Victor Horta

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Victor (Baron) Horta
Victor Horta (cropped).jpg
Sünninimi Victor Horta
Sündinud 6. jaanuar 1861
Gent, Belgia
Surnud 8. september 1947
(86 aasta vanuses)
Brüssel, Belgia
Rahvus belglane
Tegevusala arhitekt
Kunstivool juugend
Autogramm
Signature Victor Horta 1900.svg

Victor Horta (6. jaanuar 1861 Gent, Belgia8. september 1947 Brüssel, Belgia) oli Belgia arhitekt, keda peetakse arhitekt Paul Hankari ning kunstniku, arhitekti ja kunstiteoreetiku Henry van de Velde kõrval üheks juugendstiili teerajajaks.[1]

Tema kavandatud Hôtel Tasseli hoonet (1892–1893) Brüsselis on nimetatud esimeseks juugendhooneks. Tema stiilile on omased stiliseeritud kaarduvad taimemotiivid, viimistletud sisekujunduselemendid,[2] avatud põrandapinnad ning uuenduslik terase-, raua- ja klaasikasutus.[3] Hilisemas elus eemaldus ta juugendist ja ta käekiri muutus geomeetrilisemaks.

Neli Horta kavandatud hoonet Brüsselis: Hôtel Tassel, Hôtel Solvay, Hôtel van Eetvelde ja Maison & Atelier Horta (nüüdne Horta muuseum) on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Victor Horta sündis 6. jaanuaril 1861 Gentis suures peres, ta isa Pierre Horta oli kingsepp.

Horta tundis muusika, eriti viiulimängu vastu juba noorelt huvi ning asus 1873. aastal õppima Genti kuninglikku konservatooriumi (Koninklijke Academie voor Schone Kunsten van Gent), kuid visati sealt käitumisprobleemide tõttu varsti välja.[4]

1878. aastal, vaid 17-aastasena sõitis Horta Pariisi, kus hakkas töötama koos arhitekti ja sisekujundaja Jules Debuysoniga. 1880. aastal naasis ta pärast isa surma Brüsselisse[5] ning alustas Genti Kaunite Kunstide Akadeemias (Académie Royale des Beaux-Arts) arhitektuuriõpinguid. Ta oli ehitusega varem kokku puutunud oma onul ehitusel abiks käies.[6] 1881. aastal abiellus ta Pauline Heysega ja 1890. aastal sündis neil tütar Simone.[7]

Horta õpingud akadeemias olid edukad ning uusklassitsistlik kunstnik, kuningas Léopold II arhitekt Alphonse Balat palkas ta assistendiks. Nad kujundasid koos kuninglikud kasvuhooned Laekeni kuningalossile, see oli ka esimene projekt, kus Horta võttis kasutusele raua ja klaasi. 1884. aastal võitis ta Kaunite Kunstide Akadeemia esindajana maineka noorte kunstnike preemia, Godecharle’i auhinna.[4]

Õpingute kestel sõbrunes Horta arhitekt Paul Hankariga. Peagi astus ta Belgia arhitektuuriühingusse (Société Centrale d'Architecture de Belgique) ning sellest ajast alates hakkas töötama iseseisvalt. 1894. aastal sai ta ühingu presidendiks ja oli sellel kohal ühe aasta. Tol ajal projekteeris ta kolm oma esimest maja Gentis Twaalfkamerenstraatis.[6] 1892. aastal määrati ta Brüsseli Vabas Ülikoolis (Université libre de Bruxelles) rakendusteaduste dekaaniks ja 1893. aastal professoriks. Aastal 1908 abiellus ta uuesti, sel korral Julia Carlssoniga. 1911. aastal ta loobus oma kohast Brüsseli Vabas Ülikoolis. 1913. aastal määrati ta Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemia direktoriks. 1915. aastal suundus ta Londonisse konverentsile, kuid alanud Esimese maailmasõja tõttu ei saanud ta Brüsselise tagasi pöörduda ning kolis 1916. aastal hoopis Ameerika Ühendriikidesse, kuhu jäi 1919. aasta jaanuarini.[8]

1919. aastal Brüsselisse naasmise järel tuli Hortal tunnistada, et sõjakeerises ei olnud juugend enam ei moes ega ka paljudele taskukohane. Tema loomingut hakati pidama iganenuks. Ta jätkas juba varem alanud stiili lihtsustamise ja geomeetrilisemaks muutmisega, kuid jäi truuks selge ruumijaotuse kasutamisele. Sellesse aega jääb raudbetoonist Brüsseli kunite kunstide keskuse (Palais des Beaux-Arts) projekteerimine.

1927.–1931. aastani juhtis Horta Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiat. 1932. aastal andis Belgia kuningas Albert I talle paruni tiitli.[8]

1939. aastal alustas Horta memuaaride kirjutamisega, kuid ei jõudnud neid lõpetada ning teos avaldati postuumselt peaaegu 60 aastat hiljem, 1985. aastal.[9] Kuigi ta kirjutas üsna palju, ei avaldanud ta oma kirjatöid kunagi ning napilt enne surma hävitas neist suure osa.[7] Osalt selle pärast vajus Horta peagi pärast surma unustusse ning ta tähtsus taasavastati alles 20. sajandi teisel poolel.

Victor Horta suri Brüsselis 8. septembril 1947. aastal.[6] Ta on maetud Brüsselisse Ixelles'i kalmistule.[10]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Victor Horta loomingus võib kõige selgemalt näha varase juugendi täielikku näidet. Ta suutis oma loomingus ühendada Gentile omase rokokoo ja uued tehnoloogilised võtted, raua ja klaasi kasutamise. Just nende materjalide kasutamine ja rõhutamine on arhitekti loomingule iseloomulik ning see tulenes ajast, mil Horta töötas Belgia arhitekti Ernest Hendrickxi assistendina. Ka Hendrickx kasutas oma teostes nähtavaid metallielemente. Erinevalt teisest varasest juugendstiili kasutajast Henry van de Veldest jäi Horta looming pigem prantsuspäraseks ja ta ise on öelnud, et peab prantsuse arhitekti Eugène Emmanuel Viollet-le-Duci oma suureks eeskujuks.[11] Tema hoonetele on omane taimemotiive meenutav ja ülespoole tungiv liikumine, suur mobiilsus, ning tihti olid uhked interjöörid peidetud tagasihoidlike fassaadide taha. Seda stiili kutsutakse mõnikord ka biomorfseks piitsalöögiks (biomorphic whiplash) ning tema joonekäsitlust on nimetatud Belgia jooneks.[6]

Sajandivahetusel hakkas Horta stiil rahunema: see muutus lihtsamaks ning ei olnud enam nii toretsev. Juurde ilmusid klassikalisemad detailid.[12] Üldjuhul olid majade fassaadid tagasihoidlikumad, kui interjöörid, kus oli näha juugendi tõelist uhkust. Pärast Esimest maailmasõda eemaldus ta juugendlikust voolavusest ja liikuvusest ning liikus geomeetrilisema ja sirgjoonelisema art déco poole. 1919. aastal alustatud ja 1928. aastal lõpetatud Brüsseli kaunite kunstide keskus demonstreerib tema uut stiili. Paljud tema avaliku sektori hooned aga lammutati või ehitati ümber, sest need olid liiga šokeerivad ja ebasobivad. Samas enamik elumajadest on säilinud ning nende omanikud on ehitisi hooldanud ja korrastanud, mistõttu on need üsna heas korras säilinud tänapäevani.[6]

Hôtel Tassel[muuda | muuda lähteteksti]

Hôtel Tasseli trepikoda (1892–1893)

Brüsselis asuv Hôtel Tassel (1892–1893) oli Victor Horta esimene täiesti iseseisev projekt.[1] Hoone tellis Hortalt tema kolleeg Emil Tassel. Hoonet peetakse esimeseks terviklikuks juugendstiili näiteks ning see rvati 2000. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja.[13]

Horta kasutas nii Hôtel Tasseli, Hôtel Solvey kui ka Hôtel Van Eetvelde puhul sarnast majaplaani ning lahendas neis suurepäraselt Brüsselile omase ruumikitsikuse probleemi. Majad olid mõeldud avalikuks näitamiseks ning pidude ja intellektuaalsete kokkusaamiste tarbeks. Horta mängis avatud majaplaani ja looklevate konstruktsioonidega, mis muutsid valguse levikut ruumis. Lisaks olid hoonetes klaaslaed. Valguse muutmisega tõi arhitekt veelkord välja juugendstiili liikuvuse, ülespoole pürgimise ja teatava feminiinsuse, mis justkui oleks kasutatud metalli ja klaasi vastand. Inspireeritud Viollet-le-Duci teostest, ei peitnud Victor Horta kasutatavaid materjale, vaid näitas raudkonstruktsioonide ilu. Tänu klaasile mõjusid ruumid avaramalt, kui need tegelikult olid. Majaplaan jaotati kolmeks, keskmisse ossa paigutati hästi valgustatud uhke trepikoda, mis oli mõeldud maja sotsiaalseks keskuseks. Piano nobile'il ehk hoone esimesel, kõige olulisemal korrusel paiknesid vastuvõturuumid ja talveaiad. Horta nõudis majade planeerimisel ka õiguse kujundada sisemust, et kogu hoone oleks terviklik. Hôtel Tasseli interjööri kujundas Horta egiptuspäraselt, kuid elu- ja söögitoas eelistas Inglise stiilis tapeeti. Põrandad olid mosaiigist ja majas valitsesid looduslikud toonid: rohelised, kollased ja oranžid.[14][15]

Hôtel van Eetvelde 1895–1898

Hôtel van Eetvelde[muuda | muuda lähteteksti]

Brüsselis asuv Hôtel van Eetvelde (1895–1898, 1899–1901 ehitati laiendus) tellis Edmond van Eetvelde. Hortale anti suur kunstiline vabadus, mistõttu on see maja üks tema innovaatilisemaid. Maja fassaad on pigem ratsionaalne, industriaalne ja tagasihoidlik, kuid endiselt kunstnikule iseloomulik. Interjööri põhirõhk on sarnaselt Hôtel Tasseliga trepikojal ning kogu struktuur viib vaataja pilgu üles sinise klaaslae poole. Kogu maja läbib tugev loodusetemaatika, mis meenutab veidi Kongo vihmametsi. Selle kohta on öeldud, et Eetvelde maja oli mingil määral visuaalne kolonialismi teostus. Hôtel van Eetvelde kuulub 2000. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.[16][17]

Hôtel Solvay 1895–1900

Hôtel Solvay[muuda | muuda lähteteksti]

Brüsselis asuva Hôtel Solvay (1895–1900) tellis Armand Solvay. See oli üks Horta uhkemaid ja efektsemaid töid. Nagu Hôtel van Eetvelde puhul anti arhitektile üsna palju kunstilist vabadust. Maja fassaad meenutab oma lainetava liikumisega Grand Bazar Anspachi ning mõjub teiste Horta teostega võrreldes julgemalt ja juugendlikumalt. Interjööris mängivad horisontaalselt ja vertikaalselt langev valgus, taas rõhutab Horta metallkonstruktsioone ja klaasi, kuid lisaks kasutab puitdetaile ja marmorit.[18]

Maison du Peuple[muuda | muuda lähteteksti]

Maison du Peuple 1896–1899 (hävinud 1965)

Brüsselis asunud Maison du Peuple’it (1896–1899, lammutati 1965) peetakse Horta tähtsaimaks avalikuks hooneks. Hoone tellis Belgia Töölispartei ning see oli mõeldud nende peakorteriks (hoone nimi tähendab otsetõlkes "inimeste maja"). Horta ise jagas parteiga sama ideoloogiat. Hoonel oli ka ühiskondlik funktsioon – seal tegutsesid kohvikud, poed, raamatukogud, aga ka konverentsisaalid ja koosolekuruumid. Maison du Peuple oli esimene hoone Brüsselis, mille fassaad valmis täielikult klaasist ja rauast. Hoone ehitati ümber keskse saali.[17][19]

Rue Américaine[muuda | muuda lähteteksti]

Brüsselis aadressil 23–25 Rue Américaine asub nüüdne Victor Horta majamuuseum, omaaegne Maison & Atelier Horta (1898–1901), kus asusid Horta kodu ja ateljee. Majad on klassikalises juugendstiilis ning sarnanevad Horta varasemate teostega, sest ka siin kasutas ta avatud plaani, rõhutas interjööris klaasielemente ja raudkonstruktsioone. Lisaks on näha Hortale omaseid kaarjaid taimemotiive meenutavaid jooni. 1969. aastal konserveeriti hooned muuseumina ning pärast restaureerimist avati uuesti aastal 2006. Muuseumis eksponeeritakse Horta hästi säilinud täielikku interjööri, dekoratsioone ja mosaiiki. Lisaks on arhiivis üle 5000 Victor Horta elu ja tööd puudutava säiliku. 2016. aastal laiendati muuseumi ning nüüd saab seal korraldada ka ajutisi näitusi. Hooned kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja.[20][21]

Brüsseli keskvaksal[muuda | muuda lähteteksti]

Brüsseli keskvaksal on siiani tegutsev linna keskel olev metroo- ja raudteejaam. Horta alustas jaama planeerimisega 1910. aastal, kuid selle ehitus venis maailmasõdade tõttu ning valmis alles aastal 1952. aastal. Jaama lõpetas Horta õpilane Maxine Burnfaut.[17]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Victor Horta 2000-frangisel rahatähel

Victor Horta mõjutas tugevalt juugendstiili arengut ning jättis oma jälje Belgia ajalukku. Ta arendas juugendlikku arhitektuuri ja tema ideed märgivad modernse arhitektuuri algust.[22] Peagi pärast ta surma aga inimeste eelistused muutusid. Alles 20. sajandi viimastel kümnenditel hakati taas ta loomingut hindama. Lisaks mõjutas Horta prantsuse arhitekti Hector Guimard’i.[23]

Enne euro kasutuselevõttu 2002. aastal oli Victor Horta pilt Belgia 2000-frangisel rahatähel.[24]

6. jaanuaril 2015 muutis Google oma logo, et tähistada Horta 154. sünniaastapäeva.[25]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 The Editors of Encyclopaedia Britannica. "Victor, Baron Horta". Encyclopaedia Britannica, 2018. Vaadatud 29. novembril 2018.
  2. Adrian Bridge. "Brussels: revisiting the magic of Victor Horta". The Telegraph, 2. oktoober 2011. Vaadatud 25. novembril 2021.
  3. Bernard Oudin (1994). Dictionnaire des Architects. Paris: Seghers. Lk 237. ISBN 2232103986
  4. 4,0 4,1 Françoise Aubry, Jos Vandenbreeden (1996). Horta – Art Nouveau to Modernism. Ghent: Ludion Press. ISBN 0810963337
  5. "Victor Horta". Art Directory, 2018. Vaadatud 30. novembril 2018.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Peter Clericuzio. "Victor Horta Artist Overview and Analysis". The Art Story, 2018. Vaadatud 30. novembril 2018.
  7. 7,0 7,1 "Biography". Horta Museum. Vaadatud 29. novembril 2018.
  8. 8,0 8,1 "Biographie". Horta Museum. Vaadatud 25. novembril 2021.
  9. Guy Duplat. ""Sans la Loge, il n’y aurait pas eu Horta"". La Libre, 9. mai 2012. Vaadatud 25. novembril 2021.
  10. Marcel Célis (2004). Cimetières et nécropoles. Bruxelles: Le Ministère de la Région de Bruxelles-Capitale. Lk 25. 
  11. Stephen Escritt (2000). Art Nouveau. New York: Phaidon Press. Lk 72–73. 
  12. Adam Bridge. "Brussels: revisiting the magic of Victor Horta". Telegraph Travel, 2011. Vaadatud 30. novembril 2018.
  13. "Major Town Houses of the Architect Victor Horta (Brussels)". UNESCO, 2018. Vaadatud 30. novembril 2018.
  14. Mark Favermann. "Victor Horta's Art Nouveau". Berkshire Fine Arts, 2011. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  15. Alan Colquhoun (2002). Modern Architecture. Oxford: Oxford University Press. Lk 21. 
  16. Stephen Escritt (2000). Art Nouveau. New York: Phaidon Press. Lk 79–80. 
  17. 17,0 17,1 17,2 Peter Clericuzio. "Victor Horta Artist Overview and Analysis". The Art Story, 2018. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  18. Klaus-Jürgen Sembach (2007). Art Nouveau. Köln: Taschen. Lk 60. 
  19. Klaus-Jürgen Sembach (2007). Art Nouveau. Köln: Taschen. Lk 48. 
  20. "Horta Museum". Brusselsmuseums, 2018. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  21. "Hortamuseum". Brusselsmuseums, 2018. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  22. "Victor Horta". Macklowe Gallery, 2018. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  23. Stephen Escritt (2000). Art Nouveau. New York: Phaidon Press. Lk 84. 
  24. Olivia Regout. "Victor Horta, The Father of Art Nouveau in Brussels". Brussels Life, 2015. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  25. "Victor Horta's 154th Birthday". Google Doodles, 2015. Vaadatud 1. detsembril 2018.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]