Abivajav laps

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Abivajav laps (ingl child in need of help) on alla 18-aastane isik, kelle turvatunne, areng ja heaolu on sattunud mingil põhjusel ohtu, mis võib põhjustada lapse arengupeetust.[1] Abivajadus võib tekkida tahtlikust tegevusest (füüsiline, vaimne, seksuaalne väärkohtlemine) või tegevusetuse tagajärjel, kui laps on hooletusse jäetud ja lapsevanem ei taga tema esmavajadusi. Probleemid võivad alguse saada ka sotsiaalsest või hariduslikust erivajadusest, samuti perekonna toimetulekuraskustest.[1]

Abivajadus[muuda | muuda lähteteksti]

Ohustatud heaolu[muuda | muuda lähteteksti]

Üldine heaolu näitab seisundit, kus lapse areng on toetatud. See tähendab, et lapse põhivajadused (füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused) on täidetud. Laps tunneb end turvaliselt, hoitult ja armastatult. Kui igapäevases kasvukeskkonnas nendest tingimustest kasvõi üks on jäetud täitmata, võib see ohustada lapse eakohast arengut.[2]

Hooletusse jätmine[muuda | muuda lähteteksti]

Lapse väärkohtlemine on mistahes käitumine, mis ohustab tema emotsionaalset, sotsiaalset, intellektuaalset ja seksuaalset eakohast arengut. Emotsionaalne väärkohtlemine võib olla ka alandamine, tõrjumine ja järeltulija eest mittehoolitsemine (külm tuba, tühi kõht või järelevalve puudumine).[3]

Laps võib olla hooletusse jäetud[3]:

  • füüsiliselt. Lapse esmased vajadused on jäetud rahuldamata;
  • emotsionaalselt. Vanem on lapse emotsionaalsete vajaduste suhtes ükskõikne;
  • meditsiiniliselt. Arstiabi jäetakse kutsumata, tervisekontrollil ei käida;
  • hariduslikult. Vanemad ei kanna hoolt selle eest, et laps jõuaks õigeks ajaks kooli, ei muretse vajalikke õppevahendeid.

Ohustatud käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Laps võib oma käitumisega ohustada nii iseenda kui ka kellegi teise turvalisust. Näiteks ei täida koolikohustust või paneb toime süüteo. Esmane vastutus lapse heaolu eest on lapsevanematel. See tähendab, et tuleb ennetada kõikvõimalikke riske ja seada esikohale lapse huvid. Igal lapsel on õigus olla kaitstud igasuguse vägivalla eest. Lapsevanemal on kohustus selgitada lapsele, kuidas oma tervist hoida, end arendada ja ohuolukordi ennetada.[2]

Märkamine[muuda | muuda lähteteksti]

Varajane märkamine[muuda | muuda lähteteksti]

Abivajaduse varajane märkamine mõjutab oluliselt seda, kui efektiivselt on hiljem võimalik probleemi lahendada. Kui lapse kasvukeskkonnas, tema arengus või käitumises märgatakse murekohti, tuleb neile reageerida ja edastada info spetsialistele. Kui vanemad ise ei oska või ei suuda abivajadust märgata, on väga tähtis, et reageeriksid kõrval seisvad täiskasvanud. Mida kiiremini abivajadus avastatakse, seda kiiremini ja tulemuslikumalt lahendused leitakse.[2]

Sekkumine[muuda | muuda lähteteksti]

Lastekaitseseaduse[2] järgi tuleb abivajavast ja hädaohus olevast lapsest teatada lastekaitsetöötajale, hädaabinumbril 112 või lasteabitelefonil 116 111. Lasteabitelefon on kogu ööpäeva avatud nõuandetelefon, millele saab jätta teateid abivajava või hädaohus lapse kohta. Telefonile helistamine on tasuta ning vajadusel saab helistaja jääda anonüümseks. Kõnele vastav klienditeenindaja annab lastele ja lastega seotud isikutele esmast nõu, sealhulgas kriisi olukorras.[4]

Lasteabitelefonile võiks helistada järgmistel juhtudel[4]:

Teavitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lapse abivajadust märgates tuleb info edastada kohalikule omavalitsusele või vajadusel politseile. Need on võrgustikuliikmed, kellel on seaduslik alus pereellu sekkuda ja võimalused abi osutada. Lastekaitsetöötaja on last ümbritseva võrgustiku tähtsaim lüli, last puudutava info koondaja. Temani jõudvatest infokildudest kujuneb lõplik pilt lapse abivajadusest ja sobivaimatest sekkumisviisidest.[1]

Lapse abistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lapse mitmekülgne abistamine eeldab toimivat võrgustikutööd, kus juhtumiga seotud asutused (kohalik omavalitsus, politsei) ja ametnikud vahetavad olemasolevat delikaatset infot. Kui teadaolevast teabest ei piisa, küsitakse täpsustavaid andmeid haridus- ja meditsiiniasutustelt. Võrgustikutööna korraldatud juhtumikorralduses lähtutakse eelkõige lapse vajadustest. Võimalusel kaasatakse lahenduste leidmisse tema pereliikmed või lähedased inimesed. Sobivaimad abistamisviisid selguvadki asutuste ühise koostööna, mis toob operatiivsema abi ja toetuse.[1]

Hädaohus laps[muuda | muuda lähteteksti]

Hädaohus on laps siis kui tema elu ja tervislik seisund on ohtu seatud. Oht võib tuleneda nii keskkonnast, kellegi tegevusest (tegemata jätmisest) kui ka lapse enda käitumisest. Sellisel puhul on lapse abivajadus niivõrd tõsine, et nõuab viivitamatut sekkumist ja reageerimist. Abisaamiseks tuleks kohe helistada hädaabinumbrile 112.[5]

Hädaohus oleva lapse näide[5]:

Juhtumikorraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kui info on jõudnud kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajani, tehakse kümne päeva jooksul otsus, kas algatada juhtumikorraldus või piisab abivajaduse täitmisel ühekordsest meetmest.[1]

Juhtumikorralduse algatamisega[6]:

  • alustatakse juhtumi menetlust andmebaasis (STAR);
  • hinnatakse lapse vajadusi, kaasatakse koostööpartnerid;
  • tehakse koos tööd lapse ja teda kasvatavate isikutega;
  • toetatakse lapse ja last kasvatavate isikute omavahelisi suhteid;
  • osutatakse abi lapsele ja tema perele, seades esmatähtsaks lapse huvid;
  • võimaldatakse lapsel teda puudutavates küsimustes kaasa rääkida.

Hindamine[muuda | muuda lähteteksti]

Abivajaduse hindamisel kasutab lastekaitsespetsialist vastavaid hindamiskriteeriume ja selgitab, kas lapse areng on eakohane, kas tema põhivajadused on täidetud. Hinnatakse lapsevanema oskusi lapse kasvatamisel ning pere üldist toimetulekut.[6]

Teenused[muuda | muuda lähteteksti]

Igas omavalitsuses on üldjuhul kehtestatud sotsiaalhoolekandeabi andmise kord, mis sisaldab infot sotsiaalteenuste ja -toetuste kohta, samuti kirjeldab, kes neid teenuseid saab kasutada ja kuhu tuleb pöörduda. Peamiselt on nendeks teenusteks juhtumikorraldus, võrgustikutöö või erinevate sotsiaalteenuste ja toetuste määramine. Iga lapse puhul hinnatakse tema abivajadust individuaalselt, juhtumipõhiselt.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Lasteombudsman. (s. a.). Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse juhend.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Lastekaitseseadus, (2014). Riigi Teataja I, 14, 1.
  3. 3,0 3,1 Berezjuk, E, (2016). Lapse hooletusse jätmine.
  4. 4,0 4,1 Lasteabi. (s. a.). Abivajav laps.
  5. 5,0 5,1 Justiitsministeerium. (s. a.). Kriminaalpoliitika.
  6. 6,0 6,1 Sotsiaalkindlustusamet, (2018). Abivajav laps.
  7. Sotsiaalhoolekande seadus, (2015). Riigi Teataja I, 15, 5.