Christopher Pissarides
| Christopher Pissarides | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
20. veebruar 1948 (76-aastane) Nikosia |
| Haridus | filosoofiadoktor |
| Autasud | Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks |
Sir Christopher Antoniou Pissarides (kreeka keeles Χριστόφορος Αντωνίου Πισσαρίδης, Christóforos Antoníou Pissarídis; sündinud 20. veebruaril 1948 Nikosias) on küprose päritolu briti majandusteadlane ja London School of Economics and Political Science'i majandus- ja poliitikaprofessor. 2010. aastal pälvis ta Nobeli majanduspreemia koos Peter Diamondi ja Dale Mortenseniga oma tööturu analüüsi eest.[1]
Elu ja karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Christopher Pissarides sündis Antonios ja Evdokia Pissaridese pojana ning õppis aastatel 1967-1971 Essexi Ülikoolis majandust, omandades 1970. aastal bakalaureusekraadi ja 1971. aastal magistrikraadi. Doktorikraadi omandas ta London School of Economics and Political Science'is aastatel 1971-1973. Tema doktoritöö, mida juhendas Michio Morishima, kandis pealkirja "Individual Behaviour in Markets with Imperfect Information". Pärast lühiajalist tööd Küprose keskpangas oli ta 1974-1976 Southamptoni Ülikooli majandusteaduse lektor, enne kui ta läks tagasi London School of Economics'i. Seal oli ta 1976-1986 majandusteaduse lektor. Alates 1986. aastast esindab ta seda eriala professorina. Alates 1994. aastast on ta olnud ka Majanduspoliitika Uurimiskeskuse teadur ja alates 2001. aastast Töö Tuleviku Instituudi teadur. Külalisprofessorina on ta töötanud Harvardi Ülikoolis ja National Bureau of Economic Researchis (1979-1980), Princetoni Ülikoolis (1984), Euroopa Ülikooli Instituudis Firenzes (1989), California Ülikoolis Berkeleys (1990-1991), Viini kõrgema õppeasutuse juures (1992), California ülikoolis Los Angeleses (1996) ja Yale'i Ülikoolis (2000).
Alates 2013. aasta oktoobrist juhib ta Peterburi Riikliku Ülikooli majanduskasvu uurimise laboratooriumi.[2]
Pissarides tegeleb tööturu ja makroökonoomika vastastikmõjuga, eelkõige töötuse, tööturupoliitika, majanduskasvu ja struktuurimuutuste teemadega.
Tal on kaks poega ja tütar.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Rank, Silje (11. oktoober 2010, 14:13). "Nobel kolmele". Äripäev.
- ↑ "В Санкт-Петербургском государственном университете открылась лаборатория под руководством лауреата Нобелевской премии Кристофера Антониу Писсаридеса" (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 23. detsember 2016. Vaadatud 24. aprillil 2023.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Christopher Pissarides |
1969 Frisch, Tinbergen • 1970 Samuelson • 1971 Kuznets • 1972 Hicks, Arrow • 1973 Leontief • 1974 Myrdal, Hayek • 1975 Kantorovitš, Koopmans • 1976 Friedman • 1977 Ohlin, Meade • 1978 Simon • 1979 Schultz, Lewis • 1980 Klein • 1981 Tobin • 1982 Stigler • 1983 Debreu • 1984 Stone • 1985 Modigliani • 1986 Buchanan • 1987 Solow • 1988 Allais • 1989 Haavelmo • 1990 Markowitz, Miller, Sharpe • 1991 Coase • 1992 Becker • 1993 Fogel, North • 1994 Selten, Nash, Harsanyi • 1995 Lucas • 1996 Mirrlees, Vickrey • 1997 Merton, Scholes • 1998 Sen • 1999 Mundell • 2000 Heckman, McFadden • 2001 Akerlof, Spence, Stiglitz • 2002 Kahneman, Smith • 2003 Engle, Granger • 2004 Kydland, Prescott • 2005 Aumann, Schelling • 2006 Phelps • 2007 Hurwicz, Maskin, Myerson • 2008 Krugman • 2009 Ostrom, Williamson • 2010 Diamond, Mortensen, Pissarides • 2011 Sargent, Sims • 2012 Roth, Shapley • 2013 Fama, Hansen, Shiller • 2014 Tirole • 2015 Deaton • 2016 Hart, Holmström • 2017 Thaler • 2018 Nordhaus, Romer • 2019 Banerjee, Duflo, Kremer • 2020 Milgrom, Wilson • 2021 Card, Angrist, Imbens • 2022 Bernanke, Diamond, Dybvig; 2023 Goldin