Vene-Türgi sõda (1676–1681)
| Vene-Türgi sõda (1676–1681) Teine Vene-Türgi sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Vene-Türgi sõdadest | |||
 Tšõhõrõn 1663. aasta kaartil | |||
| Toimumisaeg | 1768–1774 | ||
| Toimumiskoht | Tšõhõrõn, Paremkalda-Ukraina | ||
| Tulemus | ebaselge, Bahtšisarai leping | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.png){kind=icon}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=icon}
Vene-Türgi sõda (1676–1681) ehk Teine Vene-Türgi sõda oli sõda Moskva tsaaririigi ja Osmanite riigi vahel, mille põhjustas osmanite ekspansionism 17. sajandi teisel poolel.
Prelüüd[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Podoolia piirkonna vallutamist ja laastamist Poola-Türgi sõjas aastatel 1672–1676 püüdis Osmanite valitsus oma vasalli (alates 1669. aastast) kasakate hetmani Petro Dorošenko toel levitada oma võimu üle kogu Paremkalda-Ukraina. Viimase Türgi-meelne poliitika tekitas rahulolematust paljudes Ukraina kasakates, mis viis Ivan Samoilovõtši (Vasakkalda-Ukraina hetman) valimiseni 1674. aastal kogu Ukraina ainsaks hetmaniks.
Sellele vaatamata hoidis Dorošenko Dnepri jõe lähedal asuvat tähtsat kasakate linna Tšõhõrõni. Ta manööverdas poliitiliselt Moskva ja Varssavi vahel ning kasutas türgi-tatari armee toetust. Lõpuks piirasid Vene ja Ukraina väed Samoilovitši ja Grigori Romodanovski juhtimisel Tšõhõrõni ja sundisid Dorošenko 1676. aastal alistuma. Tšõhõrõni garnisoni jättes taganesid Vene ja Ukraina armeed Dnepri vasakule kaldale.
Moldaavias ja Valahhias tegutsevate Osmanite vägede varustamine oli suur väljakutse, mis nõudis hästi organiseeritud logistikat. 60 000 sõdurist ja 40 000 hobusest koosnev armee vajas pool miljonit kilogrammi toitu päevas. Osmanite vägedel läks paremini kui venelastel, kuid kulutused sandistasid mõlemate riigikassad.[1]
1677. aasta sõjakäik[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite sultan Mehmet IV määras Paremkalda-Ukraina hetmaniks Juri Hmelnitski, kes oli tol ajal sultani vang. Juulis 1677 andis sultan oma armeele (45 000 meest) Ibrahim Paša juhtimisel korralduse liikuda Tšõhõrõni poole.[2] 30. juulil 1677 saabusid linnuse juurde Türgi eelväed ja 3. augustil põhiväed. Samoilovitši ja Grigori Romodanovski armee liitusid 10. augustil ning alles 24. augustil ületasid nad teel Tšõhõrõni poole Sula jõe. 26.–27. augustil toimus nende ja Osmanite vägede vaheline kokkupõrge, mille käigus hävitati Osmanite eelpostid, mis võimaldas ülejäänud Vene ja Ukraina vägedel suurtükitule katte all jõgi ületada. Türklaste katsed esimene ületusüksus jõkke tagasi suruda ebaõnnestusid. Vene ja Ukraina ratsavägi ründas 28. augustil türgi-tatari armee laagrit ja hävitas selle, põhjustades suuri kaotusi. Järgmisel päeval lõpetas Ibrahim Pasha Tšõhõrõni piiramise ja taganes kiiruga Inhuli jõe äärde ja kaugemalegi.[3] Samoilovitš ja Grigori Romodanovski jõudis Tšõhõrõni 5. septembril. Osmanite armee oli kaotanud 20 000 meest, Ibrahim vangistati pärast Konstantinoopoli naasmist ning Krimmi khaan Selim I Giray kaotas trooni.[4][5]
1678. aasta sõjakäik[muuda | muuda lähteteksti]
Juulis 1678 piiras suurvesiir Kara Mustafa Paša armee (umbes 70 000 meest) koos krimmitatari armeega (kuni 50 000 meest) Tšõhõrõnit veel kord.[4] Vene ja kasaka armeed (70 000–80 000) murdsid läbi Türgi eelväe kindlustatud positsiooni ja saatsid nad põgenema. Seejärel kindlustasid nad ennast Tjasmõni jõe vasakul kaldal. Jõeületuskohad hävitati, mis muutis türklaste ründamise keeruliseks. Väed said Tšõhõrõnisse vabalt siseneda, kuid see oli juba ümbritsetud hästi varustatud piiramispositsioonidega ja seda pommitati tugevalt; selle kindlustused said tugevasti kannatada. Kui türklased 11. augustil Tšõhõrõni alllinna tungisid, käskis Romodanovski tsitadellist lahkuda ja väed vasakule kaldale tagasi tuua. Vene armee taganes üle Dnepri, lüües tagasi neid jälitanud Türgi armee. Hiljem vallutasid türklased Kanivi ja kehtestasid Ukraina paremkaldal Juri Hmelnitski võimu, kuid ei rünnanud Kiievit, kus asusid Vene väed.[6]
Aastatel 1679–1680 tõrjusid venelased krimmitatarlaste rünnakud ja kirjutasid 3. jaanuaril 1681 alla Bahtšisarai rahulepingule, millega kehtestati Dnepri äärde Vene-Türgi piir.[7]
Sõja tulemus[muuda | muuda lähteteksti]
Bahtšisarai lepinguga lõppenud sõja tulemus on ebaselge. Mõned ajaloolased mainivad, et see oli Osmanite võit [8] [9] samas kui teised ajaloolased väidab, et see oli Venemaa võit.[10] Suur osa ajaloolased väidavad, et sõda lõppes ilma kindla võitjata.[11][12][9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Aksan 1995, lk 1-14.
- ↑ Davies 2013, lk 9.
- ↑ Davies 2007, lk 160.
- ↑ 4,0 4,1 Davies 2007, lk 161.
- ↑ Яфарова 2017, lk 163–174.
- ↑ Яфарова 2017, lk 271–284.
- ↑ Paxton & Traynor 2004, lk 195.
- ↑ Murphey 1999, lk 9.
- ↑ 9,0 9,1 Davies 2006, lk 512.
- ↑ Davies 2007, lk 172.
- ↑ Kollmann 2017, lk 14.
- ↑ Stone 2006, lk 41.
Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]
- Aksan, Virginia H. (1995). "Feeding the Ottoman troops on the Danube, 1768–1774". War & Society. 13 (1): 1–14. DOI:10.1179/072924795791200150.
- Davies, Brian (2006). "Muscovy at war and peace". Perrie, Maureen (toim). The Cambridge History of Russia From Early Rus to 1689. Kd 1. Cambridge University Press.
- Davies, Brian (2007). Warfare, State and Society on the Black Sea Steppe, 1500–1700. Routledge. ISBN 978-0-203-96176-6.
- Davies, Brian (2013). Empire and Military Revolution in Eastern Europe: Russia's Turkish Wars in the Eighteenth Century. Bloomsbury Academic.
- Kollmann, Nancy Shields (2017). The Russia Empire, 1450-1801. Oxford University Press.
- Lewitter, Lucjan Ryszard. "The Russo-Polish Treaty of 1686 and Its Antecedents." Polish Review (1964): 5-29 online.
- Murphey, Rhoads (1999). Ottoman Warfare, 1500-1700. Taylor & Francis.
- Paxton, John; Traynor, John (2004). Leaders of Russia and the Soviet Union. Taylor & Francis Books Inc.
- Stone, David R. (2006). A Military History of Russia: From Ivan the Terrible to the War in Chechnya. Greenwood Publishing.
- Яфарова, Мадина (2017). Русско-Османское противостояние в 1677-1681 гг. // Диссертация на соискание ученой степени кандидата исторических наук (PDF) (vene). Moscow: Федеральное государственное бюджетное образовательное учреждение высшего образования «Московский государственный университет имени М. В. Ломоносова».