Ankruketi lõpp on laulu algus

Allikas: Vikipeedia

"Ankruketi lõpp on laulu algus" on Ilmar Laabani ainus luulekogu. Raamat ilmus Stockholmis 1946. aastal.


Ilmumine ja vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

"Ankruketi lõpp on laulu algus" avaldati väljaspool kirjastusi pehmekaanelise väljaandena, mida illustreerivad kolm Olev Mikiveri tušijoonistust. Raamat sisaldab 64 luuletust, alapealkiri on "Luuletusi 194345". Hiljem on luulekogu terviktekst taasavaldatud raamatus "Oma luulet ja võõrast" (Teosed VII-VIII, Tallinn, 1990), Jaan Malini koostatud koondkogus "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid" (Tartu, 2004) ja faksiimileväljaandena Tartus 2008. Seitsmekümnendatel aastatel ringles luulekogu Eestis ka samizdat-väljaandena.

Vastse Rootsi pagulaskonna suhtumine Laabani sürrealistlikku luulekogusse oli peamiselt tõrjuv. Raamatu esimene kriitik Karl Ristikivi nimetas autori kirjutamislaadi "iseäratsemiseks".[1] Hiljem leiti, et Laabani luulekogu tegelik mõju tuli nähtavale alles mõne aja pärast "nooremate luuletajate muutuvas värsivormis".[2] Kodu-Eesti ametlikus kirjanduskäsituses Laabanit ignoreeriti, sest sotsialistliku realismi ettekirjutuste järgi oli tegemist formalismiga.

Esimene tõsiselt tunnustav hinnang saabus alles 1959, kui Aleksander Aspel kirjutas ajakirjas Mana : "Meie oma luules on Ilmar Laaban otse üllatava südikusega sukeldunud sürrealistlike vee-, maa- ja taevaruumi tuukrite kannul kujutlusvabade nägemuste laotusse... "Ankruketi lõpp on laulu algus" tähistas juba oma pealkirjaga selle uusi algusi ja olemata lahendusi otsiva luule suunda... Oleks kui tahtnuks Laaban ihuüksi teostada meie kirjanduses seda pööret, mida mujal taotlesid terved rühmitused."[3] Aspel ei tee Laabani luulekogu puhul ühtegi mööndust, vaid seob selle otseselt "rahvusvahelise sürrealismi maailmapildiga".

Hilisemad hoiakud[muuda | muuda lähteteksti]

Aspeli essee taasavaldati 1989 ajakirja Vikerkaar sürrealismi-teemalises erinumbris koos kuue Ilmar Laabani luuletusega "Ankruketi lõpust". Nii sattusid Laabani luuletused koos neile viitava käsitlusega programmilisele kohale. Sellest on mõni aasta hiljem järeldatud, et "arusaamine sürrealismist oli Eestis 1989 jäänud põhimõtteliselt samaks, mis ta oli Välis-Eestis 1959 – see tähendab, et sürrealismi mõiste ei olnud arenenud ning ta oli omaks võetud ja assimileeritud umbes nõnda, nagu keha võtab omaks ja assimileerib temasse kinnijäänud metallitüki."[4]

Andres Ehin rõhutab 1996 "Ankruketi lõpust" kirjutades, et Laabani luule polevat müstiline, vaid maagiline: "Oma teoreetilistes sõnavõttudes ja ettekannetes on Laaban tavatsenud rõhutada teesi, mille kohaselt sürrealism tahab tühja maailma täita ja on seega vastuolus müstikaga, mis tahab täit maailma tühjendada. Seega on sürrealism maagiline, aga mitte müstiline."[5] Ehin seostab Laabani loomingut otseselt André Bretoni sürrealistlike ideedega, viidates ka Aleksander Aspelile.

Koondkogu "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid" järelsõnas on Jaan Malin arvanud, et "käsikirjade järgi otsustades võib Laabanit n.-ö. prantslaslikuks sürrealistiks pidada kõige rohkem kuni aastani 1944. Tollest ajast alates nihkus Laaban bretonlikust sürrealismist üha kaugemale."[6]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Ankruketi lõpp on laulu algus

Kas tõesti?

Lauka ratsu

Selgena nagu talvise mere JAH

Albert Einstein

Väike Eesti antoloogia

Kaks gaseeli

Sonett

Jääpank täis mürsukilde

Hinnakiri kahe vihmahoo vahel

Tänavastseen paranoialikust linnast

Öine võileib

Kiiresti silmitult

Torm on puistanud sadandeid tigusid

Lips ümber suitsusamba

Autoportree

Kalendrileht

Igapäevane meri

Saunalaval

Hermafrodiidi meeleolu

Kire piim valgub laiali

Metsik jõgi tormab hääletult

Ma armastan Teid

Romantiline päikeseloojak

Ustavuse õhtu

Vaikus ja vägivald

Vesi ja tähed

Ei ole ulmi

Valge linane kangas

Maastik rabeleb hommiku võrgus

Päevast päeva ööst öhe

Lapsepõlv meheiga vanadus

Surma läte puhtais pilvis

Enesemõrva linnud

Veksel

André Gaillard'i kääbas

Ma hajun laiali

Ma seisin oma meeleheite džunglis

Pilkamaks valgust

Paul Valéry mälestuseks

Arnold Schönberg

Puhkpillide kvintett

Pornograafiline

Järjest kahanevana õnnes

Üle päeva peatunud jõe

Mööblite emanatsioonid

Tornid ja pallid

Esmaspäev

Tütarlapseakt

Portree

Une Baigneuse de Renoir

Virmaliste kõlblus

Mikrokosmos

Sissejuhatus

Viilipuru

Laps leiab maantekraavist kummuli suitsusamba ja poob enda ämblikuvõrgus

Mänd

Koer

Juuli 1941 Tartus

Õhtune karjamaa

Lühisulg

Röövliromaan

Aastaajad

Mikrokosmos

Välkude varjud

Kaberneeme

21. 01. 1924 – 21. 01. 1944

Elada vabana või surra


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Välis-Eesti, 21. 2. 1946.
  2. Arvo Mägi. Tulimuld 1961, nr 2.
  3. Aleksander Aspel, "Sürrealism ja Ilmar Laabani "Rroosi Selaviste"". Mana 1959, nr 1.
  4. Hasso Krull, "Paragramm ja tämber". Looming 1996, nr 12, lk 1687.
  5. Andres Ehin, "Ankruketist kinni". Looming 1996, nr 12, lk 1682.
  6. Ilmar Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Tartu, 2004, lk 384.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]