Aleksander Kunileid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aleksander Kunileid-Saebelmann

Aleksander Kunileid (kodanikunimega Aleksander Saebelmann; 22. november 1845 Audru vald27. juuli 1875 Poltava) oli eesti helilooja. Teda peetakse üheks eesti rahvusliku muusika rajajaks.

Kunileid sündis köstriõpetaja perekonnas. Tema vend oli helilooja Friedrich August Saebelmann.

Muusikahariduse omandas ta Valgas Cimze seminaris, lõpetades kooli 1868. aastal.

Aleksander Kunileid ja tema vend Friedrich August Saebelmann elasid ja töötasid Paistus sealses kihelkonnakoolis eri aegadel õpetajatena. Aleksander Kunileid aastatel 1865- 1868 ning Friedrich August Saebelmann aastatel 1880 -1911 kuni surmani. Paistuselamise aeg oli tema elu kõrgaeg. Tal oli tolle aja kohta erakordselt kõrge palk, millest sai lahedalt ära elada. Koolimaja juures kirikus oli hea orel, ümberringi ärgas ärkamisaegne seltskond. Paistu perioodil uuenesid Kunileiu ja Jakobsoni sõprussuhted, ta tutvus ka Jannseni ja Koidulaga. Kunileid oli andekas koolmeister, kel tärkasid ka hariduse uuendamisega seotud ideed. Ta tegeles Eesti koolielu teoreetiliste küsimustega ja oli üldse erksa suhtumisega ühiskonnaelu probleemidesse. 1867.a. suvel Paistus kirjutas ta oma esimese koorilaulu "Veel pole kadunud kõik" (sõnad Jakobson).[1]

Ta oli üks I üldlaulupeo juhte. Tema "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani" olid ainsad Eesti helilooja kirjutatud laulud I üldlaulupeo kavas.[2]

Aastatel 18711873 oli Kunileid köster ja kooliõpetaja Peterburis, Gattšinas ja Kolppanas.

1873. aastal sõitis tervise halvenemisel Ukrainasse. Seal töötas köster-organistina Poltava saksa koguduse koolis elu lõpuni.

Suri 1875. aastal enne 30-aastaseks saamist tiisikuse tagajärjel.

Kunileid kirjutas suure osa oma koorilauludest Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoni tekstidele.

Koorilaulud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Mu isamaa on minu arm" (sõnad Lydia Koidula)
  • "Sind surmani" (sõnad Lydia Koidula)
  • "Veel pole kadund kõik" (sõnad Carl Robert Jakobson)
  • "Ema ja laps" (sõnad Carl Robert Jakobson)
  • "Mu isamaa nad olid matnud" (sõnad Lydia Koidula)

Muusikaajaloolase Elmar Arro sõnul sai Kunileid laulude "Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm" viisi loomiseks innustust Karl Collani 1854. aastal laulukogumikus avaldatud soome rahvalauludest "Kreivin sylissä istunut" ('krahvi süles istunud') ja "Paremp' olla tyttönä" ('parem olla tüdruk').[3][4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Paistu kroonika 1834–1944, ärkamisaja häll. Jaak-Adam Looveer, 2021.
  2. "Aleksander Kunileid-Saebelmanni 100 a. sünnipäev". Sirp ja Vasar. 1. detsember 1945.
  3. Arro, Elmar (1933). Geschichte der estnischen Musik, Band I. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv. Lk-d 115–120, Der Fall Kunileid.
  4. "Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 15.05.2018.