Austria-Türgi sõda (1663–1664)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Austria-Türgi sõda (1663–1664)
Osa Osmanite-Habsburgide sõjad
A szentgotthárdi csata (német kép).jpg
Saint Gotthardi lahing
Toimumisaeg 12. aprill 1663 – 10. august 1664
Toimumiskoht Ungari kuningriik (tänapäeva Ungari, Slovakkia, Horvaatia)
Tulemus Vasvári rahu
Territoriaalsed
muudatused
Habsburgid kandsid territoriaalseid kaotusi
Osalised
Saksa-Rooma riik

Piemonte-Savoia
Reini Liiga:

Ungari kuningriik

Horvaatia kuningriik
Osmanite riik
Jõudude suurus
82 700 (aasta keskmine) 100 000

Austria-Türgi sõda (1663–1664) või Neljas Austria-Türgi sõda oli lühike sõda Habsburgide monarhia ja Osmanite riigi vahel. Osmanite eesmärk oli jätkata edasitungi Kesk-Euroopas, vallutada Viin ja alistada Austria. Osmanitel õnnestus vallutada peamised tugipunktid, kuid Habsburgide armeel Raimondo Montecuccoli juhtimisel õnnestus Osmanite armee Saint Gotthardi lahingus peatada.

Eelmäng[muuda | muuda lähteteksti]

Selle sõja põhjuseks oli Transilvaania vürsti György II Rákóczi sissetung Poolasse 1658. aastal ilma Kõrge Värava loata. Transilvaania oli pärast 1526. aasta Mohácsi lahingut tunnustanud Osmanite süseräänsust ja maksnud Kõrgele Väravale andamit ning saanud vastutasuks poliitilise ja usulise autonoomia. Kuuldes Rákóczi loata sõjast kuulutasid Osmanid oma vasallile sõja. Ei läinud kaua aega, kui suurvesiir Köprülü Mehmed Paša (vesiir 1656–1661) alistas Rákóczi ja vallutas Transilvaania. Uus Transilvaania vürst János Kemény põgenes Viini Austrialt toetust küsima.

Keiser Leopold I, kes ei soovinud, et Transilvaania langeks otsese Osmanite kontrolli alla, saatis Montecuccoli 10 000 mehega Ungarisse. Kohalik elanikkond suhtus Montecuccoli edasitungi Transilvaaniasse põlgusega ning tema armee oli haiguste ja puuduse tõttu ebaefektiivne.

Samal ajal oli Horvaatia ban Nikola Zrinski andnud alates 1661. aastast endast parima, et alustada Horvaatia ja Ungari vabastamiseks uut Austria-Osmanite konflikti, korraldades rüüsteretki Osmanite territooriumile oma tugipunktist Novi Zrinist (ungari: Zrínyiújvár). Need rüüsteretked ja Montecuccoli armee kohalolek panid Osmaneid lõpetama status quo Viiniga, mis oli nende vahel kehtinud alates 1606. aastast.

1663. aasta kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

Krahv Raimondo Montecuccoli

1663. aasta suvel sisenes Habsburgide Ungarisse enam kui 100 000-meheline Osmanite armee suurvesiir Köprülü Fazıl Ahmed Paša juhtimisel ja vallutas septembris Érsekújvári (Nové Zámky) linna.

Habsburgide komandör Montecuccoli pidi türklastele vastu astuma vaid oma 12 000 mehe ja Nikola Zrinski 15 000 Ungari-Horvaatia sõduriga.

Keiser Leopold I kutsus 1663. aasta jaanuaris edukalt kokku Riigipäeva, et paluda Saksa ja Euroopa kuningatelt abi. Baieri, Brandenburgi ja Saksi sõduritest koguti 30 000-meheline armee. Isegi põlisvaenlane Prantsusmaa Louis XIV saatis appi 6000-mehelise armeekorpuse Jean de Coligny-Saligny juhtimisel.

Osmanitürklased ja tatarlased tungisid 1663. aastal Moravasse. Sissetungiga laastati Ida- ja Lõuna-Morava ning rüüstati Vsetíni, Uherský Brodi, Uherské Hradiště, Hodoníni, Břeclavi ja Hustopeče linnad. Tuhanded moravlased tapeti ning türklased ja tatarlased võtsid 40 000 vangi, et neid orjadeks müüa.

1664. aasta kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

1664. aasta alguses jaotati keisriarmee kolmeks korpuseks: lõunas 17 000 Ungari-Horvaatia sõdurit Nikola Zrinski juhtimisel, keskel 28 500 meheline Montecuccoli peaarmee ja põhjas umbes 8500 meest kindral Jean-Louis Raduit de Souches juhtimisel. Linnuste kaitsmiseks oli reservis umbes 12 500 meest.

See 66 500-meheline armee ei olnud ühtne, kuna komandöride eriarvamused olid väga tugevad, eriti Zrinskiga.

1664. aastaks kavandatud kampaaniate ettevalmistamiseks asus Zrinski hävitama tugevalt kindlustatud Osmanite silda (Osijeki (ungari: Eszék) sild), mis oli 1566. aastast ühendanud Dardat (ungari: Dárda) Osijekiga üle Drava ja Baranja soode. Silla hävitamine lõiganuks läbi Osmanite armee taganemise ja teinuks mistahes türklaste tugevdamise mitmeks kuuks võimatuks. Oma teel tugevaid kindlusi (Berzence, Babócsa, Pécs jne.) tagasi vallutades tungis Zrinski vaenlase territooriumil 240 kilomeetrit edasi ja hävitas silla 1. veebruaril 1664. Tal ei õnnestunud peaeesmärgiks olnud Nagykanizsat vallutada. Piiramine tuli katkestada, kui juunis lähenes Köprülü peaarmee.

Türklased piirasid ja vallutasid Zrinski kantsi Novi Zrini, mis tuli maha jätta, kui Montecuccoli keeldus talle appi tulemast. Zrinski ei andestanud seda kunagi, mis viis lõpuks Magnaadivandenõuni ("Zrinski-Frankopani vandenõu" (horvaadi: Zrinsko-frankopanska urota) Horvaatias ja "Wesselényi vandenõu" (ungari: Wesselényi-összeesküvés) Ungaris).

Next.svg Pikemalt artiklis Novi Zrini piiramine (1664)

Saint Gotthardi lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Mogersdorfi/Saint Gotthardi/Szentgotthardi lahing (1664)
Next.svg Pikemalt artiklis Saint Gotthardi lahing (1664)

Pärast Novi Zrini vallutamist marssis Osmanite peaarmee Viini suunas, kuid Montecuccoli armee peatas selle Rába jõel Mogersdorfi ja Szentgotthárdi kloostri vahel.

Ungari põhjaosas võttis de Souchesi armee mõned väikesed võidud Küçük Mehmed Paša vastu. Kõige olulisem nendest võitudest oli Léva piiramine.

Vasvári rahu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vasvári rahu

Üheksa päeva hiljem, 10. augustil 1664 sõlmiti Vasvári rahu. Habsburgid tunnustasid Osmanite kontrolli Transilvaania, Nagyvaradi (Grosswardein) ja Ersekujvari (Neuhausel) üle, Habsburgide väed viidi Transilvaaniast välja ja pidid üle andma arvukalt piirikindlusi, ning nad nõustusid maksma Osmanite riigile iga-aastaselt 200 000 floriini. Seevastu Osmanid nõustusid saatma Habsburgide keisrile iga-aastase "kingituse", lubama ehitada Waagi jõe äärde Habsburgide kindluse ja andma 20-aastase vaherahu.

Peamiseks teguriks Habsburgide rahulepingu sõlmimise otsuses oli Prantsusmaa oht palju väärtuslikumatele valdustele Madalmaades, Saksamaal ja Itaalias. Pealegi kaotas Reichskrieg pärast Saint Gotthardi võitu osa oma hoost, kuna prantslased taandusid koalitsioonist, samal ajal kui teised Saksa vürstid ei soovinud ida poole liikuda. Seetõttu ei uskunud austerlased, et suudavad vabastada kogu Ungari, ega olnud nõus jätma prantslaste edasitungi mõnesse Ungari kindlusesse kontrollimata.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Horvaadid ja ungarlased olid vallutatud alade kaotamisest nördinud ning tundsid, et initsiatiiv ja hoog tulnuks pärast Saint Gotthardi võitu säilitada. Rahulolematus Vasvári rahuga viis Magnaadivandenõuni.

Rahu kestis tegelikult 20 aastat, kuni Osmanid ründasid 1683. aastal teist korda Viini ja tõrjuti järgnenud Suures Türgi sõjas (1683–1699) Ungarist välja.