Julia Kristeva

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Julia Kristeva (2008)

Julia Kristeva (bulgaaria keeles Юлия Кръстева, sündinud 24. juunil 1941 Slivenis) on bulgaaria päritolu Prantsusmaa filosoof, kirjanduskriitik, psühhoanalüütik, semiootik, feminist.

Julia Kristeva on keeleteadlane, naisõiguslane ja Roland Barthesi õpilane. Ta elab alates 1965. aastast Pariisis ja sai uudsusmõtlejate rühma Tel Quel juhtivaks liikmeks. Pariisi ülikooli keeleteaduste õpetajana (1974. a-st) uuris märgisüsteemi suhet sellega, mis süsteemile eelneb ja seda ületab.[1]

Irigaray ja Cixous' kõrval on Kristeva mõjukaim naisõiguslane, kelle mõttlemist mõjutas juturavi, marksism ja Jacques Derrida filosoofia. Kristevat huvitab Derrida dekonstruktsiooni suhe koetisõpetusega (strukturalismiga), millele pani aluse Saussure. Tema esseed ja tõlked: Semeiotike (1969), Polüloog (1977) ja Kristeva lugemik (1986). Teosed: Luulekeele revolutsioon (ka: Revolutsioon luule keeles, 1974), Jälestuse jõud: Essee äratõukamisest (1980), Võõrad iseendile (1989). Kristeva tutvus 1960ndate lõpus Juri Lotmaniga, ning asendas teksti mõiste tekstidevahelisuse mõistega.[1]

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]

  • Joosepson, Alo 2006. Julia Kristeva oma ja võõra piiridel. Hortus Semioticus nr. 1.
  • Krull, Hasso 1989. Julia Kristeva kirjanduse poliitikast: sissejuhatus, tekst, eksegees. Vikerkaar 11–12: 65–70; 75–79.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Leho Lamus. "Mõtlemise mõistevõrk", lk 194.