongressil Freudi kõnelemas. 1921. aastal kolis Klein Berliini ja alustas psühhoanalüüsi õpinguid Karl Abrahami käe all. Paar aastat hiljem hakkas ta tegema esimest lapsepsühhoanalüüsi. 1926. aastal kutsus Briti psühhoanalüütik Ernest Jones Kleini Londonisse, kus ta töötas oma surmani.

Teooria ja põhimõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Analüüsides laste mängu, uuris ta beebi psüühika pimedaid alasid, leidis varase Oidipuse kompleksi ja superego varaseimad juured. Mõistes beebi sügavaimaid hirme ja nende kaitsemehhanisme, lõi ta originaalse teoreetilise psühhoanalüütilise lähenemise laste kohta ning näitas, kuidas täiskasvanute psüühikat mõjutavad imikuna läbi elatud primitiivsed vaimsed seisundid. (1).

Depressiivne positsioon – vaimne kaart, mis kaasneb beebi arengus paranoidse-skisoidse positsiooniga ning algab kuuendal elukuul. Füüsiliselt ja emotsionaalselt küpsedes hakkab beebi integreerima fragmenteeritud tajupilte oma vanemast. Minatunne integreerub ning kokku saavad armastus ja vihkamine. Arusaamine, et vihatud isik ja armastatud isik on üks ja sama, tekitab piinavat süütunnet ning soovi heastada. See kordub varases lapsepõlves mitmeid kordi ja ka kogu elu jooksul.

Seesmised objektid – laste mängu vaatlemine viis Kleini arusaamani, et lapse mõtlikkus näitab tegevuse ja kogemuse seesmist jätkuvust. Seesmised objektid tähendavad välise objekti sisemist vaimset ja emotsionaalset kujutlust.

Oidipuse kompleks – Klein laiendas ja muutis Freudi ideed, viies Oidipuse kompleksi varasemasse perioodi. Beebi eelkujutlus huvitavast ja hirmutavast lapsevanemate paarist, millest alguses fantaseeritakse kui kombineeritud figuurist – ema keha, millel isa suguelundid ja konkurentbeebid. Kleini käsitluses on nii mehe kui naise Oidipuse kompleks.

Paranoiline-skisoidne positsioon – varajane vaimne seisund, kus mina ei ole veel integreeritud, segu ärevusest, kaitsemehhanismidest, sisemistest ja välimistest objektisuhetest, mis on omased esimestele elukuudele ning mille ulatus varieerub kogu elu jooksul. Paranoilise-skisoidse positsiooni peamine tunnus on enda ja objektide heaks ja halvaks jaotamine ilma nende kokkuviimiseta.

Isiksuse patoloogilised organisatsioonid – väga paindumatute ja tihedalt seotud kaitsemehhanismide perekond, mis aitavad vältida depressiivset ärevust hoides eemal emotsionaalsed kontaktid teistega ning seesmise ja välimise reaalsusega.

Projektiivne identifikatsioon – mitteteadvuslik fantaasia, kus mina või sisemine objekt on lõhustatud ja muudetud väliseks objektiks. Freudi projektsiooni mõiste laiendus.

Mitteteadvuslik fantaasia – Kleini ja ta järgijate meelest fantaasiad vastastikku suhtlevad kogemustega, mille tulemusena kujunevad intellektuaalsed ja emotsionaalsed isikutunnused. Fantaasiad on baasvahendid, mille abil kujuneb mõtlemine, unenäod, sümptomid ja kaitsemehhanismid.

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjutised on kogutud neljaköitelisse sarja:

  • The Writings of Melanie Klein, Volumes 1-4
    • Love, Guilt and Reparation and Other Works 1921-1945 (The Writings of Melanie Klein, Volume 1)
    • The Psycho-Analysis of Children (1932) (The Writings of Melanie Klein, Volume 2)
    • Envy and Gratitude and Other Works 1946-1963 (The Writings of Melanie Klein, Volume 3)
    • Narrative of a Child Analysis: The Conduct of the Psycho-Analysis of Children as Seen in the Treatment of a Ten-Year-Old Boy (The Writings of Melanie Klein, Volume 4)

Muud tööd[muuda | muuda lähteteksti]

  • Klein, M., Heimann, P., Isaacs, S. and Rivière, J. Developments in Psychoanalysis. 1952.
  • Klein, M. and Rivière, J. Love, Hate, and Reparation. (Psycho-Analytical Epitomes No. 2.) 1937.
  • Klein, M., Heimann, P. and Money-Kyrle, R. E. (Eds.) New Directions in Psycho-Analysis: The Significance of Infant Conflict in the Pattern of Adult Behaviour. 1955.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.melanie-klein-trust.org.uk/
  2. The New Dictionary of Kleinian Thought by Elizabeth Bott Spillius, Jane Milton, Penelope Garvey, Cyril Couve and Deborah Steiner (Routledge, 2011).