Elmar Arro

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Elmar Arro (2. juuli 1899 Riia lähistel – 14. detsember 1985 Viin) oli eesti päritolu muusikateadlane.

Tema isa oli jurist Johannes Arro. Ema poolt oli koduseks keeleks saksa keel.[1]

Arro lõpetas 1917. aastal Riia vene gümnaasiumi. Eesti Vabariigi tekkimise järel sai Johannes Arro töökoha Riigikohtus ning pere kolis Tartusse. [1]

1922. aastal alustas Elmar Arro Berliini ülikoolis muusikateaduse ja slavistika õpinguid.[2] 1928. aastal kaitses ta Viini ülikoolis doktorikraadi väitekirjaga "Über das Musikleben in Estland im 19. Jahrhundert."[2] Samal aastal suri isa.[1]

Pärast seda elas Arro aastail 1929–1939 püsivamalt Tartus.[2] Ta töötas Tartu Usuteadus-Filosoofilises Lutheri Erainstituudis, mis oli väike saksa uurimis- ja õppeasutus. Nii jäi tal Eestis elamisest hoolimata kokkupuude eesti keelega nõrgaks.[1]

1939. aastal läks ta Saksamaale, kus 1941. aastal sõjaväkke võeti. Sõda muutis Arro invaliidiks. Pärast Teist maailmasõda tegutses ta Saksamaal ja alates 1966. aastast Austrias.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Elmar Arro ja muusikaloo uurimine Eestis" Elmar Arro, Vana aja muusikud. Koost. Heidi Heinmaa, Ilmamaa, Tartu 2003, lk. 225–240.
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide: A–M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 47.