Mu isamaa on minu arm
"Mu isamaa on minu arm" on Lydia Koidula luuletus, mis avaldati luulekogus "Emajõe ööbik" 1867. aastal, kui autor oli vaid 23-aastane.
Selle tuntuim viisistus pärineb Gustav Ernesaksalt, varasematel laulupidudel kõlanud meeskoorilaul aga Aleksander Kunileiult. Ernesaksa viisiga esmaesitati seda laulu XII üldlaulupeol 1947. aastal.[1]
Luuletuse algne tekst[muuda | muuda lähteteksti]
Mo isamaa on minu arm!
Mo isamaa on minu arm,
kel südant annud ma,
sull' laulan ma, mo ülem õnn,
mo lehkav Eestimaa!
So valu südames mul keeb,
so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mo isamaa!
Mo isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaks sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võera kadedus,
sa siiski elad südames,
mo isamaa!
Mo isamaa on minu arm
ja tahan puhkada,
so rüppe heidan unele,
mo püha Eestimaa!
So linnud und mull' laulavad,
mo põrmust lilled õitsetad,
mo isamaa!
Laulu tekst[muuda | muuda lähteteksti]
Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma.
Sull' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
see pärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa!
Aleksander Kunileiu koorilaul[muuda | muuda lähteteksti]
Luulevihikus "Emajõe ööbik" 1867. aastal ilmunud luuletus "Mu isamaa on minu arm" äratas teiste hulgas ka Valga Cimze seminari kooliõpetaja Aleksander Kunileiu tähelepanu, kes lõi sellest emotsionaalse soome rahvaviisil põhineva segakoorilaulu. Et laul pääseks I üldlaulupeo kavva, laskis Carl Robert Jakobson kahel tol ajal tuntud sakslasest Peterburi heliloojal, pianist Adolf Henseltil ja koorijuht Ernst Meyeril, teha laulule meeskooriseade. Huvitav on, et avalik ettekannegi sai teoks sakslaste abiga 1869. aasta märtsi lõpus Peterburis, Liedertafeli neljakümne saksa meisterlaulja eestikeelses esituses Meyeri juhatusel. Tõeline menu saatis laulu autori juhatusel I üldlaulupeo teisel päeval. Hiljem on laul olnud korduvalt üldlaulupidude kavas. Sama teksti on viisistanud veel mitmed heliloojad (Artur Lemba, Enn Võrk jt).[2]
Gustav Ernesaksa koorilaul[muuda | muuda lähteteksti]
Gustav Ernesaks on laulu valmimise kuupäevaks märkinud 4. märtsi 1944.
Ernesaks: "Pärast pikemat haiglaperioodi, mis järgnes Jaroslavli pommitamisele (13. juunil 1943), elasin Moskva lähistel. Leidsin Koidula luuletused ajalehest Rahva Hääl, kus need olid avaldatud poetessi 100. sünniaastapäeva puhul." See oli aeg, mil tal õnnestus Teise maailmasõja päevil Nõukogude tagalas Moskvas klaverit kasutada.[3]
Laul võeti kohe Jaroslavli kunstiansamblite koori repertuaari. Esmaesitus oli (nagu ka Kunileiu laulul 1869. aastal) Peterburi Ohvitseride Majas 21. juulil 1944, juhatas Jüri Variste. Alles kolm kuud hiljem esitati laulu esimest korda Eestis – Tallinna Draamateatris. Noot avaldati 1944. aasta lõpus lõpus Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu väljaandes "Rahvalikke laule segakoorile", mille toimetaja oli Gustav Ernesaks. Meeskooriseade Riikliku Akadeemilise Meeskoori esituses kõlas esimest korda 6. märtsil 1945.
Seoses sellega tekkis hiljem üks probleem, mida pole lahendatud tänini. Nimelt laulab meeskoor laulu tertsi võrra kõrgemalt ja sel põhjusel pole seadet koos segakooriga võimalik kasutada. Meeskoorilauljad on olnud sunnitud omandama segakoori meeshäälte partiid, mis on tekitanud nurinaid. Ka autor ise oli õnnetu, väites: "Minul pole see õnnestunud, proovigu nüüd kes tahes."[2]
Laul esitati 1947. aasta XII üldlaulupeol. Seal sai see kohe inimestele südamelähedaseks ning tuli kordamisele. 1950. aasta XIII üldlaulupeol laulu ei esitatud, ehkki see oli kavalehele trükitud. Nõukogude okupatsioonivõimu meelest "liigse natsionalistlikkuse" tõttu ei kuulunud see laulupidude kavva ka kahel järgneval üldlaulupeol. Kontserdisaalides laulu samuti ei esitatud, rahva hulgas see aga ei ununenud. Nii lauldi sageli esimest ja kolmandat salmi lahkunutega hüvastijätul.
1960. aastal XV üldlaulupeo aga toimus murrang. Kuigi ka selle üldlaulupeo kavas laulu polnud, võtsid koorid lõpetamisel viisi ise üles ning autor juhatas viimast salmi. Rahvas tõusis püsti, mehed paljastasid pea ja võimuesindajad olid sunnitud olukorraga leppima. Sellest laulupeost alates ei lahkunud kuulajaskond enam enne lõputseremooniat. Lõpetamisele taheti kaasa elada ning alati oli Ernesaks armastatud laulu ka juhatamas. Alates 1965. aasta üldlaulupeost oli see laul kõigi üldlaulupidude lõpulaul. Ernesaks on öelnud, et laulu kirjutades ei osanud ta arvata, et "Mu isamaa on minu arm" hakkab endale ise teed rajama.[3]
Nõukogude aastail kujunes laulust mitteametlik Eesti hümn.[4] Laulu on soovitud Eesti hümniks, kuid ettepanek ei ole toetust leidnud peamiselt seetõttu, et laul ei ole hümniks kirjutatud ning seda peetakse ühislaulmiseks liiga keeruliseks. Ka autor ise oli hümniideele kindlalt vastu.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 130 aastat eesti laulupidusid. Tallinn: Talmar ja Põhi, 2002. ISBN 9985-813-24-3
- ↑ 2,0 2,1 Mu isamaa on minu arm. sirp.ee.
- ↑ 3,0 3,1 Kuidas sündis eestlastele oluline laul. Postimees, 4. märts 2019.
- ↑ ""Mu isamaa on minu arm."". Sirp. 02.07.1999. Vaadatud 12.12.2018.
- ↑ Koorijuht: Ernesaks ei tahtnud «Mu isamaad» hümniks. Postimees, 06.03.2009.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Paul Rummo, "Ühe laulu lugu" – Looming 1961, nr 1, lk 111–128 ja Paul Rummo raamatus "Mitme laulu lood" (uurimusi, kõnesid mälestusi), Eesti Raamat 1969, lk 25–53
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Gustav Ernesaks - Mu isamaa on minu arm. Toimetaja Marge-Ly Rookäär. Arhiivisalvestised.
- Kuidas sündis eestlastele oluline laul. kultuur.postimees.ee, 4. märts 2019.
 |
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Mu isamaa on minu arm |