Antonio Fuoco

Allikas: Vikipeedia
Antonio Fuoco (2018)

Antonio Fuoco (sündinud 20. mail 1996 Cariatis) on Itaalia võidusõitja.

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Alustad[muuda | muuda lähteteksti]

Fuoco debüteeris kardis nelja-aastaselt ja sõitis erinevatel Euroopa meistrivõistlustel, tõustes 2012. aastal juunioride kategooriast KF2-sse, saavutades WSK eurosarjas 3. ja CIK-FIA KF2 Euroopa meistrivõistlustel 4. koha.

2013. aastal, pärast Enrico Zanarini juhtimise ülevõtmist ja Ferrari Driver Academy programmidesse sisenemist, tegi ta debüüdi üheistmelistel, sõites koos Luca Ghiotto ja Bruno Bonifacioga Prema Junior meeskonna uues Vormel Renault 2.0 Alps sarjas. Ta võidab Vallelungas, Imolas, Monzas ja Mugellos, kogudes veel kolm poodiumit. Samuti osaleb ta Vormel Renault Eurocup 2.0 testidel ja Spa-Francorchampsi võidusõidul.

2014. aastal osales ta FIA Euroopa Vormel 3 Meistrivõistlustel, taas Prema Powerteamiga koos Nicholas Latifi, Esteban Oconi ja Dennis van de Laariga.

GP3 Series[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aastal sõitis ta GP3 Series Carlini meeskonnas koos Jann Mardenboroughi ja Mitchell Gilbertiga. Hooaja esimesel poolel õnnestub tal saada Austria Grand Prix’l teine ​​koht.

15. juunil 2015 valis Ferrari Fuoco, kes jooksis Ferrari SF15-T pardal esimesel Austria Grand Prix'le järgnenud hooajasisestel katsetel.

2016. aastal püsib ta samas kategoorias, kuid läheb koos Artur Janoszi, Giuliano Alesi ja Sandy Stuvikuga edasi Tridenti meeskonda. 18. mail sõidab ta Hispaania GP-le järgnenud katsetel Ferrari SF16-H-ga.

Vormel 2[muuda | muuda lähteteksti]

2017. aastal siirdus ta Prema meeskonnaga Vormel 2-sse, kuid Austrias Red Bull Ringil vaid ühe poodiumi võitnud Antonio jaoks ei alanud hooaeg hästi. Hooaja esimest poolt iseloomustavad vead ja ebaõnned, mis viivad ta meeskonnakaaslasest Charles Leclercist järjekindlale vahele. Asjad paranevad hooaja teisel poolel, kus ta võidab Spa ja Monza sõitude vahel võidu ja kolm poodiumit. Ta lõpetab hooaja kaheksandal positsioonil.

Järgmisel hooajal jääb ta kategooriasse, siirdudes koos Louis Delétraziga uude meeskonda Charouz. Hooaja jooksul saavutas ta kokku kaks võitu ja kuus poodiumit, parandades eelmise hooaja tulemust ja saavutades üldarvestuses seitsmenda koha.

Vormel E[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aastal tegi Dragoni tiim ametlikuks itaallasest sõitja kaasamise proovisõitjana.

Vormel 1[muuda | muuda lähteteksti]

2019. aastal palkas ta Scuderia Ferrarisse kolmandaks sõitjaks ja seejärel kinnitati ta 2020. aastal uuesti. 15. detsembril 2020 osales ta Yas Marina ringrajal Ferrari SF1000-ga testidel, saavutades seitsmenda kiireima aja.

IMSA ja 24 tundi Daytonast[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanuaris 2022 osales ta koos Cetilar Racingu meeskonnaga Daytona 24 tunni sõidul Ferrari 488 GTE EVO 2020 roolis koos Alessio Rovera, Roberto Lacorte ja Giorgio Sernagiottoga.

WEC[muuda | muuda lähteteksti]

2022. aastal osaleb ta AF Corse meeskonnaga WEC-i LMGTE Pro klassis. Fuoco jagab Ferrari 488 GTE Evot Miguel Molina ja Davide Rigoniga.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]