Aare Purga

Allikas: Vikipeedia

Aare Purga (1. juuni 1937 Viljandi28. august 1993 Tallinn) oli Eesti füüsik ja riigitegelane.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aare Purga oli autojuhi poeg.[1]

Ta lõpetas aastal 1955 Tartu 1. Keskkooli ja aastal 1960 Tartu Riikliku Ülikooli füüsikaosakonna. Aastatel 1962–1965 oli ta Eesti NSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi (FAI) aspirant, füüsika-matemaatikakandidaat (1967, TRÜ), väitekiri "Некоторые проблемы теории испускания света квантовыми системами в нестационарных состояниях". Oli 1960–1962 ja 1965–1967 FAI nooremteadur, 1967–1968 Eesti TA füüsika-matemaatika ja tehnikateaduste osakonna vaneminspektor, 1968–1969 ELKNÜ Keskkomitee sekretär, 1969–1972 esimene sekretär, 1972–1976 Eesti NSV kõrgema ja keskerihariduse minister, 1976–1982 Eesti NSV TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi teadusdirektor, ühtlasi 1976–1979 Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) füüsikakateedri dotsent, 1982–1989 spetsiaalse konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo Desintegraator peadirektor, 1989–1991 Eesti Majandusuuringute Instituudi juhtivteadur ja Eesti Vabariigi valitsuse majandusreformi nõunik, 1991–1992 Eesti Vabariigi Riikliku Välismajandusameti tegevdirektor välisabi alal, 1992–1993 Eesti Vabariigi Välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkonnad: teoreetiline füüsika; mereoptika; mehhanokeemia-desintegraatortehnoloogia. Uurimusi kvantrelaksatsiooni teooriast elektron-võnkesüsteemides, sh kvantinterferentsi nähtuste kasutamisest lisandikristallide optilistes (eriti ajalistes) mõõtmistes. Osales merekeskkonna mitteoptiliste karakteristikute ning merepinna spektraalse heleduse ja mere kohal valgusvälja spektraalsete karakteristikute määramises optiliste mõõtmiste kaudu. 1976–1981 osales teaduslikes mereekspeditsioonides Läänemerel ja 1982–1985 rahvusvahelises uurimisprojektis "Baltika". Töid ainete löökaktiveerimisest ja mehhanokeemilistest reaktsioonidest. Oli aastast 1977 NSVL TA okeanograafia komisjoni liige ookeanioptika alal ja samast aastast Eesti TA mere ja sisevete uuringute nõukogu liige. Osales ka IME programmi koostamisel, Balti riikide majandusülevaate koostamisel, IMF-i ja Maailmapanga kontaktmissioonide töös, oli /PHARE koordinatsioonikeskuse direktor. Eesti NSV riiklik teaduspreemia (1965, kollektiivis). Üle 30 teadustrükise, 2 autoritunnistust, 1 (USA) patent.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • К теории электронно-колебательных переходов в кристаллах и молекулах (kaasautor). // Тр. ИФА АН ЭССР 14 (1961)
  • Изоэнергетическая колебательная релаксация и спектр люминесценции // Тр. ИФА АН ЭССР 25 (1964)
  • К теории квантовых интерфереционных явлений в электроннo-колебательной системе. // Изв. АН ЭССР физ.-мат. и техн. 15 (1966)
  • Исследование изменчивости гидрофизических и гидробиологических полей Балтийского моря оптическими неконтактными методами (kaasautor J. Lokk). // Иссл. изменчивости оптических свойств Балтийского мoря. Тлн, 1983
  • On the brightness coefficient of the Baltic Sea (kaasautorid H. Arst, K. Eerme). // Deutsche Hydrogr. Z. 37 (1984) 6.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • ENE VI (1974), 272

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.