Bálint Balassi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Bálint Balassi
Portrait of Bálint Balassi 17. c..jpg
Sündinud 20. oktoober 1554
Zólyom
Surnud 30. mai 1594
Esztergom

Bálint Balassi (algselt Balassa; 20. oktoober 1554 Zólyom30. mai 1594 Esztergom) oli ungari luuletaja, Gyarmati ja Kékkő parun.

Ta oli ungari renessansi teise perioodi suurkuju, ungarikeelse luule esimene silmapaistev viljeleja, ungari kirjanduse esimene klassik.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bálint Balassi sündis 20. oktoobril 1554 Zólyomis. Tema isa oli Gyarmati parun János Balassa, kes oli tollal Zólyomi linnuse ülem, ema aga Lekcse Anna Sulyok.

Poeedi vanemad abiellusid 1553. aasta kevadel. 1563. aastal sündis Bálinti vend Ferenc.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Noort Bálintit kasvatas aasta aega poeet Péter Bornemisza, kes õpetas talle teadusi, kunste ja rüütlioskusi. Tõenäoliselt oli just tema see, kes äratas poisis huvi luuletamise vastu. 1565. aasta sügisel siirdus noormees isa ärisidemete kaudu kolmeks-neljaks aastaks Nürnbergi, kus ta võis iseõppimise teel omandada kesktasemel hariduse. Ülikoolis jäi tal aga käimata, sest tema isa vangistati 1569. aasta sügisel Pozsonys valesüüdistuste alusel. János Balassi põgenes 1570. aasta kevadel seikluslikul viisil vanglast ja pages koos perega Edela-Poolasse. Seal elasid nad 1572. aasta suveni Krosno lähedal Kamienieci linnuses, mille nad võtsid suure summa eest pandiks ühelt Poola aristokraadisuguvõsalt. Siin tõlkis noor Bálint oma vanematele lohutuseks saksa keelest ühe luterlasest jutlustaja raamatu "Rohuaiake haigete hingede jaoks", mis oli trükitud 1572. aastal Krakówis. Mõned kohad sellest tõlkest annavad tunnistust sellest, et Balassi tunnistas siis juba Šveitsi usupuhastaja Ulrich Zwingli vaateid püha õhtusöömaaja küsimuses, muutudes seega koos perega kalvinismi pooldajaks. Samal aastal anti isale armu. 18. eluaastat käiv Bálint saavutas oma hoogsa lamburitantsuga edu Ungari kuninga Rudolfi kroonimisel Pozsonyis. 1573. aastal leinas ta oma ema.

1575. aasta suvel vallutasid türklased Balassate Nógrádi komitaadis asuvad linnused Kékkő ja Divény koos nende juurde kuuluvate maavaldustega. Samal ajal saatis vahepeal lipuhärraks ülendatud János Balassi, et kinnitada ustavust õukonnale, oma poja Stefan Batory vastaste mässuliste sekka, kuid vürsti sõjamehed võtsid selle vangi juba Transilvaania piiril. Batory hoidis noorukit oma õukonnas Gyulafehérváris ja võttis ta 1576. aasta kevadel, kui ta valiti Poola kuningaks, endaga Krakówisse kaasa. Siin sai Balassi aasta aega õukonnaelu nautida. Ta valmistus juba kojusõiduks, kui tema isa 6. mail 1576 Vágbeszterces suri. Kui ta kodumaale tagasi jõudis, oli talle elukohaks jäänud ainult 1554. aastal omandatud pandivaldus, Tatrate jalamil asuv Liptóújvár. Võib-olla oli just tema romantilise lugulaulu "Euryalus ja Lucretia" autor, mis valmis 1577. aastal Sárospataki kastellaani roosiaias (Gombos-kert) Aeneas Sylvius Piccolomini (hilisem paavst Pius II) antiikaja eeskujudel põhineva erootilise novelli põhjal. Tollal sai ta veel hästi läbi oma nõo ja eestkostja András Balassaga, kellega ta kümme aastat hiljem tülitses Végleshuta pärandi ja Liptóújvári omandiõiguse pärast.

Ta kurameeris abiellumise eesmärgil mitme neiuga ning kirjutas neile tolleaegse kombe kohaselt komplimente tegevaid luuletusi. Need on tollal moes olnud lauluviisidele loodud, õukonnaarmastuse norme järgivad, isegi mõningate petrarkismi ja uusplatonismi sugemetega luuletused, milles esineb ka Ungari lillelaulude fraseoloogiat. 1578. aasta paiku kohtus ta uuesti lapsepõlvest tuttava Anna Losonczyga ja armus temasse. Anna oli siis Egeri linnuse ülema Kristóf Ungnádi abikaasa ja Balassi kirjutas talle terve sarja luuletusi. Naine vastas mõnda aega luuletaja tunnetele ja see astus Egeri linnuse teenistusse, et viibida oma kallima lähedal ja teenida välja rüütlitiitel. Aga Anna oli just siis sunnitud Egerist lahkuma, et järgneda oma baani tiitli saanud abikaasale Horvaatiasse. Balassi taotles sõjanõukogult luba minna Egeri asemel Poolasse, kuid tema taotlus lükati tagasi. Nii elas ta Anna äraolekul kuulsas piirilinnuses viiekümne ratsaväelase kaptenina 1579. aasta suvest 1582. aasta sügiseni ohjeldamatut ja liiderlikku rüütlielu. Ta võttis osa mitmest edukast sõjakäigust ja tormijooksust.

Täisiga[muuda | muuda lähteteksti]

Bálint Balassi bareljeefiga mälestustahvel Poolas Krakówis

Alates 1583. aastast, kui ta viibis juba tagalas, saatsid tema tegevust innukad rünnakud. Zólyomi ja Selmecbánya kodanikud vihkasid Balassit ja tahtsid ta oma linnast minema kihutada, süüdistasid teda ühe noore lesknaise vägistamises. Tollal sattus talle kätte Michael Marulluse, Hieronymus Angerianuse ja Johannes Secunduse armastusluuletuste antoloogia, 1582. aastal Pariisis välja antud ladinakeelne antoloogia "Poetae tres elegantissimi", millel oli otsustav roll tema luule uuendamises. Sealtpeale muutus tema luules domineerivaks fiktsioon, mida ta ise nimetas "luuletaja väljamõeldiseks”, ja antiikmütoloogia raames ilmuv petrarcalik armastusfraseoloogia.

1585. aasta sügisel sündis tal poeg János. Samal ajal kirjutas ta raske haiguse ja patutunde käes vaeveldes testamendi. 24. augustil 1586 pöördus ta Nagyszombati linnas koos abikaasaga katoliku usku. Tema ootamatul usulisel pöördel võisid olla mitmekihilised põhjused: otsuse tegemist võisid lisaks tundmatutele hingelistele teguritele põhjustada türgimeelsuse süüdistuse tõrjumine ja Habsburgidele lähenemise eesmärk. Tähendusrikas on ka fakt, et sealtpeale otsis ja hoidis ta suhteid peamiselt jesuiitidega, sest talle meeldis ordu sõjaväestatud struktuur ja selle liikmete rafineeritud haritus.

1587. aasta suvel murdis äreva eluga rahulolematu abikaasa talle truudust ja nende abielu kuulutati hiljem kehtetuks. Sama aasta sügisest 1588. aasta alguseni, kartes riigijuhtide tõenäoliselt süüdimõistvat otsust, redutas ta Egeri lähedal Szarvaskő lossis. Tema asjad võtsid siiski soodsa pöörde ja sellest julgust saades otsustas ta abielluda 1587. aasta novembris leseks jäänud Anna Losonczy. Ta hakkas uue jõuga luuletama ja lõi meisterlike siseriimidega Balassi stroofi. Vahepeal teenis ta viiekümne ratsaväelase kaptenina Érsekújváris. Sealt pidi ta aga vastabiellunud linnuseülema igati põhjendatud armukadeduse tõttu häbiväärselt varakult lahkuma.

1589. aasta alguses kirjutas ta itaallase Cristoforo Castelletti karjusedraama "Amarilli" ainetel lavateose "Szép magyar komédia" ("Uus ungari komöödia"). Erinevalt algteosest leiab purunev, kuid taastuv armuidüll aset ungarlaste jaoks atraktiivsemas keskkonnas, sõjaväelaste seas. Sõdurielu ülistab ka Balassi kuulus luuletus "A végek dicsérete" ("Piirikindluste kiituseks"). Transilvaania ülikute abikaasadele pühendatud komöödia eessõnas sõnastab Balassi oma armastust ülistavad vaated. Samal ajal sulges ta arvu kolm sümboolikat kasutava ja oma komöödia süžeed jäljendava köitekompositsiooni, milles luuletuste jada paisus tema lüüriliseks autobiograafiaks. Luuletuste tsükli peategelane Anna Losonczy ei ole enam siit ilmast pärit naine, vaid üleneb fiktiivse Júlia nime all jumalannaks. Samal ajal sünnivad türgi diivaniluulest pärinevad beidid, mis samuti kiidavad sõnulseletamatult kaunist Júliat. 1589. aastaks selgus, et kättesaamatu naine ei abiellu temaga, vaid Zsigmond Forgáchiga.

1589. aasta sügisel lahkus ta Ungarist ja siirdus Poolasse. Krakówis ja Dębnos külastas ta ungarlasest varahoidjat Ferenc Wesselényit. Vaatamata levinud arvamusele ei tõenda miski, et tal oleks olnud armusuhe temaga ühevanuse ungari üliku abikaasa Anna Szárkándiga. Seepärast pole vaja pidada seda naist kümnest luuletusest koosneva "Caelia luuletuste" tsükli inspireerijaks. Balassi kavatses osa võtta poolakate sõjakäigust türklaste vastu. Poolakad sõlmisid aga 1590. aasta lõpus sultaniga rahu, kuigi olid olnud sõjaks valmis. 1591. aasta alguses käis Balassi Preisimaal Braunsbergis, kus otsis üles sealse jesuiitide kolleegiumi. Siit läks ta edasi, päris ookeani ("Óceánum-tenger") rannikuni välja, aga sellest teekonnast pole säilinud mingeid andmeid. Umbes sellel ajal kirjutas ta enamiku oma usulistest luuletustest, milles kasutas samuti uusladina eeskujusid, näiteks prantslase Théodore de Bèze ja šotlase George Buchanani psalmiparafraase.

1591. aasta sügisel, pärast András Balassa surma, pöördus ta tagasi Ungarisse. Siis tuli tal võidelda isegi oma elukoha Liptóújvári säilitamise eest. Kohtuvaidlustel ei olnud otsa ega äärt ja poeet pidi aega ja jõudu raiskama poleemiliste kaitsekõnede koostamiseks.

Rahapuuduse leevendamiseks püüdis ta kaubitseda Transilvaania hobuste ja Tokaj veinidega. 1593. aastal nimetas ta oma viimase, salapärase kallima Fulviaks. Sellest ajast pärineb viis ühestroofilist šedöövrit, mis on säilinud ühest paberilehest koosneva autograafina Körmendi Batthyány arhiivis. Kirjades endast paarkümmend aastat nooremale Ferenc Batthyányle näitab ta end juba iseteadliku luuletajana.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestustahvel kohas, kus Balassi sai haavata (Kis-Duna sétány, Esztergom)

1593–1594 võttis Balassi osa nn pikast sõjast ehk sõjakäigust türklaste vastu. 1593. aasta sügisel, viieteistkümneaastase sõja alguses, osales ta oma suguvõsa linnuste tagasivallutamisel. Esztergomi piiramisel 19. mail 1594 tabas jalaväerünnaku käigus tema mõlemat reit suurtükikuul.[2] Arstid oleksid amputatsiooniga suutnud tema elu päästa, kuid ta polnud nõus öeldes, et rüütel ei saa jalutuna elada. Verekaotuse ja veremürgituse tõttu suri ta 30. mail pärast pikka piinlemist Esztergomis Szentkirályi sõjaväelaagris. Tema surivoodil seisis jesuiit Sándor Dobokay.[3]

Balassi maeti Kõrg-Tatrates asuva Kriváni mäe jalamil asuvasse Hibbe kirikusse, kus ta puhkab oma isa ja ema kõrval koos noorema vennaga, varsti pärast teda lahkunud Ferenciga[4]. János Rimay kirjutas kangelassurma surnud poeedile ungarikeelse mälestusluuletuse (epicedium). Ta iseloomustas jumalakartlikku ja sangarlikku Balassit Vana Testamendi kuningale Taavetile viitava rollimänguga ja tituleeris profaanset poeeti antiikmüüdile viitava nimega "Ungari Amphion".

Luule[muuda | muuda lähteteksti]

Balassi luuletused on sageli kirjutatud mingi konkreetse laulu viisile, mis on nimetatud pealkirja all.

Armastusluule[muuda | muuda lähteteksti]

Tähtsus: Balassi koondas oma armastuslooletused esimesena tsüklisse. Teda peetakse ungari armastusluule rajajaks. Tema luuletustes on tunda renessansi ajastu inimese eneseteadvust, ta peab armastust inimese kõige kõrgemaks väärtuseks.

Paljud tema armastusluuletused on tõlked, tema teostes on tunda Itaalia renessansi, eriti Francesco Petrarca mõju. Enamik Balassilt säilinud luuletustest on armastusteemalised.

Balassi armastusluule juured ulatuvad tagasi rüütliluuleni, trubaduuride lüürikani – daami idealiseerimise, viisaka tooni ja distantseeruva hoiaku tõttu. Selles saavad koha ungari lillelauludes levinud metafoorid (mu roos, mu kannike). Naise keha ilu ülistamises, peenetundelistes erootilistes vihjetes on aga tunda sedasama petrarkismi mõju.

Teemad:

  • armunud mehe ja tema kallima vaheline kaugus
  • mitmesugused kurameerivad, komplimente tegevad žestid
  • armastatu ülistamine

Muusad:

  • Anna Losonczy, Kristóf Ungnádi abikaasa (Anna ja Júlia luuletused)
  • Krisztina Dobó ja/või Anna Szárkándy, Ferenc Wesselényi abikaasa (Célia luuletused)
  • Fulvia (?) ja muud, seni kindlaks tegemata daamid

Perioodid:

  • 1. 1575/76–1584 (abiellumiseni) – kõrgest soost daamidele kirjutatud luuletused ja Anna luuletused (1578)
  • 2. 1587–1588 – Júlia luuletused
  • 3. 1590–1591 – Célia luuletused

(Fulvia – üheainsa luuletuse "tegelane", oletatav hilisem muusa, kelle tegelikku isikut ei ole võimalik kindlaks teha.)

Anna luuletused[muuda | muuda lähteteksti]

Anna luuletused on "tiivaharjutused", mis sündisid igale renessansiajastu armastuslaulikule kohustusliku kaanoni, petrarkismi mallide järgi. Nende teema: lüüriline ja lootuse kaotanud mees imetleb ligipääsmatut, täiuslikult kaunist daami. Suur osa nendest luuletustest on tõlked: mitte küll sõnasõnalised, vaid autor väljendab oma isiklikku sõnumit valitud teose ümbertöötamisega. (Renessansiajal ei taotlenud kirjanikud veel originaalsust.)

Júlia luuletused[muuda | muuda lähteteksti]

Balassi armastuslüürika tõusis haritud renessansiluule tasemele alles siis, kui ta oli lugenud humanistlikku uusladina luulet. Väga olulised on mitu Pariisis välja antud raamatut: Michael Marulluse, Hieronimus Angerianuse ja Janus Secunduse teosed. Ta pani oma kallimatele nende eeskujul isegi nimed: Júliá sai nime Secunduse, Célia aga Angerianuse järgi. Júlia luuletused on vormiliste ja meeleolulis-sisuliste elementide poolest ühtsemad, siin oli poeet juba leidnud oma hääle, isikupärase stiili ja vormid.

Bálint Balassi teene pole mitte ainult kurtuaasse armastuse ideaali kodustamine Ungaris, vaid ja värsitehnilised uuendused. Vanaungari luulet iseloomustab isomeetria (igas taktis on ühepalju silpe, iga värsis ühepalju takte ja igas stroofis ühepalju värsse) ja lausriim (sama riimi kordumine: a-a-a-a jne). Balassi kasutas ka keerukamaid värsivorme. Tema järgi on nime saanud Balassi stroof, mis koosneb kolmest ülipikast, 19-silbilisest värsist, mida kaunistavad lõpp- ja siseriimid.

Júlia luuletustes on tunda tugevat lillelaulude ehk ilmalike armastusluuletuste mõju. Luuletuste kujundikeel ja kõneleja siiras hääletoon annab tunnistust läbielatud tunnetest – need on varasemas luulest sügavmõttelisemad, südamepõhjast tulevamad. Teemad ulatuvad laial tundeskaalal ülekeevast rõõmust õnneliku kohtumise üle täieliku lootusetuseni mahajätmise korral. Sellega paralleelselt muutub Júlia üha kättesaamatumaks ideeks, elu mõtte ainsaks sümboliks.

Júlia luuletuste rafineeritud stiil, täiuslik rütmika, uudne stroofistruktuur, sümmeetriline renessanslik kompositsioon ja sisemiste tunnete arengukäiku peegeldav seoste süsteem teeb sellest luuletsüklist Balassi luule tippsaavutuse.

Siit saab vaevu leida otseseid elulisi elamusi (inventio poetica – luulelised leiud). Need luuletused ei ole järjestatud kronoloogiliselt, vaid nende järjekord on teadliku komponeerimise tulemus.

"Júlia tsükli" luuletused:

  • "Hogy Júliára talála, így köszöne néki" (Balassa koodeksi 38. luuletus)
  • "Darvaknak szól" (eestindatud pealkirjaga "Kurgedele", Balassa koodeksi 44. luuletus)
  • "Az ő szerelmének örök és maradandó voltáról" (Balassa koodeksi 47. luuletus)
  • "Júliát hasonlítja a szerelemhez, mely hasonlatosságot a Júlia dicséretén kezdi el" (Balassa koodeksi 50. luuletus)

Célia luuletused[muuda | muuda lähteteksti]

See tsükkel on luulekogude koostajate hulgas tekitanud kõige rohkem vaidlusi. Palju küsimusi on tekitanud ainuüksi muusa isik: kaua aega peeti selle tsükli inspireerijaks Sándor Eckhardti arvamust järgides Anna Szárkándyt, uued oletused peavad võimalikuks muusaks ka poeedist lahku läinud ja uuesti abiellunud Krisztina Dobót, pakutud on isegi Anna Losonczy nime. Célia luuletused annavad tunnistust kahepoolsest armastusest, sügavamast suhtest. Siingi on kasutatud Balassi stroofi, kuigi luuletuste struktuur on muutunud lihtsamaks.

"Célia tsükli" luuletused:

  • "Kiben az kesergő Céliárul ír" (eestindatud pealkirjaga "VII luuletus Céliale")
  • "Kiben az Célia szerelméért való gyötrelméről szól, hasonlítván az szerelmet hol malomhoz s hol haranghoz"

Kangelasluule[muuda | muuda lähteteksti]

Vaatamata laialt levinud arvamusele on Balassil kõigest üksainus "sõduriluuletus", nimelt "Egy katonaének" ("Üks sõdurilaul"). Ta on kasutanud ungari kirjanduses esimest korda sõnaühendit édes hazám 'kallis kodumaa', nimelt luuletuses "Búcsút mond hazájának, barátainak és mindenkinek akit szeretett".

  • "Egy katonaének: in laudem confiniorum – A végek dicséretére" (Balassa koodeksi 61. luuletus), Balassi kõige tuntum teos, on kirjutatud 1589. aastal, kui poeet viibis Poolas pagenduses. Sümmeetrilise kompositsiooniga teoses meenutab luuletaja, kui ilus oli sõdurielu piirilinnuses. Ta ülistab vaprust ja mehisust, kiidab looduse ilu ja imetleb inimese sõprust hobusega.

Usuline luule[muuda | muuda lähteteksti]

Erialakirjandus peab Balassit kõige olulisemaks usuliseks luuletajaks ungari kirjanduses enne Endre Adyt. Balassi kirjutas vaimulikke laule igal eluperioodil, kõige püsivama väärtusega laulud sündisid aga tema elu kriisiaastatel.

Usulise teemaga kaasneb isiklik sõnum – nii muutub usuline lüürika tema kunstis renessansi luule osaks. Ta igatseb usu järele, näeb selles Jumalat, ei tunnista kirikuid, peab teed Jumala juurde raskemaks, on veendunud oma patususes, kahtleb lunastuse leidmises – tunneb, et tema usk on nõrk, seab kahtluse alla hauataguse elu.

Usulises hoiakuski on tema hääl iseloomulik: tema luules on võrdselt olulised nii palvetamine, patukahetsus kui ka vaidlus Jumalaga.

  • "Az tenger partján, Oceanum mellett" ("Mere ääres, ookeani rannal"): erinevate lausevormide pidev vaheldumine, kolm struktuuriüksust. Kui võtta arvesse siseriimid, koosneb luuletus kuuevärsilistest stroofidest. Kahetaktiliste kuuesilbiliste värsside vahele kiilub poolik, eraldi riimiga esile tõstetud, ühestainsast taktist koosnev neljasilbiline värss. Need poolikud värsid (3. ja 6. värss) segavad paarisriimiliste kuussilbikute rahulikku rütmi ja toovad luuletusse rahutust, pinget.
  • "Adj már csendességet" ("Anna juba vaikust") on Poola pagenduse ajal, 1591. aastal kirjutatud hümn. Selles püüab maises õnnes pettunud inimene saavutada hingerahu, tugevamat usku ja patukoormast vabanemist. Luuletus pärineb väljastpoolt koodeksit.
  • "Kiben bűne bocsánatjáért könyörgett akkor, hogy házasodni szándékozott" ("Milles ta palus oma patte andeks, kui kavatses abielluda"), Balassa koodeksi 33. luuletus, on akrostihhon, mille värsside esitähed moodustavad autori nime: BALASSI BÁLINTÉ ’Bálint Balassi oma’.
  • "Psalmus 42" (psalmitõlge)
  • "Hymnus secundus" läheneb kangelasluuletuste mõistestiku järgi Kristusele ja selle psalmiparafraasid on sellised, kus autor valmis šoti, poola ja ladina eeskujudele toetudes ühe psalmi teadliku jäljendamise objektiks ja isikliku pihtimuse vormiks. Elu lõpu poole kirjutatud jumalalaulude keskmes on mõte surmast.

Draama[muuda | muuda lähteteksti]

Balassi ainus näidend on "Szép magyar komédia" ("Ilus ungari komöödia"). Selle õukonnadraama tekst on säilinud ainult ühe käsikirjalise ärakirjana. Samuti on säilinud paarist lehest koosnev trükisekatkend. Selle algupärand on üks itaallase Cristoforo Castelletti itaaliakeelne karjasenäidend. Balassi tõlkis selle ungari keelde ja töötas ümber. Näidend on kirjutatud proosas, kuid sellesse on põimitud värsse.

Bálint Balassi eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Ellen Niit on tõlkinud eesti keelde viis Balassi luuletust (nimekuju Balassa all):[5]

  • "Eks ajaga paleed..." (Idővel paloták…)
  • "Kurgedele" (A darvaknak szól)
  • "Sa helde Jumal..." (Kegyelmes Isten, kinek kezében életemet adtam…)
  • "Hüvastijätt kodumaaga" (Ó, én édes hazám, te jó Magyarország...)
  • "Oi taeva sinikumm..." (Ó, nagy kerek kék ég...)

Sander Liivak on tõlkinud eesti keelde kolm Balassi luuletust:

  • "VII luuletus Céliale" (Kiben az kesergõ Celiáról ír)[6]
  • "Veinijoojatele" (Borivóknak való)
  • "Anna juba vaikust" (Adj már csendességet)[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kuningas Mátyási õukonnas säranud renessansivalgus kustus Türgi ikke ajal, kolmeks tükiks rebenenud Ungaris. Renessansikunst puhkes uuesti õitsele alles Balassi ajal. „Isamaa ja armastuse elamus avasid temas ungari lüürika allika,” kirjutas Balassi kohta kirjandusloolane Tibor Klaniczay.
  2. Kuna tulistamise ajal ei fikseeritud täpset asukohta, ei ole tänini selgunud, kus see õnnetus täpselt juhtus.
  3. Aastaid hiljem kirjutas Dobokay lõpuni ja andis välja Balassi pooleli jäänud proosatõlke, poleemilise raamatu "Tíz okok" („Kümme põhjust“), mille oli kirjutanud inglise jesuiitlik märter Edmund Campion.
  4. Balassi vend langes lahingus tatarlaste vastu 22. juulil 1594 Debreceni lähedal Monostorospályi all.
  5. Renessansi kirjanduse antoloogia, Tallinn 1984, lk 610–618
  6. Valimik ungari kirjandusest. Tartui Magyar Füzetek, 5. szám. Tartu 1996, lk 21
  7. 50 kaunimat ungari luuletust (antoloogia). Koostaja Balázs Fűzfa. Nemzetek Haza. Collegium Fenno-Ugricum, Badacsonytördemic 2015, lk 8