Ülo Kurvits
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2020) |
Ülo Kurvits (28. aprill 1920 Tartu – 16. veebruar 2006 Tallinn) oli eesti jurist ja tõlkija.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Õppis 1927–1932 Tartu linna XV algkoolis ning 1932–1937 Tartu Poeglaste Gümnaasiumis [2] 1937–1945 õppis Tartu Ülikool õigusteaduskonnas ning 1946–1949 õigusteaduskonna aspirantuuris.[2] Ülo Kurvitsa esimese kandidaaditöö teema oli "Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajalugu", mida aga juba järgmisel aastal peeti ideoloogiliselt väheütlevaks. Uueks teemaks määrati "Õigusteaduse traditsioonilise koolkonna reaktsiooniline olemus". Aastapäevad hiljem, kui Aleksandrovi raamat "Lääne-Euroopa filosoofia ajalugu" sattus terava kriitika alla, arvati ka ta teise dissertatsiooni teema ideoloogiliselt sobimatuks.[viide?] Aspirantuuripäevil ning seejärel õppeosakondades töötades pidas õppeülesande täitjana loenguid riigi ja õiguse ajaloo ning riigi ja õiguse teooria alal Tartu ülikooli ajalooteaduskonna üliõpilastele. [viide?]
1944–1945 oli Tartu linna 6. täielikus keskkoolis õpetaja. 1945–1949 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna riigi ja õiguse ajaloo kateedri vanemlaborant. 1949–1950 õppeosakonna ülema abi ja 1950–1951 kohusetäitja.[2]
1951–1952 Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppeosakonna juhataja, 1952–1989 Eesti Teaduste Akadeemia toimetus- ja kirjastusnõukogu teadussekretär. 1952–1989 Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumi kirjastusosakonna juhataja. 1989–1991 presiidiumi kirjastusosakonna vanemtoimetaja.[2]
Publitsisti, tõlkijana ja toimetajana
[muuda | muuda lähteteksti]Juba gümnaasiumipõlves ilmusid tollases Õpilaslehes ja kooliajakirjas tema artiklid lennunduse ajaloost.[viide?] 1970. aastatest alates avaldas lennundusloolisi artikleid ka ajakirjades Horisont, Kultuur ja Elu ning Tehnika ja Tootmine, samuti kalenderteatmikes.[viide?] Tema tõlgitud on lennunduse alal Gerhard Wissmanni "Õhusõidu ajalugu Ikarosest tänapäevani" ja tema toimetatud on Ants Künnapuu raamat "100 õhusõidukit".
Oma põhitöö kõrvalt tõlkis vene, saksa ja inglise keelest kokku 15 raamatut, sh Francis Chichesteri "Mere ja taeva üksinduses", Heinz Siegerti "Seal, kus Apollo elas", Arkady Fiedleri "Küla Madagaskaril", Gerald Durrelli "Joobnud mets. Sahisev maa", Irving Stone'i "Jack London", Otto von Kotzebue "Reis ümber maailma", Anna Jürgen "Sinine lind", Boris Ljapunov "Rakett", Karl Gilzin "Homse päeva taevas", Ruth Seydewitz, Max Seydewitz "Daam hermeliiniga", Juri Promptov "Tjan-Šani mägedes", John Desmond Bernal "Teadus ühiskonna ajaloos", Gerhard Wissmann "Õhusõidu ajalugu Ikarosest tänapäevani" jt.
Ta hakkas kirjutama ka oma mälestusi "Elupildikesi 1920.-1930. aastate Tartust".[3]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ülo Kurvitsa isa Aleksander Kurvits (1885–1970) oli Eesti pedagoog ja sordiaretaja. Abikaasad Niina Kurvits oli tantsija ja balletipedagoog ja Lilian Laur-Kurvits eesti keele ja kirjanduse õpetaja, "Eesti keele seletava sõnaraamatu" kaasautor. Tütar Aleksandra Kurvits-Vahter on filoloog. Õde Virve Tiirmaa oli arhitekt.
Liikmesus
[muuda | muuda lähteteksti]- Emakeele selts
- Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis
- Akadeemiline Anglo-Eesti Ühing
- Eesti Looduseuurijate Selts
- Korporatsioon Rotalia[viide?] 1938. aasta sügissemestrist, värvid sai 1. mail 1939 professor Jüri Uluotsa käest.[viide?] Korporatsiooni Rotalia tegevuse taasalustamisel 1988. aastal oli magister colorum.[viide?]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Maali autor on Kuulo Vahter
- 1 2 3 4 "Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944". www.ra.ee. Vaadatud 20. oktoobril 2025.
- ↑ "Eesti muuseumide veebivärav - Elupildikesi 1920.-1930. aastate Tartust". www.muis.ee. Vaadatud 20. oktoobril 2025.