Victor Horta

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Victor (Baron) Horta
Victor Horta (cropped).jpg
Sünninimi Victor Horta
Sünniaeg 6. jaanuar 1861
Sünnikoht Gent
Surmaaeg 8. september 1947
Surmakoht Brüssel
Rahvus belglane
Tegevusala arhitekt
Kunstivool juugend

Victor Horta (6. jaanuar 1861 Gent8. september 1947 Brüssel) oli Belgia arhitekt ja teda peetakse Paul Hankari ja Henry van de Velde kõrval üheks juugendstiili pioneeriks.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Horta sündis Gentis suurde perre ning ta isa Pierre Horta oli kingsepp. Victor tundis juba noorena huvi muusika, eriti viiuli, vastu ning 1873. aastal asus õppima Genti kuninglikku konservatooriumisse, kust ta peagi aga välja visati. Seejärel alustas Horta Genti Kaunite Kunstide Akadeemias oma arhitektuuriõpinguid. Varem oli poiss ehitusega kokku puutunud, kui ta käis oma onul ehitusel abiks.[2]

1878 sõitis arhitekt Pariisi, kuhu ta jäi kuni aastani 1880, kui ta isa suri, ning töötas koos sisekujundaja Jules Debuyson’iga.[3] Aasta hiljem abiellus mees oma esimese naise Pauline Heyse’ga, kellega tal sündis tütar Simone sündis aastal 1890.[4] Nad kolisid Brüsselisse ja Horta astudes Kuninglikku Kaunite Kunstide Akadeemiasse, kus tegutses neo-klassitsitsistliku kunstniku Alphonse Balat’i assistendina. Koos kujundasid nad kuninglikud kasvuhooned Laekeni kuningalossile ning see oli esimene projekt, kus Horta võttis kasutusele raua ja klaasi. 1884 võitis arhitekt Kaunite Kunstide Akadeemias ka Godecharle’i auhinna.

Brüsselis olles sõbrunes mees Paul Hankariga. Peagi astus Victor Horta ühingusse „Centrale d'Architecture de Belgique“, mille presidendiks sai ta aastal 1894. Ühingusse astumine tähistab tema iseseisva töö algust. Samal ajal kujundas mees ka kolm oma esimest maja Twaalfkamerenstraatis, Gentis.[2]

1892 määrati ta Brüsseli Vabas Ülikoolis rakendusteaduste professoriks, kuid ta loobus ametikohast 1911. Aastal 1908 abiellus Horta oma teise naise Julia Carlssoniga. 1913 määrati ta Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemia direktoriks, kuid juba 1916 läks Victor Horta USAsse ning jäi sinna kuni 1919. aasta jaanuarini.

1932 andis Belgia kuningas Albert I talle paruni tiitli. Elu lõpu poole aga peeti tema loomingut iganenuks ega hinnatud nii nagu juugendi kõrghetkel. 1939 alustas Horta memuaaride kirjutamisega, kuid ta ei jõudnud seda lõpetada ning teos avaldati postuumselt peaaegu 60 aastat hiljem 1985. aastal. Kuigi ta kirjutas üsna palju, ei avaldanud ta oma kirjatöid kunagi ning napilt enne surma hävitas ta nendest suure osa.[4] Osalt selle pärast vajus Horta peagi pärast surma unustusse ning uuesti avastati tema tähtsus alles 20. sajandi teisel poolel. Victor Horta suri 1947. aastal.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Victor Horta loomingus võib kõige selgemalt näha varase juugendi täielikku näidet. Ta suutis oma loomingus ühendada Gentile omase rokokoo ja uued tehnoloogilised võtted, raua ja klaasi kasutamise. Just nende materjalide kasutamine ja rõhutamine on arhitekti loomingule iseloomulikud ning see tulenes ajast, mil Horta töötas Belgia arhitekti Ernest Hendrickxi assistendina. Ka Hendrickx kasutas oma teostes nähtavaid metallielemente. Erinevalt teisest varasest juugendstiili kasutajast Van de Veldest jäi Horta looming pigem prantsuspäraseks ja ta ise on öelnud, et peab prantsuse arhitekti Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc’i oma suureks eeskujuks.[5] Tema hoonetele on omane taimemotiive meenutav ja ülespoole tungiv liikumine, suur mobiilsus ning tihti olid uhked interjöörid peidetud tagasihoidlike fassaadide taha. Seda stiili kutsutakse mõnikord ka „biomorfseks piitsalöögiks“ (biomorphic whiplash) ning tema joonekäsitlust on kirjeldatud kui Belgia joonena.[2] Sajandivahetusel aga hakkas Horta stiil rahunema: see muutus lihtsamaks ning ei olnud enam nii toretsev. Juurde ilmusid ka klassikalisemad detailid.[6] Üldjuhul olid majade fassaadid tagasihoidlikumad kui interjöörid, kus oli näha juugendi tõelist uhkust. Pärast Esimest maailmasõda eemaldus arhitekt juugendlikust voolavusest ja liikuvusest ning liikus geomeetrilisema ja sirgjoonelise Art Deco poole. 1919. aastal alustatud ja 1928 lõpetatud Kaunite Kunstide Keskus Brüsselis demonstreerib tema uut stiili. Kahjuks lammutati või ehitati ümber paljud tema avaliku sektori hooned, sest need olid liiga šokeerivad ja ebasobivad. Samas enamus elumajadest on säilinud ning nende omanikud on ehitisi hooldanud ja korrastanud, mistõttu on need üsna heas korras säilinud tänapäevani.[2]


Hôtel Tassel[muuda | muuda lähteteksti]

Hôtel Tasseli trepikoda (1892 - 1893)

Hôtel Tassel oli Victor Horta esimene täiesti iseseisev projekt ning valmis aastatel 1892–1893 Brüsselis.[1] Hoone tellis Hortalt tema kolleeg Emil Tassel. Seda peetakse esimeseks terviklikuks juugendstiili näiteks ning kuulub alates 2000. aastast UNESCO maailmapärandite nimekirja.[7] Horta kasutas nii Hôtel Tasseli, Hôtel Solvey kui ka Hôtel Van Eetvelde puhul sarnast majaplaani ja lahendas neis suurepäraselt Brüsselile omase ruumikitsikuse probleemi. Majad olid mõeldud avalikuks näitamiseks ja pidude ning intellektuaalsete kokkusaamiste tarbeks. Horta mängis avatud majaplaani ja looklevate konstruktsioonidega, mis muutsid valguse levikut ruumis. Lisaks olid hoonetes klaaslaed. Valguse muutmisega tõi arhitekt veelkord välja juugendstiili liikuvuse, ülespoole pürgimise ja teatava feminiinsuse, mis justkui oleks kasutatud metalli ja klaasi vastand. Inspireeritud Viollet-le-Duc’i töödest ei peitnud Victor Horta kasutatavaid materjale vaid hoopis näitas raudkonstruktsioonide ilu. Tänu klaasile mõjusid ruumid avaramalt kui nad tegelikult olid. Majaplaan jaotati kolmeks ning keskmisesse ossa paigutati hästi valgustatud uhke trepikoda, mis oli mõeldud maja sotsiaalseks keskuseks. Piano nobile’il ehk hoone esimesel, kõige olulisemal korrusel paiknesid vastuvõturuumid ja talveaiad. Horta nõudis majade planeerimisel ka õiguse kujundada sisemust, et kogu hoone oleks terviklik. Hôtel Tasseli interjööri kujundas Horta egiptusepäraselt, kuid elu- ja söögitoas eelistas hoopis inglise stiilis tapeeti. Põrandad olid mosaiigist ja majas valitsesid looduslikud toonid: rohelised, kollased ja oranžid.[8][9]

Hôtel van Eetvelde 1895 - 1898

Hôtel van Eetvelde[muuda | muuda lähteteksti]

Hôtel van Eetvelde tellis Edmond van Eetvelde, valmis aastatel 1895–1898. 1899–1901 ehitati sellele juurde laiendus. Hortale anti suur kunstiline vabadus, mistõttu on see maja üks tema innovatiivsematest. Maja fassaad on pigem ratsionaalne, industriaalne ja tagasihoidlik, kuid endiselt kunstnikule iseloomulik. Interjööri põhirõhk on sarnaselt Hôtel Tasselile trepikojal ning kogu struktuur viib vaataja pilgu üles sinise klaaslae poole. Kogu maja läbib tugev loodusetemaatika, mis meenutab veidi Kongo vihmametsi ning selle kohta on öeldud, et Eetvelde maja oli mingil määral visuaalne kolonialismi teostus. Hôtel van Eetvelde kuulub UNESCO maailmapärandite nimistusse alates 2000. aastast.[10][11]

Hôtel Solvay 1895 - 1900

Hôtel Solvay[muuda | muuda lähteteksti]

Hôtel Solvay tellis Armand Solvay ning hoone valmis aastatel 1895–1900. See projekt oli üks Horta uhkematest ja efektsematest. Nagu Hôtel van Eetvelde puhul, nii anti arhitektile ka siin üsna palju kunstilist vabadust. Maja fassaad meenutab oma lainetava liikumisega Grand Bazar Anspachi ning võrreldes teiste Horta teostega mõjub see julgemalt ja juugendlikumalt. Maja interjööris mängivad omavahel horisontaalselt ja vertikaalselt langev valgus, taas rõhutab Horta metallkonstruktsioone ja klaasi, kuid lisaks kasutab ka puitdetaile ning marmorit.[12]



Maison du Peuple[muuda | muuda lähteteksti]

Maison du Peuple 1896 - 1899 (hävinud 1965)

Maison du Peuple’it peetakse Horta tähtsaimaks avalikuks ehitiseks. See valmis aastatel 1896–1899, kuid lammutati kahjuks 1965. Hoone tellis Belgia Töölispartei ning see oli mõeldud nende peakorteriks ja hoone nimi otsetõlkes tähendab „Inimeste maja“. Horta ise jagas parteiga sama ideoloogiat. Hoonel oli ka ühiskondlik funktsioon – seal tegutsesid erinevad kohvikud, poed, raamatukogud, aga ka konverentsisaalid ja koosolekute ruumid. Maison du Peuple oli esimene hoone Brüsselis, mille fassaad valmis täielikult klaasist ja rauast. Hoone ehitati ümber keskse saali.[13][11]



Rue Américaine[muuda | muuda lähteteksti]

Brüsselis 23–25 Rue Américaine asub Victor Horta majamuuseum. Hooned valmisid aastatel 1898–1901 ning seal asusid Horta kodu ja ateljee. Majad on klassikalises juugendstiilis ning sarnaneb mehe varasematele teostele, sest ka siin kasutas ta avatud plaani, rõhutas interjööris klaasielemente ja raudkonstruktsioone. Lisaks veel on näha Hortale omaseid kaarjaid taimemotiive meenutavaid jooni. 1969. aastal konserveeriti hooned muuseumina ning pärast restaureerimist avati uuesti aastal 2006. Muuseumis eksponeeritakse Horta hästi säilinud täielikku interjööri, dekoratsioone ja mosaiiki. Lisaks on arhiivis üle 5000 Victor Horta elu ja tööd puudutava säiliku. 2016. aastal laiendati muuseumi ning nüüd saab seal korraldada ka ajutisi näituseid. Hooned kuuluvad ka UNESCO maailmapärandite nimekirja.[14][15]

Brüsseli keskvaksal[muuda | muuda lähteteksti]

Brüsseli keskvaksal on siiani tegutsev linna keskel olev metroo- ja raudteejaam. Horta alustas jaama planeerimisega aastal 1910, kuid selle ehitus venis maailmasõdade tõttu ning valmis alles aastal 1952. Jaama lõpetas Horta õpilane Maxine Burnfaut.[11]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Victor Horta 2000 frangisel rahatähel

Victor Horta mõjutas tugevalt juugendstiili arengut ning jättis oma jälje Belgia ajalukku. Ta arendas juugendlikku arhitektuuri ning tema ideed märgivad modernse arhitektuuri algust.[16] Peagi pärast surma aga muutus inimeste eelistus ning juugend mõisteti hukka. Alles 20. sajandi viimastel kümnenditel hakati taas tema loomingut hindama. Lisaks mõjutas mees prantsuse arhitekti Hector Guimard’i.[17]

Enne euro kasutuselevõttu 2002. aastal oli Victor Horta pilt Belgia frangi rahatähel vääringuga 2000.[18]

6. jaanuaril 2015 muutis Google oma logo, et tähistada Horta 154. sünnipäeva.[19]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 The Editors of Encyclopaedia Britannica. "Victor, Baron Horta". Encyclopaedia Britannica, 2018. Kasutatud 29.11.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Clericuzio; Peter. "Victor Horta Artist Overview and Analysis". The Art Story, 2018. Kasutatud 30.11.2018.
  3. "Victor Horta". Art Directory, 2018. Kasutatud 30.11.2018.
  4. 4,0 4,1 "Biography". Horta Museum. Kasutatud 29.11.2018.
  5. Escritt, Stephen (2000). Art Nouveau. New York: Phaidon Press. Lk 72 – 73. 
  6. Bridge, Adam. "Brussels: revisiting the magic of Victor Horta". Telegraph Travel, 2011. Kasutatud 30.11.2018.
  7. "Major Town Houses of the Architect Victor Horta (Brussels)". UNESCO, 2018. Kasutatud 30.11.2018.
  8. Favermann; Mark. "Victor Horta’s Art Nouveau". Berkshire Fine Arts, 2011. Kasutatud 01.12.2018.
  9. Colquhoun; Alan (2002). Modern Architecture. Oxford: Oxford University Press. Lk 21. 
  10. Escritt, Stephen (2000). Art Nouveau. New York: Phaidon Press. Lk 79 - 80. 
  11. 11,0 11,1 11,2 Clericuzio; Peter. "Victor Horta Artist Overview and Analysis". The Art Story, 2018. Kasutatud 1.12.2018.
  12. Sembach; Klaus – Jürgen (2007). Art Nouveau. Köln: Taschen. Lk 60. 
  13. Sembach; Klaus – Jürgen (2007). Art Nouveau. Köln: Taschen. Lk 48. 
  14. "Horta Museum". Brusselsmuseums, 2018. Kasutatud 01.12.2018.
  15. "Hortamuseum". Brusselsmuseums, 2018. Kasutatud 01.12.2018.
  16. "Victor Horta". Macklowe Gallery, 2018. Kasutatud 01.12.2018.
  17. Escritt, Stephen (2000). Art Nouveau. New York: Phaidon Press. Lk 84. 
  18. Regout; Olivia. "Victor Horta, The Father of Art Nouveau in Brussels". Brussels Life, 2015. Kasutatud 01.12.2018.
  19. "Victor Horta’s 154th Birthday". Google Doodles, 2015. Kasutatud 01.12.2018.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

valik Victor Horta teoseid

Horta muuseum