Arutelu:Eduard Wiiralti kunstiauhind

Oleme Eduard Wiiralti kunstiauhinna korraldajad ja kooskõlas partneritega leidsime, et eelmine tekst tuleks ümber kirjutada. Uuendasime ja täpsustasime kogu auhinnaga seotud informatsiooni, mis oli aegunud.

Kas keegi saaks aidata muuta pealkirja „Wiiralti auhind“ vastavalt „Eduard Wiiralti kunstiauhind“? --Avetoelpt (arutelu) 11. september 2015, kell 12:35 (EEST)

Ümberkirjutamisega on kadunud vikivormindus ning osalt ka entsüklopeediale omane esitusviis. Praeguses tekstis tuleb kindlasti muudatusi teha. Et see oleks hõlpsam ning oleks näha, mis on aegunud, kopeerin siia varasema teksti. Andres (arutelu) 11. september 2015, kell 13:15 (EEST)

Minu arvates pole sellises mahus reglementi Vikipeedia artiklisse vaja, see viib artikli tasakaalust välja. Piisaks lingist, millega huviline jõuab reglementi tutvustavale veebilehele. Kuriuss 7. september 2017, kell 18:34 (EEST)

Nojah, see tuleks esitada kokkuvõtlikus sõnastuses, kõik olulise siiski ära tuues. Andres (arutelu) 7. september 2017, kell 21:10 (EEST)

Eduard Wiiralti kunstiauhind on 1997. aastal asutatud graafikaauhind. Kunstnik Eduard Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul asutasid selle väliseesti kunstikogujad Harry Männil ja Henry Radevall koostöös Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumiga. Auhind antakse graafikule, kes osaleb Wiiralti sünniaastapäeval Rahvusraamatukogus toimuval nüüdisgraafika näitusel ning kelle looming esindab žürii arvates kõige paremini Eesti graafikatraditsioone.

Auhinna laureaadid

Esimene Wiiralti auhind anti 20. märtsil 1998. aastal Vive Tollile, noore autori preemia pälvis Urmas Viik. Žüriisse kuulusid tookord Männil ja Radevall ning Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumi esindajad. Tuntuim kunstiteadlane žüriis oli Kunstimuuseumi teadusdirektor, Wiiralti-uurija Mai Levin. Algusest peale kehtestati reegel, et osaleda võivad vaid viimase kolme aasta jooksul valminud tööd.

2001. aastal võitsid teise auhinna Avo Keerendi tööd "Visioonid, IV" (2000) ja "Relatsioonid, L" (2001). Noore kunstniku preemia pälvisid Ülle Marksi ja Jüri Kassi digitaaltrükis tööd "Jälg, I–III" (2001). Žüriid juhtis Harry Liivrand, näituse kujundas Mari Kurismaa. Näitusel olid 69 tööd 32 kunstnikult.

Kolmanda Wiiralti auhinna pälvis 2004. aastal Peeter Ulas tervikliku ansambli "Seepärast siis" (kuivnõel, metsotinto, 2004) eest. Noore autori preemia anti Virge Jõekaldale graafiliste lehtede "Minu aed, VI" ja "Metsik aed I, II" (värviline kuivnõel, 2003) eest.

2007. aastal anti neljas auhind Silvi Liivale. Noore autori preemia jagati kahe kunstniku, Ave Teeääre ja Kertu Ehala vahel. Näituse kujundas Loit Jõekalda.

Viienda Wiiralti auhinna pälvis 2011. aastal Evi Tihemets. Noore autori preemia sai Lembe Ruben. Konkursil osales 45 autorit 106 tööga, žürii valis näitusele 41 autori 90 tööd. Näitusežürii esimees oli näituse kujundaja Loit Jõekalda, auhinnažüriid juhtis Harry Liivrand.

Auhinna korraldus

'Asutamisel lubas Männil anda auhinnaks 5000-6000 USA dollarit (toona kuni 80 000 Eesti krooni) ning ühe Eduard Wiiralti töö. "Arvan, et Wiiralti auhind ja Wiiralti galerii on Eesti riigile väga tähtsad, see ongi meid motiveerinud," selgitas Männil ning arvas, et auhinda võiks välja anda kord kolme aasta tagant.

Hiljem on auhinna intervall veninud nelja aasta pikkuseks. Auhinnafond jagatakse elutööpreemiaks (2500 USA dollarit ja Eduard Wiiralti graafiline leht) ning noore kunstniku preemiaks (2500 USA dollarit).

Näitusel on lubatud esitada kuni kolm estampgraafikas tööd, mis on loodud viimase kolme aasta jooksul.

Algsete korraldajatega on hiljem liitunud Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Vabagraafikute Ühendus, näitust ja konkurssi toetavad Hasartmängumaksu Nõukogu ja Altia Eesti.

Wiiralti galerii

Männili ja Radevalli ettevõtmisel avati 1997. aastal Rahvusraamatukogus ka Wiiralti galerii, kus eksponeeriti nende poolt Tallinnale kingitud Wiiralti kogu. Sellesse kuulusid 48 Wiiralti graafilist lehte aastaist 1921-1951, samuti kaks portreed Eduard Wiiraltist - lito läti kunstnikult Reinhold Kalninšilt (1951) ja õlimaal Endel Kõksilt (1953). Tuntumaist piltidest deponeeriti galeriisse "Eesti neiu", "Neegri pea", "Viljandi maastik", "Virve", "Kunstnik Kristjan Raua portree", "Põrgu" ja "Kabaree".