Ankruketi lõpp on laulu algus
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2023) |
"Ankruketi lõpp on laulu algus" on Ilmar Laabani ainus luulekogu. Raamat ilmus Stockholmis 1946. aastal.
Ilmumine ja vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]
"Ankruketi lõpp on laulu algus" avaldati väljaspool kirjastusi pehmekaanelise väljaandena, mida illustreerivad kolm Olev Mikiveri tušijoonistust. Raamat sisaldab 64 luuletust, alapealkiri on "Luuletusi 1943–45". Hiljem on luulekogu terviktekst taasavaldatud raamatus "Oma luulet ja võõrast" (Teosed VII-VIII, Tallinn, 1990), Jaan Malini koostatud koondkogus "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid" (Tartu, 2004) ja faksiimileväljaandena Tartus 2008. 1970. aastatel ringles luulekogu Eestis ka samizdat-väljaandena.
Vastse Rootsi pagulaskonna suhtumine Laabani sürrealistlikku luulekogusse oli peamiselt tõrjuv. Raamatu esimene kriitik Karl Ristikivi nimetas autori kirjutamislaadi "iseäratsemiseks".[1] Hiljem leiti, et Laabani luulekogu tegelik mõju tuli nähtavale alles mõne aja pärast "nooremate luuletajate muutuvas värsivormis".[2] Kodu-Eesti ametlikus kirjanduskäsituses Laabanit ignoreeriti, sest sotsialistliku realismi ettekirjutuste järgi oli tegemist formalismiga.
Esimene tõsiselt tunnustav hinnang saabus alles 1959, kui Aleksander Aspel kirjutas ajakirjas Mana : "Meie oma luules on Ilmar Laaban otse üllatava südikusega sukeldunud sürrealistlike vee-, maa- ja taevaruumi tuukrite kannul kujutlusvabade nägemuste laotusse... "Ankruketi lõpp on laulu algus" tähistas juba oma pealkirjaga selle uusi algusi ja olemata lahendusi otsiva luule suunda... Oleks kui tahtnuks Laaban ihuüksi teostada meie kirjanduses seda pööret, mida mujal taotlesid terved rühmitused."[3] Aspel ei tee Laabani luulekogu puhul ühtegi mööndust, vaid seob selle otseselt "rahvusvahelise sürrealismi maailmapildiga".
Hilisemad hoiakud[muuda | muuda lähteteksti]
Aspeli essee taasavaldati 1989 ajakirja Vikerkaar sürrealismi-teemalises erinumbris koos kuue Ilmar Laabani luuletusega "Ankruketi lõpust". Nii sattusid Laabani luuletused koos neile viitava käsitlusega programmilisele kohale. Sellest on mõni aasta hiljem järeldatud, et "arusaamine sürrealismist oli Eestis 1989 jäänud põhimõtteliselt samaks, mis ta oli Välis-Eestis 1959 – see tähendab, et sürrealismi mõiste ei olnud arenenud ning ta oli omaks võetud ja assimileeritud umbes nõnda, nagu keha võtab omaks ja assimileerib temasse kinnijäänud metallitüki."[4]
Andres Ehin rõhutab 1996 "Ankruketi lõpust" kirjutades, et Laabani luule polevat müstiline, vaid maagiline: "Oma teoreetilistes sõnavõttudes ja ettekannetes on Laaban tavatsenud rõhutada teesi, mille kohaselt sürrealism tahab tühja maailma täita ja on seega vastuolus müstikaga, mis tahab täit maailma tühjendada. Seega on sürrealism maagiline, aga mitte müstiline."[5] Ehin seostab Laabani loomingut otseselt André Bretoni sürrealistlike ideedega, viidates ka Aleksander Aspelile.
Koondkogu "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid" järelsõnas on Jaan Malin arvanud, et "käsikirjade järgi otsustades võib Laabanit n.-ö. prantslaslikuks sürrealistiks pidada kõige rohkem kuni aastani 1944. Tollest ajast alates nihkus Laaban bretonlikust sürrealismist üha kaugemale."[6]
Sisu[muuda | muuda lähteteksti]
Ankruketi lõpp on laulu algus
Kas tõesti?
Lauka ratsu
Selgena nagu talvise mere JAH
Albert Einstein
Väike Eesti antoloogia
Kaks gaseeli
Sonett
Jääpank täis mürsukilde
Hinnakiri kahe vihmahoo vahel
Tänavastseen paranoialikust linnast
Öine võileib
Kiiresti silmitult
Torm on puistanud sadandeid tigusid
Lips ümber suitsusamba
Autoportree
Kalendrileht
Igapäevane meri
Saunalaval
Hermafrodiidi meeleolu
Kire piim valgub laiali
Metsik jõgi tormab hääletult
Ma armastan Teid
Romantiline päikeseloojak
Ustavuse õhtu
Vaikus ja vägivald
Vesi ja tähed
Ei ole ulmi
Valge linane kangas
Maastik rabeleb hommiku võrgus
Päevast päeva ööst öhe
Lapsepõlv meheiga vanadus
Surma läte puhtais pilvis
Enesemõrva linnud
Veksel
André Gaillard'i kääbas
Ma hajun laiali
Ma seisin oma meeleheite džunglis
Pilkamaks valgust
Paul Valéry mälestuseks
Arnold Schönberg
Puhkpillide kvintett
Pornograafiline
Järjest kahanevana õnnes
Üle päeva peatunud jõe
Mööblite emanatsioonid
Tornid ja pallid
Esmaspäev
Tütarlapseakt
Portree
Une Baigneuse de Renoir
Virmaliste kõlblus
Mikrokosmos
Sissejuhatus
Viilipuru
Laps leiab maanteekraavist kummuli suitsusamba ja poob enda ämblikuvõrgus
Mänd
Koer
Juuli 1941 Tartus
Õhtune karjamaa
Lühisulg
Röövliromaan
Aastaajad
Mikrokosmos
Välkude varjud
Kaberneeme
21. 01. 1924 – 21. 01. 1944
Elada vabana või surra
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Välis-Eesti, 21. 2. 1946.
- ↑ Arvo Mägi. Tulimuld 1961, nr 2.
- ↑ Aleksander Aspel, "Sürrealism ja Ilmar Laabani "Rroosi Selaviste"". Mana 1959, nr 1.
- ↑ Hasso Krull, "Paragramm ja tämber". Looming 1996, nr 12, lk 1687.
- ↑ Andres Ehin, "Ankruketist kinni". Looming 1996, nr 12, lk 1682.
- ↑ Ilmar Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Tartu, 2004, lk 384.