Aktiivsünnitus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aktiivsünnitus on loomuliku sünnituse (vastandina meditsiinilisele sünnitusele) erisuund, mille puhul naine on sünnituseks valmistunud vastavalt kolmele põhialusele:

  • naine on sünnituse ajal füüsiliselt aktiivne;
  • naine tunneb oma keha anatoomiat ja füsioloogiat;
  • naine tunneb parasjagu valitsevaid sünnituse moesuundasid ja oskab nende abil teha valikuid sünnitamise protsessis.

Aktiivsünnitus ei välista meditsiinilist sekkumist ja keisrilõiget.

Aktiivsünnituse ajalugu maailmas[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aastate lõpul organiseerus Põhja-Londonis grupp naisi, kes nõudsid sünnitusmajade meditsiinitöötajatelt, et naised saaksid kogu sünnituse vältel kasutada endile meelepäraseid asendeid. Liikumise juhiks sai Janet Balaskas, kes valmistas naisi sünnituseks ette algul psühholoogiliselt, hiljem ka kehaliselt jooga põhjal.

Naised, kes Janeti tundides käies olid õppinud oma keha tundma, ei tahtnud enam selili sünnitada. Nad tahtsid liikuda nii sünnituse avanemis- kui ka väljutusperioodil ja ka platsenta väljutuse ajal. 1982. aasta aprillis kirjutas Janet Balaskas "Aktiivsünnituse Manifesti" ("Active Birth Manifesto"), mis oli adresseeritud Inglismaa tervishoiuorganitele. Tekkisid konfliktid sünnitusmajade meditsiinitöötajatega. Naised tulid koos oma lastega 1982. aasta 11. aprillil tänavale, korraldades meeleavalduse ("Birthrights Rally"), et nõuda endile õigust käituda sünnitusel nii, nagu neil on mugavam, ja mitte nii, nagu on mugavam arstidel ja ämmaemandatel. Sünnitavad naised ei tahtnud enam olla patsiendi seisuses, haige rollis. Nad mõistsid järsku, et rasedus ei ole haigus, vaid normaalne füsioloogiline seisund.

Sünnitamise ajalugu (aktiivsest naisest passiivse sünnitajani)[muuda | muuda lähteteksti]

Doktor Georg Julius Engelmann kirjeldas 1883. aastal raamatus "Labour Among Primitive Peoples"[1] esimest korda loodusrahvaste kasutatud eri sünnitusasendeid. Naine oli põhiliselt neljas erinevas asendis: a) kükkis, b) põlvili (neljakäpakil), c) poollamavas asendis, d) püsti. Kirjalikke tõendeid oli umbes neljakümnest loodusrahvaste sünnitusasendist. Sünnituse juures viibis tihti abistaja, kes toetas naist füüsiliselt ja psüühiliselt.

Ka paleoliitikumist pärit inimesi kujutavate kujukeste juures on näha, et muistne naine sünnitas peamiselt püstistes asendites: põlvili, kükakil, seistes, istudes. Siiani ei ole leitud ühtegi täiesti selili lamava sünnitava naise kujukest. Seliliasend on abitu asend, kuid muistne naine ei olnud abitu.

Ajaloos edasi liikudes muutub naine mugavamaks. Ta hakkab sünnitusel kasutama abivahendeid, kuni lõpuks leiutab sünnitustooli, mis püsis ämmaemandate asendamatu abivahendina 1700. aastate keskpaigani.

Sünnitusel seliliasendi kasutuselevõtmise kohta on välja pakutud erinevaid versioone. Tuntuim lugu pärineb Päikesekuninga Louis XIV valitsusajast Prantsusmaal. Kuningal oli armuke Madame de Montespan. Madame pidi kohe-kohe sünnitama. Kuna aga õukonna ämmaemand oli sattunud ebasoosingusse, käskis Louis sünnituse vastu võtta oma ihuarstil, kes oli väga edukalt ravinud Louis' hemorroide. Kuningas oli väga uudishimulik ja tahtis sünnitust pealt näha. Et Prantsusmaal ei olnud kombeks lasta meestel sünnituse juures viibida, siis korraldas arst asja nii, et kuningas oli kardinate taga ja selleks, et ta sealt paremini näeks, asetati Madame lauale selili. Selline teguviis sai algul suure kriitika osaliseks, aga vaatamata kõigele muutus selili sünnitamine moeks.

Kuna selili sünnitades oli last raskem kätte saada, leiutasid vennad Chamberlenid sünnitustangid[2]. Moeks sai ka arsti kutsumine sünnitaja juurde (sel ajal olid arstideks vaid mehed). Nii kaotas ämmaemand tasapisi oma õiguse tegutseda sünnitaja abistaja ja lapse vastuvõtjana, temast sai arsti käsutäitja. Et sünnitused muutusid väga valulikeks ja raskestitalutavaiks, võeti kasutusele valuvaigistid ja narkoos. Aktiivsest naisest oli saanud passiivne sünnitaja.[3]

Aktiivsünnituse ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastatel valmistati naisi sünnituseks ette haiglate juures olevates "emadekoolides", kus informeeriti naisi, kuidas on vaja sünnituse ajal ja pärast sünnitust käituda, et meditsiinipersonal saaks teostada vajalikke protseduure.

31. jaanuaril 1989 toimus avalik arutelu "Loomulik sünnitus, millal ometi?"[4] koostöös Eesti Rohelise Liikumisega[5].

1. juunil 1989, lastekaitsepäeval, esinesid Soome aktiivsünnituse ühingu liikmed Tallinnas loenguga "Loomulik ehk aktiivsünnitus" (ühingu juhataja Malla Korhonen-Rautaparta). Korraldaja Kristiina Rummo.

Augustist 1989 töötasid Viimsi tervisekeskuses esimesed sünnituseks ettevalmistujate grupid. Juhendajaks oli Ülle Liivamägi, kes oli intensiivselt õppinud Eestis ja Soomes (õpetaja Malla Korhonen-Rautaparta) ning suhtles aktiivselt sünnitusabi meditsiinilise personaliga kogu Eestis.

1990. aastal loodi MTÜ Aktiivsünnituse Ühing (asutajad Tiina Kaitsa, Jana Kima, Ülle Lember, Tiina Liivamägi, Ülle Liivamägi, Kristiina Rummo). Ühing lagunes 1994. aastal liikmete erinevate vaadete tõttu suhtele meditsiiniga.

1990. aastast alates tehti koostöös sünnitushaiglatega muudatusi riiklikus sünnitusabis, esimesena viis suure hulga muudatusi ellu Põlva haigla sünnitusosakond[6]. Aja jooksul ühinesid ka suured haiglad.

Olulisemad muudatused 1990. aastate alguses Eesti sünnitushaiglates:

  • üksi koos haiglapersonaliga sünnitava naise asemel võis sünnituse juures olla ka isa või mõni teine lähedane (peresünnitus);
  • aheldatult reformvoodis "valutamise" asemel võis naine ringi kõndida ja sobivaid asendeid otsida;
  • kindlalt selili olemise asemel võis naine ise valida väljutusasendid;
  • lapse vahetult pärast sündi emalt äravõtmise ("korrastamise" ja tekki mässimise) asemel pandi laps ema kõhule ja tissi otsa;
  • sünnitusjärgselt lapse ja ema mitmeks päevaks eraldamise asemel jäid ema-laps haiglast lahkumiseni kokku;
  • haiglatuba ei olnud enam vaid steriilsed, kõledad neli seina, vaid hubasem ja soojem.
  • 1991. aastal lõpetati hõbenitraadi (Argentum nitricum) tilgutamine kõigi vastsündinute silmadesse.
  • vähendati/lõpetati klistiiri tegemine enne sünnitust.
  • vähendati/lõpetati häbemekarvade eemaldamine nüri habemenoaga/zhiletiga enne sünnitust.
  • vähenes rutiinsete episiotoomiate (lahkliha lõikus) tegemine.
  • haiglas võis naine jälle kasutada aluspükse.
  • ema/laps said sünnitusmajast välja mitte 5. või 7. päeval, vaid 2.-3. päeval, üksikutel juhtudel juba samal päeval.
  • ei keeratud enam vägivaldselt ära lapse nabavääti.
  • ei sunnitud enam rinda tühjendama peale imetusaega.
  • ei sunnitud enam sõrmeküüsi ära lõikama, sõrmi desinfitseerima, rinnanibusid peitsima briljantrohelisega.

1993. aastal avati erahaigla Fertilitas, kus pakuti sünnitajale meditsiinilist tuge vastavalt aktiivsünnituse põhimõtetele. Eesti aktiivsünnituse ühe juhtfiguuri Ülle Liivamägi õpingud Inglismaal aktiivsünnituse liikumise juhi Janet Balaskase juures (aktiivsünnituse ettevalmistusse kuulusid ka loodusteraapiad refleksoloogia, aroomteraapia ja homöopaatia).

1994. aastal ilmus Ülle Liivamägi raamat aktiivsünnitusest "Uue elu algus"[7]. 1995. aastal avati Ülle Liivamägi Perekool.

Aastatel 1995–2000 oli aktiivsünnitus haritud naiste hulgas väga populaarne.[viide?] 1997. aastal loodi MTÜ Aktiivsünnituse Perekeskus (tegutseb siiani). 2000.-2010. aastatel võeti silte "loomulik sünnitus" ja "aktiivsünnitus" kasutusele sünnitushaiglates ja perekoolides, sisu ei pruugi alati vastata sildile.

Aktiivsünnituse kolm põhisammast 21. sajandi alguse Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

"Aktiivsünnitus on sünnituse ajaloos revolutsiooniline mõiste. Sõnade "aktiivne" ja "sünnitus" ühendamine on juba oma olemuselt äärmiselt nutikas: aktiivsünnitus tähendab mitmeid asju mitmel erineval teineteist täiendaval tasandil." Dr Michel Odent

Esimene on füüsiline tasand: sünnituse lõpus, kui laps väljutatakse, on emad kas püstises asendis või toetavad ennast millelegi. See tähendab, et naine on füüsiliselt võimeline olema nendes asendites.

Teine on füsioloogiline tasand. Kui naine sünnitab ise, siis tema aju primitiivne toimingutasand on töös. See osa ajust on ühesugune nii inimesel kui kõikidel imetajatel. Sealt erituvad protsessiks vajalikud hormoonid. Selleks et see toimiks ja naine suudaks iseseisvalt sünnitada, on vaja väga põhjalikku ettevalmistust inimese füsioloogia sünnitust puudutavast osast.

Kolmas tasand on ühiskonna suhtumine sünnitusse. On vaja mõista süsteeme, neid mitte ignoreerida. Eestis on sünnitushaiglad, seega kõik rasedad on ühiskonna mõttes haiged. Kui sellest aru saada, on võimalik sünnitada ilma liigse pingeta sünnitaja ja haigla personali vahel.

Aktiivsünnitus ei välista meditsiinilist vahelesegamist. Keisrilõige saab olla aktiivsünnituse lahend, kui see on ainus võimalik viis laps siia maailma saada.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Engelmann, G.J. (1883). Labour Among Primitive Peoples. St Louis: J.H.Chamber&Co. http://web.archive.org/web/20080316193601/http://etext.lib.virginia.edu/toc/modeng/public/EngLabo.html
  2. Wikipedia. Forceps in childbirth. https://en.wikipedia.org/wiki/Forceps_in_childbirth
  3. Liivamägi, Ü. (2002). Loomulik ehk aktiivsünnitus. Tallinn: Rebellis.
  4. Meier, P. (1989). Naised, sünnitage! (Õhtulehes 1. ja 2. veebruaril 1989. ilmunud kokkuvõtted avalikust arutelust "Loomulik sünnitus – millal ometi?")
  5. Liivamägi, Ü. (2013). Selle aasta 31. jaanuaril saab 24 aastat. www.e-perekool.ee http://www.e-perekool.ee/selle-aasta-31-jaanuaril-saab-24-aastat/
  6. Maran, L. (1994). Kiri Ülle Liivamägile. Raamatus: Liivamägi, Ü. Uue Elu algus. Tallinn: Rebellis.
  7. Liivamägi, Ü. 1995; 1997. Uue elu algus. Teejuht loomuliku sünnituse juurde. Tallinn: Rebellis.