Artur Pihlak
Artur-Aleksander Pihlak (ka Arthur-Aleksander; 1. aprill 1885 Viljandi – 22. november 1941 Sevurallagi vangilaager, Sverdlovski oblast) oli eesti tehnikateadlane.[1]
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Ta sündis telliskivitöösturi peres.[1]
Ta lõpetas 1905. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli, õppis 1906. aastal Peterburi Metsainstituudis, aastatel 1907–1911 Peterburi teedeinseneride instituudis ning ehitusinseneri diplomi sai 1926. aastal Läti Ülikoolist Riias. Akadeemiliselt oli ta EÜS Põhjala liige.[2]
Oli aastatel 1905–1906 vabatahtlikuna sõjaväes, I maailmasõja ajal sattus Saksa sõjavangi.
Naasis 1918 Eestisse, oli 1919 Tallinna sadamavalitsuse tehnikaosakonna ülem, 1919–1923 Mereasjanduse Peavalitsuse ehitusosakonna juhataja, 1923–1937 Raudteevalitsuse ehitusameti tehnikaosakonna juhataja, 1937 Teedeministeeriumi avalike tööde osakonna direktor, 1937–1939 riigiettevõtte Ehitaja direktor, 1939–1940 Raudteede Talituse direktor. 1919–1923 oli ka Tallinna Tehnikumi õppejõud, õpetas trigonomeetria, sildade, sadamate ja kanalisatsiooni kursusi. Ühtlasi oli 1920–1923 Tallinna Tehnikumi raamatukogu (esimene) juhataja ja 1938–1940 TTÜ õppeülesande täitja, õpetas eelarvestamist, tööde juhatamist ja maanteede ehitamist.
Artur Pihlak oli kaitseliitlane.[3]
14. juuni 1941 arreteeriti, suri vangilaagris.[1]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Mereasjanduses pühendas suurt tähelepanu hästi toimiva ranna- ja kalasadamate võrgu väljakujundamisele, pidas vajalikuks vabasadama avamist Paldiskis. Raudteetranspordis seisis hea raudtee peatehaste ja veduripargi tehnilise ajakohastamise eest; algatas tolmutõrje raudteel, pooldas Abja-Valga kitsarööpmelise raudtee rajamist.[1]
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- Katsed vedurisi turbaga kütta. Eesti Tehnika Seltsi Ajakiri (1921) 6
- Jaamade varustamine filtreeritud veega. Tee ja Tehnika (1929) 11
- Tervishoid ja elamute ehitustehnilised omadused. Eesti Raudtee (1930) 2
- Põhja- ja filtratsioonivee mõju betoonile. Eesti Raudtee (1930) 4
- Soojuse kaotused ahjudes. Eesti Raudtee (1930) 5/ 6
- Kristiine tänava kollektori sifoon. Tehnika Ajakiri ja Auto (1932) 9
- (1933) 1/ 2
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vennad olid Eduard Pihlak ja Viktor Pihlak.[1]
Abikaasa oli Klaara-Luise, sündinud 1901. aastal Peterburis. Poeg oli mäeinsener Arno-Toomas Pihlak.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide.
- ↑ http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=579716
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2014. Vaadatud 4. septembril 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Personalia
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
- Artur Pihlaku foto
- Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
- Kenotaaf Tallinna Rahumäe kalmistul
- Eesti tehnikateadlased
- Eesti ehitusinsenerid
- Eesti raudteelased
- Tallinna Reaalkooli vilistlased
- Läti Ülikooli vilistlased
- EÜS Põhjala liikmed
- Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud
- Tallinna kõrgema tehnikumi õppejõud
- Valgetähe III klassi teenetemärgi kavalerid
- Kaitseliidu Tallinna maleva liikmed
- Eesti represseeritud isikud
- Sündinud 1885
- Surnud 1941