Valve Jaagus
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2023) |
| Valve Jaagus | |
|---|---|
| Sünninimi | Valve Aamisepp |
| Sündinud |
15. detsember 1920 Jõgeva, Jõgeva vald |
| Surnud |
10. juuni 1995 (74-aastaselt) Jõgeva[1] |
| Alma mater | Eesti Põllumajanduse Akadeemia |
| Abikaasa | Mart Jaagus |
| Teadlaskarjäär | |
| Töökohad |
Jõgeva Sordiaretuse Instituut Eesti Põllumajanduse Akadeemia |
| Kandidaadiväitekiri | "Agrotehnilisi aluseid söögisibula "Peipsi-äärne" agroökotüübi kasvatamiseks" (1965) |
| Tuntumad õpilased |
Loend
|
| Tunnustus |
Eesti NSV teeneline teadlane Loend... |
Valve Jaagus (neiupõlvenimega Aamisepp; 15. detsember 1920 – 10. juuni 1995) oli eesti köögiviljandusteadlane ja sordiaretaja.
Jaagus aretas kokku 27 köögivilja- (sh tomateid, aedherneid ja aedube) ja 4 marjasorti (must sõstar ja karusmari).[1]
Pere ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Jaagus sündis Jõgeval põllumajandusteadlase ja sordiaretaja Julius Aamisepa tütrena. Tema vendadest Ants (sündinud 1918) ja Ilmar Aamisepast (s. 1927) said samuti põllumajandusteadlased. Jõgeva Sordiaretusjaamas töötav isa hakkas teda sordiaretustöösse kaasama juba lapseeas ning kaasautorluses isaga on Jaagus aretanud aedherne sordid "N 10/3b" (1935), "Jõgeva varane 22" (1936), karusmarjasordi "Aamisepa viljakas" ja musta sõstra sordi "Anneke".[2]
1936. aastal lõpetas Jaagus Jõgeva 6-klassilise algkooli ja 1941. aastal Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi.[2] 1944. aastal lõpetas ta cum laude Kehtna Aiandusinstituudi ning 1956. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia kaugõppe agronoomia erialal kandidaadiväitekirjaga "Agrotehnilisi aluseid söögisibula "Peipsi-äärne" agroökotüübi kasvatamiseks".[2][1]
Tema abikaasa põllumajandusteadlane Mart Jaagus on samuti tegelenud sordiaretamisega, keskendudes liblikõielistele heintaimedele.[1]
Töö[muuda | muuda lähteteksti]
EPA lõpetamise järel asus ta 1944. aastal tööle Jõgeva Sordiaretuse Instituuti. 1945. aastal nimetati ta instituudi vanemteaduriks ning Jaagus töötas seal kuni 1995. aastani, olles seejuures ka 29 aastat instituudi köögiviljade aretusgrupi juhataja.[1][2] Instituudis töötades aretas ta välja (mitu?) köögiviljasorti, keskendudes peamiselt aedherne ja tomatisortidele.[2]
Aastatel 1977–1984 õpetas ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias köögiviljade sordiaretust.[1]
Ta on uurinud ka köögiviljade (sh eriti söögisibula) ja maitsetaimede agrotehnikat.[1]
Trükis on kokku ilmunud 135 Jaaguse tööd.[2] Ta oli üks 1964. aastal ilmunud "Köögiviljanduse käsiraamatu" kaasautoreid ning 1968. aastal ilmus tal raamat "Söögisibul".
Kokku on Jaaguse juhtimisel või osalemisel aretatud 27 köögiviljasorti. Neist 18 olid tootmises ka 2020. aasta seisuga:[2] aedherned "Looming", "Valma" (koos Mart Raudsepinguga), "Herko" (ditto), valge peakapsas "Jõgeva" (koos Rudolf Tamme ja Martin Liiasega), söögiporgand "Jõgeva Nantes" (ditto), redis "Jõgeva 169" (ditto), söögisibul "Jõgeva 3" (koos Julius Aamisepaga), aeduba "Vaia" (koos Mart Raudsepinguga), tomatid "Koit (ise), "Visa F1" (koos Ivi Oja, Jaan Sarve ning Leida ja Kaljo Kasega)[3], "Erk" (koos Mart Raudsepingu ja Kaljo Kasega), "Mato" (koos Kaljo Kase ja Pille Sooväljaga)[4], "Vilja" (koos Mart Raudsepinguga), "Terma" (koos Mart Raudsepinguga) ning "Maike" (koos Mart Raudsepingu ja Kaljo Kasega). Mitmeid tema aretatud sorte kasutati ka mujal Nõukogude Liidus, näiteks aedhernesort "Tasuja" (Ovostnoi 76).[2]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ta üheks hobiks oli ilutaimede, eriti aediiriste ja nartsisside kollektsioneerimine. Mõlemast liigist olid tal koduaias tähelepanuväärse ulatusega sordikollektsioonid. Samuti korraldas ta hobi korras aiandus- ja kodundusnäitusi ning osales neil ka ise. Ta tegeles ka harrastusteatriga.[2]
Jaagus suri 10. juunil 1995 ja on maetud Tartu Raadi kalmistule.[2]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Teadussaavutuste eest anti talle Üleliidulise Rahvamajanduse Saavutuste Näituse hõbe- ja pronksmedal.[2]
1980. aastal anti talle Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus.[1]
1980. aastal valis Eesti Aianduse ja Mesinduse Selts ta oma teeneliseks liikmeks ja 1985. aastal auliikmeks.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 "Jaagus, Valve". Eesti entsüklopeedia. Vaadatud 24. detsember 2022.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Bender, Ants (detsember 2020). "Valve Jaagus – 100" (PDF). Agraarteadus. 31 (2): 259. ISSN 2228-4893. Vaadatud 24. detsember 2022.
- ↑ "Visa F1". Eesti Taimekasvatuse Instituut. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2022. Vaadatud 24. detsember 2022.
- ↑ "MATO". Eesti Taimekasvatuse Instituut. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2022. Vaadatud 24. detsember 2022.