Akvamaniil

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lõvikujuline akvamaniil 12. sajandist, valmistatud vasesulamist, panustehnikas klaassilmadega. Metropolitani muuseum
Keskaegsete akvamaniilide kogu Nürnbergis

Akvamaniil (keskladina aquaemanile ladinakeelsetest sõnadest aqua 'vesi' ja manus 'käsi')[1] oli keskaegne pronksist, mõnest muust vasesulamist või harvem väärismetallist looma- või inimkujuline metallist kann kätele vee valamiseks kätepesunõu (piscina) kohal. Tõenäoliselt võidi akvamaniili kasutada ka pidulikel ilmalikel söömaaegadel[2]. Erandlikud on tänapäevaks vaid fragmentidena säilinud keraamilised akvamaniilid.

Euroopa kõrg- ja hiliskeskajast on akvamaniile säilinud sadu. Suurimad metallist akvamaniilide kogud asuvad Taani Rahvusmuuseumis Kopenhaagenis, Saksa Rahvusmuuseumis Nürnbergis ja Metropolitani muuseumis New Yorgis.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Akvamaniili kasutamise tava pärineb arvatavasti Idamaadelt, sest loomakujulised veenõud Pärsia aladelt on ajaliselt varasemad kui ükski Euroopas valmistatu. Ese ja selle kasutus jõudis varakeskajal Euroopasse ja võeti entusiastlikult üle. Peterburi Ermitaaži kollektsioonis on Abbassiidide kalifaadi aegne akvamaniil Iraanist, kotkakujuline hõbeda ja vasega panustatud pronksnõu, mis on dateeritud 8. sajandi lõppu[3].

Enamuses on akvamaniilid valmistatud valamise teel kaduva vaha meetodil. Vasesulamist esemete kasutamine kiriku pühas ruumis on vana traditsioon, millele on viidatud ka Saalomoni templi kirjelduses piiblis. Kujult on Euroopas valmistatud akvamaniilid väga mitmekesised - esineb lõvide (kolmandik säilinud akvamaniilidest), hobuste, draakonite, greifide, kotkaste ja muude loomade, samuti piiblist ja antiiktraditsioonist pärit tegelaste kujusid[4]. Mõned vanemad väärismetallist akvamaniilid on inimpeakujulised, näiteks üks Aacheni toomkiriku varade hulka kuuluv.

Paljud muuseumikogudes säilinud akvamaniilid on valatud 1200.–1350. aastatel Põhja-Saksamaal. Seal oli keskajal olemas märkimisväärne metallehistöö tegemise traditsioon, mis oli alguse saanud juba 1000. aasta paiku Hildesheimi piiskopi Bernwardi (960–1022) osalusel ja toetusel. 12. sajandi teisel poolel Heinrich Lõvi valitsusajal loodi sealsamas Alam-Saksimaal märkimisväärseid valatud metallkunstiteoseid, näiteks enam kui kahemeetrine monument Braunschweigi lõvi. Teine samaaegne metallehistöö keskus oli Magdeburg, kus on valmistatud Płocki jaoks kavandatud, kuid tänapäeval Novgorodi Püha Sofia kirikus asuvad pronksuksed.

Hilisemaid akvamaniile on kohati raske ühe või teise valmistamiskohaga seostada, kuid 1400. aasta paiku kerkis uue kunstikeskusena, sealhulgas metallehistöö keskusena esile Nürnberg Frankimaal.[5]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1878. või 1879. aastal leiti Viljandi lossimägedest messingist ümara katla kujuline akvamaniil tekstiga "Ave Maria", mille riputusaasadele ja veetiladele oli antud loomapeade kuju. Ese on dateeritud 15. sajandisse või 16. sajandi algusse ja päritolukohaks peetakse Saksamaad. Praegu asub ese Viljandi muuseumis ja on ainuke omataoline Eestis.

1904. aastal leiti Laiuselt juhuleiuna lõvikujuline akvamaniil, mis tänapäeval asub Läti Ajaloomuuseumis, ning 1911. aastal teine juhuleid, katlakujuline akvamaniil Adaverest, mis läks sõja ajal Riia toommuuseumist kaduma.

Kunstiteadlase Anu Männi sõnul on akvamaniile kirikute varaloendites mainitud kogu Eesti keskaja jooksul vaid kuus korda. Oletatud on, et need olid Liivimaal kasutusel vaid liturgilisel otstarbel ning majapidamistesse ei jõudnudki.[6]

Akvamaniili või sellega sarnaneva veenõu katkeks on Erki Russow pidanud Lihula lähedalt Hälvati külast leitud juhuleidu, loomapeakujulist punapronksist tugipulgaga ja neediaukudega varustatud torujat tila[7].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]