Brüsseliseerimine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Brüsselis lammutati paljud ajaloolised hooned ning asendati need ühetaoliste kaasaegsete hoonetega. See pilvelõhkuja seisab kohas, kus varem asus arhitekt Victor Horta loodud juugendstiilis hoone Maison du Peuple. Foto on tehtud Rue Samaritaine'i tänavalt

Brüsseliseerimine (inglise keeles Brusselization, prantsuse bruxellisation ja hollandi verbrusseling) tähistab linnaplaneerimises "kaasaegsete kõrghoonete valimatut ja hooletut kasutuselevõttu gentrifikatsiooni mõjutatud ümbruskondades" ning sellest on saanud "juhusliku linnaarengu ja ümberkorraldamiste" musternäide.[1][2]

Mõiste kehtib igal pool, kus areng järgib 1960. ja 1970. aastate Brüsseli mustrit. See oli detailplaneeringute kohta käivate eeskirjade puudumise ja linnavõimu linnaplaneerimisse mitte sekkumise tulemus.[1][3][4]

Brüssel[muuda | muuda lähteteksti]

1960.–1980. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Esialgu määratleti brüsseliseerimisena seda tüüpi linnaplaneerimist, nagu kasutati Brüsselis seoses 1958. aasta maailmanäitusega. Et valmistada linna näituseks ette, kisti hooneid maha nende arhitektuurilisest või ajaloolisest tähtsusest hoolimata[5], ehitati suure mahutavusega büroohooneid/kortermaju, tekitati puiesteid ja kaevati tunneleid. Kõik need muudatused projekteeriti linnas töötavate ja elavate inimeste arvu kiireks suurendamiseks ja transpordi parandamiseks.

Täiendavad muudatused tulenesid Brüsseli rollist Euroopa Liidu ja NATO keskuseks olemisest[1][5] ning see hõlmas ka Euroopa Komisjoni peakorteri ehitamist aastal 1959.[2]

Need muudatused kutsusid Brüsseli elanike ning keskkonna- ja looduskaitseorganisatsioonide seas esile pahameeletormi. Protestide üks keskpunkte oli see, kui lammutati Victor Horta loodud kuulus juugendstiilis hoone Maison du Peuple 1965. aastal ning ehitati hoone nimega IBM Tower 1978. aastal.[1]

Selle vastu protesteerisid ka paljud arhitektid ja just nemad mõtlesid välja termini "brüsseliseerimine". Sellised arhitektid nagu Léon Krier ja Maurice Culot sõnastasid antikapitalistliku linnaplaneerimise teooria Brüsselit tabanud modernismi mittetunnustamisena.[3][6]

Ajalooline pretsedent ja põhjendused Brüsseli kaasajastamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist ei olnud esimese korraga, mil Brüsselit jõuliselt ümber planeeriti. Pariisi eeskujul Zenne'i jõe kinnikatmise järel 19. sajandil loodud uued avenüüd ning linna põhja- ja lõunaosa ühendamine 1930. aastatel olid eelmised radikaalsed muudatused Brüsseli struktuuris. André De Vries väidab, et analoogseid eeskujusid leiab ka varasemast ajast: isegi juba kuningas Leopold II valitsemisajast 19. sajandi teisel poolel ja linna pommitamisest 1695. aastal. Tema andmetel on ajast enne 1695. aastat linnas püsti vaid üks maja (kui välja arvata mõned kirikud ja raekoda).[7]

Leopold II püüdis anda Brüsselile koloniaalvõimu suurejoonelise pealinna muljet. 20. sajandi keskpaigaks oli tekkinud sõnatu liit linnas arendusega tegelevate ettevõtjate ja kohaliku omavalitsuse vahel: neil oli modernistlik reeglistik ja nende pilk oli kindlalt suunatud suuremahulistele arendusprojektidele. Brüsseli elanikud jäeti sellest protsessist suuresti kõrvale.[8]

1990. aastad: brüsseliseerimisest fassadismini[muuda | muuda lähteteksti]

Näide brüsseliseerimisest kaasaegses Bukarestis

1990. aastate alguses võeti vastu seadused, mis piirasid arhitektuuriliselt või ajalooliselt oluliseks peetavate hoonete lammutamist. Aastal 1999 linnavõimude kehtestatud linna arenguplaan nägi ette, et kõrghooned ei sobi kokku linnakeskuses säilinud esteetikaga.[1][2] See aga viis fassadismi tekkimiseni – ajaloolise hoone kogu sisemus lõhuti ja säilitati vaid fassaad.[2][7][9]

Mainitud seaduste näol oli tegemist 1991. aastast pärineva linnaplaneerimise seadusega, mis andis kohalikele võimudele volitused luua arhitektuurilise pärandi tsoone ning keelduda lammutamisest hoone ajaloolise, esteetilise või kultuurilise tähtsuse tõttu. Samuti 1993. aasta pärandi säilitamise seadusega, mis andis Pealinna Brüsseli piirkonna valitsusele voli kindlustada hooned, mida tuleks kaitsta nende ajaloolisuse tõttu. Samas olid sel süsteemil ka omad puudused. Kui pealinna piirkonnavalitsus võis ajaloolisi hooneid määrata, olid lammutuslubade eest vastutavad hoopis 19 piirkonda kuuluvat munitsipaalametkonda. Alles hilisem permis unique süsteem lahendas selle vastastikku kahjustava konflikti.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 State, Paul F. (2004). "Brusselization". Historical dictionary of Brussels. Historical dictionaries of cities of the world 14. Scarecrow Press. ISBN 978-0-8108-5075-0.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Stubbs, John H.; Makaš, Emily G. (2011). "Belgium, Luxembourg, and the Netherlands". Architectural Conservation in Europe and the Americas. John Wiley and Sons. ISBN 978-0-470-90099-4.
  3. 3,0 3,1 Béghain, Véronique; Gabilliet, Jean-Paul. (2004). The cultural shuttle: the United States in/of Europe. European contributions to American studies 57. VU University Press. ISBN 978-90-5383-949-2.
  4. Papadopoulos, A. G. (1996). Urban regimes and strategies: building Europe's central executive district in Brussels. University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-64559-9.
  5. 5,0 5,1 Elliott, Mark; Cole, Geert. (2010). "Brussels". Belgium and Luxembourg. Country Guide Series (4th ed.). Lonely Planet. ISBN 978-1-74104-989-3.
  6. Lagrou, Evert. (2003). "Brussels: A superimposition of social, cultural, and spatial layers". In Salet, W. G. M.; Kreukels, Anton; Thornley, Andy. Metropolitan governance and spatial planning: comparative case studies of European city-regions. Taylor & Francis. ISBN 978-0-415-27449-4.
  7. 7,0 7,1 De Vries, André (2003). Brussels: a cultural and literary history. Signal Books. ISBN 978-1-902669-47-2.
  8. Swyngedouw, Erik; Moyersoen, Johan (2006). "Reluctant Globalizers: The Paradoxes of "Glocal" Development in Brussels". In Amen, Michael Mark. Relocating global cities: from the center to the margins. Reference, Information and Interdisciplinary Subjects Series G. Rowman & Littlefield. ISBN 978-0-7425-4122-1.
  9. Hein, Carola. (2004). The capital of Europe: architecture and urban planning for the European Union. Perspectives on the twentieth century. Greenwood Publishing Group. ISBN 978-0-275-97874-7.

Täiendav kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]