Nartsiss

Allikas: Vikipeedia
Nartsiss
Poeedinartsiss (Narcissus poeticus)
Poeedinartsiss (Narcissus poeticus)
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Asparilaadsed Asparagales
Sugukond: Amarüllilised Amaryllidaceae
Perekond: Nartsiss Narcissus
Sünonüümid
  • Ajax Salisb.
  • Corbularia Salisb. ex Herb.
  • Hermione Salisb. ex Haw.
  • Jonquilla Haw.

Nartsiss (Narcissus) on umbes 60 liigiga sibultaimede perekond amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonnast.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehed on kõige nooremate sibulasoomuste maapealsed osad ja kinnituvad sibulakannale. Lehed on pikad, kitsad, sinakasrohelist värvi ja renjad. Olenevalt sordist ja liigist võivad olla lehed kas siledad või soonilised.

Õis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hispaania nartsiss (Narcissus hispanicus)
Nartsissiõie ehitus

Nartsissi õied asetsevad varrel üksikult või mitmekaupa. Õis on korrapärane, sümmeetrilise alumise sigimikuga ja valge või eredavärvilise kroonja õiekattega, millel on 6 kattelehte. Õis koosneb kahest selgestieristatavast osast, milleks on põhikroon (õiekate ehk perigoon) ja kõrvalkroon (ehk lisakroon).

Lisakroon on sageli varieeruva kuju, värvi ja suurusega, olles seetõttu oluline sordi määramiseks. Õis on ümbritsetud kileja kõrglehega, mis lõheneb tipus ja õitsemise kestel rullub tagasi.

Tolmukaid on kokku kuus. Tolmukaniidid asetsevad emaka ümber. Harva asetsevad tolmukapead õieavast väljas. Sageli juhtub, et tolmukatest 3 on kõrgemal ja 3 madalamal. Tolmukate erinev ehitus ja asend aitavad eristada erinevaid sorte.

Lõhn võib olla nii tugev, kui mahe. Seejuures on lõhn tähtsaks sorditunnuseks sarnaste õitega sortide puhul.

Õite suurus ja värv olenevad palju sordist aga mõju avaldavad ka ilmastik ja kasvukeskkond ning sibulate seisukord.

Õitsemine algab varasematel sortidel aprillis, hilisematel mai lõpul.

Vili[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nartsissi vili on kolmepesaline pikliku kujuga kupar, milles asetsevad seemned kahes reas, kõigis kolmes kambris. Seemned on ümmargused, läikivmustad ja idanevad hästi.

Sibul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pabernartsiss (Narcissus papyraceus)

Nartsissi sibulat nimetatakse ketassibulaks, kuna soomused sibulas asetsevad kontsentriliselt. Nartsissisibul on maa-alune lühivõsu, mis koosneb sibulakannast ja sellele kinnituvatest sibulasoomustest. Kujult on nartsissisibulad munajad kuni piklikud, teritatud tipuga.

Sibula soomused on erineva vanusega. Pidevalt seestpoolt väljapoole kasvades, soomused kahel esimesel aastal kasvavad paksemaks, kolmandal aastal hakkavad õhenema ja neljandal aastal saavad osaks sibulakestast.

Tütarsibulad kinnituvad sibulakannale ja arenevad emasibulas sibulasoomuste vahel. Tütarsibulad vabanevad vanade soomuste surres.

Nartsissi tärkavad lehed

Nartsissisibulad erinevad sordirühmiti. Näiteks trompetnartsissidel on iseloomulikud suured ümarsibulad ja vähesed tütarsibulad, seevastu suurte lisakrooniga nartsisside sibulad, olgugi samuti suured, on ümaramad või mitmetipulised, rikkalikult paljunevad ja rohkelt õitsevad.

Juurestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulakanna külge kinnituvad narmasjuured. Juurestik koosneb 20–40cm pikkustest narmasjuurtest, mida võib kokku olla kuni 120. Juured paiknevad sibulal tihedalt ümber kettakujulise sibulakanna.

Juurestiku hulgast võib leida ka tõmbejuuri, mida on lihtne ülejäänud juurtest eristada nende suurema jämeduse ja kortsulisuse tõttu. Tõmbejuurte ülesandeks on sibulat mullas õiges asendis hoida või sobivale sügavusele tõmmata. Tõmbejuurte kasutamine mõjub aga taimele kurnavalt.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nartsisside kasutamine iluaianduses

Looduslikult on levinud umbes 40 liiki nartsisse, mis esinevad peamiselt Lõuna- ja Kesk-Euroopas (Hispaanias, Portugalis, Šveitsis, Inglismaal, Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal, kokku 36 liiki) ning Põhja-Aafrikas ja Vahemeremaades (kokku 5 liiki)

Kuna nartsisse on iluaianduses juba väga kaua kasutatud, on mitmed nartsissiliigid looduses naturaliseerunud ja mõne liigi puhul on pea võimatu öelda, kas nad on välja kujunenud oma looduslikus kasvukohas või on tekkinud ja levinud inimeste abil.

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nartsissid on pikaealised sibulpüsikud, mille vegetatsiooniperiood kestab olenevalt ilmastikutingimustest 90–100 päeva. Kasvamine ja arenemine toimuvad üsna madalatel temperatuuridel. Optimaalne mulla temperatuur on 10–15°C.

Erinevalt mitmetest teistest sibulpüsikutest puudub nartsside sibulatel suvine puhkeperiood. Maa-pealse osa kasv võib küll lõppeda, kuid sibul on pidevas arenemises. Vegetatsiooniperioodi lõpus ei sure juured korraga nagu enamusel sibultaimedel, vaid on varem (juulis või augustis) juba uute juurte vastu vahetunud. Kui juured saavad viga, siis vigastud juurte asemele uusi ei kasva ja taimel tuleb kogu vegetatsiooniperiood läbida vigastatud juurtega.

Paljundamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nartsiss paljuneb nii vegetatiivselt (tütarsibulatega), kui seemnetega. Seemnetega paljunedes kulub idanenud seemnest õitsvaks taimeks sirgumiseni 5–8 aastat. Nartsiss võib paljuneda ka isekülvi teel ja anda seejuures huvitavaid hübriide.

Seemnetega paljunedes on suur tõenäosus hübriidsete järglaste saamiseks ja seetõttu kasutatakse seda paljundusviisi põhiliselt sordiaretuses. Kui tahetakse aga saada identset koopiat emataimest, kasutatakse vegetatiivset paljundamist tütarsibulate abil.

Nartsisse on võimalik paljundada ka sibulapistikute abil, kaksiksoomus-, koekultuuri- või meristeemmeetodil.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 18. sajandist on nartsissid laialt levinud iluaianduses. 18. sajandi teisel poolel tehti Inglismaal algust juba nartsisside sordiaretusega, mis elavnes kõvasti 19. sajandil seoses huvi kasvuga nartsissside vastu. Neid on iluaianduse tarbeks aretatud üle 12 000 erineva sordi.

Nartsisse kasutatakse ka parfümeeria- ja farmaatsiatööstuses.

Nartsissid sisaldavad mürgiseid alkaloide. Mürgitusnähtudeks on äge oksendamine ja kõhulahtisus.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimi nartsiss tuleb kreeka keelest ja on arvatavasti tuletatud sõnast ναρκάω (narkaō), mis tähendab 'kangestun' või 'tuimestun'. See nimetus tuleneb arvatavasti õie uimastavast lõhnast või alkaloidist, mida taim sisaldab.

Müüdid ja sümboolika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Narkissos ja Echo[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgneval müüdil on mitmeid variatsioone ja siin on esitatud üks nendest.

Kreeka mütoloogiast on tuntud kaunis ja uhke noormees Narkissos, kelle isa oli jõejumal Kephissos ja ema jõenümf Leiriope.

Leiriope tahtis kangesti teada, kas tema lapsele on ka määratud pikk ja õnnelik elu. Seetõttu pöördus ta vähetuntud ennustaja Teiresiase poole, kes andis küsimusele vastuseks: "On küll, kui ta ainult iseennast tundma ei õpi." Kuusteist aastat hiljem toimunud sündmuste läbi sai Teiresias kuulsaks. Seda seetõttu, et selleks ajaks oli Narkissos saanud piltilusaks noormeheks, kellele kõik tüdrukud, kes teda nägid, kuuluda ihaldasid. Tema aga ei tahtnud neist kedagi ja aset leidis järgnev sündmus.

Echo oli mäginümf, kelle kurb saatus sai alguse sellest, et ta sattus Hera viha alla. Hera, kes püüdis avastada Zeusi järjekordset armulugu ühe nümfiga, ei tabanud süüdlast, kuna ta tähelepanu juhtis kõrvale Echo lobisemine. Hera viha langes seetõttu Echo peale. Jumalanna nuhtles teda sellega, et too ei saanud oma keelele enam ühtki muud sõna kui vaid need, mis talle ette öeldi ja mida ta siis kordas. "Sulle jäägu alati viimane sõna," ütles Hera, "kuid sul ärgu olgu võimalust kõnelust alustada."

Karistus oli Echole kohutav. Amori tabatud noole tõttu oli Echo, nagu kõik teised neiud, armunud Narkissosse, kuid karistuse tõttu ei saanud ta temaga rääkida. Kuna Amor oli unustanud tabada Narkissost, ei leidnud Echo armastus vastarmastust. Siiski koitis ühel päeval Echo võimalus Narkissosega vestlusse asuda, kui Narkissos oma kaaslasi hüüdis: "Kas keegi on siin?" Echo, kes oli peitunud puude varju, vastas õnnejoovastuses: "Siin ...siin ..." Kuna Narkissos teda ei näinud, hüüdis ta talle: "Tule!" Echo vastas rõõmsalt: "Tule!" ja astus väljasirutatud kätega metsast välja noormehele vastu. Narkissos aga pöördus pettununa Echo poolt ära, ise lausudes: "Ära tule! Ma ennem suren, kui annan end sinule saagiks." Echo võis seepeale vastata vaid: "Annan end sinule saagiks." Kuid Narkissos oli juba läinud.

Echo kurvastas selle peale nõnda, et kaotas viimasegi elujanu ja muutus kaljuks. Olympose jumalad hoolitsesid aga selle eest, et ta hääl maailma kostma jääks ja nõnda tekkis kaja.

Nõnda jätkas Narkissos julmal kombel armastuse põlgamist, kuni üks nendest, kelle Narkissos oli ära põlanud, ta ära needis. Narkissosest põlatu palus jumalatelt, et Narkissos saaks tunda sedasama, mida tema äsja oli kogenud ja jumalad võtsid ta palvet kuulda. Nõnda juhtuski, et Narkissos armus iseenda peegelpilti, kui ta seda selges mägiallikas nägi.

Enesearmastuses aga ei leia keegi täitumust: niipea kui Narkissos oma peegelpildile lähenes, muutus see ähmaseks; läks ta aga kaugemale, kadus pilt sootuks. Ometi ei saanud ta oma peegelpildist lahti ja muudkui püüdis asjata seda emmata. Päevast päeva lamas ta allika juures ega võtnud teragi suhu, kuni eluvaim temast lahkus. Kuigi Narkissos oli nii paljudel südame murdnud, leinasid teda allikate nümfid najaadid ja puude nümfid drüaadid, kes otsisid ilusat keha, et seda matta. Kuid keha nad ei leidnud. Paigas, kus noormees oli lebanud, õitses uus ilus lill, mida hakati hüüdma Narkissose nime järgi nartsissiks.

Persephone ja Hades[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgetest nartsissidest vanikut kandnud Zeusi tütar Persephone korjas aasalt lilli, kui maapind avanes ja allilma ning surnute jumala Hades sealt kaarikul välja sõitis, Persephone kaasa haaras ning ta allilma kaasa viis. Demeter, kes oli Persephone ema, otsis oma tütart kõikjalt aga ei suutnud teda kuskilt leida.

Kuna Demeter oli viljakuse jumalanna, kaasnes tema kurvastusse langemisega ka ikaldus ja inimkonda ähvardas nälga suremine. Seega pidi sekkuma Zeus, kelle abil õnnestus sõlmida Hadesega kokkulepe, mille kohaselt lahkub Persephone allilmast pooleks aastaks oma ema juurde, ülejäänud aja aga veedab allilmas. Ajal, millal Persephone elab allilmas, valitseb ta ema kurbuse tõttu talv.

Persephone ei tohtinud kunagi allilmast igaveseks lahkuda, kuna ta oli allilmas granaatõuna maitsnud ja see, kes midagi allilmas sööb, ei tohi sealt enam lahkuda. Seetõttu peetakse vahel granaatõuna ka rumaluse sümboliks.

Nartsissidega seob seda müüti aga see, et kui Hades võttis Persephone endale kaasaks, kaotasid müüdi kohaselt nartsisside õied oma neitsiliku valge värvuse ja muutusid kollasteks.

Sümboolika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nartsiss on kevadlillena noorelt suremise, magamise ja taassünni sümbol.

Vana-Kreekas kasutati nartsisse Demeteri riitustel ja istutati haudadele. Seda selleks, et märkida surma kui und (narkoë 'mina kangestun' võib samuti viidata unevalda langemisele).

Nartsissi meeldiv lõhn sümboliseeris Pärsias noorust. Islamis oli nartsiss aga oma püstise varre tõttu ustava teenri sümbol ja uskliku embleem.

Kuna nartsiss õitseb Hiinas uue aasta alguse paiku, siis peetakse seda seal ka rõõmu, õnne ja õnneliku abielu sümboliks.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollane nartsiss (Narcissus pseudonarcissus)

Tänu agarale sordiaretusele tekkis juba 19. sajandil väga paju nartsissisorte. 20. sajandil jätkati sordiaretusega ja suure sortide arvu tõttu püüti nartsissisorte klassifitseerid. Esimene nartsissisortide klassifikatsioon (koos sordinimede registriga) ilmus 1908. aastal Londonis. 1915. aastal ja 1923. aastal ilmusid täiendatud ja parandatud klassifikatsioonid.

Tänapäeval kehtiva rahvusvahelise nartsissisortide klassifikatsiooni põhilise osa kehtestamine toimus 1. jaanuaril 1950. Selles jaotati sordid 11 rühma. Hiljem lisati 12. rühm nende sortide jaoks, mis ei mahtunud tunnuste poolest 11 eelmise rühma sekka.

Nartsissisortide klassifitseerimisel arvestati õite värvust ning õiekattelehtede ja lisakrooni pikkuse suhet. Järgnevalt on välja toodud rahvusvaheliselt tunnustatud 12 sordirühma.

I rühm – trompetnartsissid
Igal varrel on ainult üks õis. Trompet (lisakroon) on sama pikk või pikem kui õiekattelehed. Trompetnartsissid õitsevad nartsissidest kõige varem.

II rühm – suure lisakrooniga nartsissid
Varrel kasvab üks õis. Õied on suured ja ilusad. Lisakroon ehk trompet on pikem kui 1/3 õiekattelehtede pikkusest, kuid ei ületa seda. Taimede kõrgus küündib 30-st 60-ne cm-ni.

III rühm – väikese lisakrooniga nartsissid
Väikese lisakrooniga nartsissid on saadud suure lisakrooniga nartsisside ristamisel poeedinartsissiga (Narcissus poeticus). Varrel üks õis, lisakroon ei ole pikem kui 1/3 õiekattelehtede pikkusest. Taimede kõrgus 30–45 cm.

IV rühm – täidisõielised nartsissid
Üks või enam õit varrel. Õiekattelehed või lisakroon või mõlemad on täidisõielised. Taimede kõrgus 15–45 cm. Paljudel sortidel on rasked täidisõied küllalti pikkade varte otsas ja seetõttu kahjustavad tuul ja vihm neid üpris kergesti.

V rühm – triandrusnartsissid
Narcissus triandrus L. tunnustega sordid. Tavaliselt kaks või enam rippuvat õit varrel. Taimede kõrgus 15–45 cm.

VI rühm – tsüklaamen-nartsissid
Narcissus cyclamineus D. C. tunnustega sordid. Üks õis varrel. Õiekattelehed on märgatavalt reflektiivsed, pika trompetiga. Taimede kõrgus 15–30 cm.

Poeedinartsiss Narcissus poeticus

VII rühm – džonkill-nartsissid
Narcissus jonquilla L. tunnustega sordid. Üks kuni viis, harva ka kaheksa lõhnavat õit varrel. Trompet tassi kujuline. Taimede kõrgus 15–30 cm.

VIII rühm – tatsett-nartsissid (tatsetid)
Narcissus tazetta L. tunnustega sordid. Tavaliselt 3 kuni 20 lõhnavat õit lihaval varrel, lühike tassikujuline trompet. Taimede kõrgus 15–45 cm.

IX rühm – poeedinartsissid
Narcissus poeticus L. tunnustega sordid. Tavaliselt üks õis varrel, õiekattelehed puhasvalged, lisakroon väga väike, ketta kujuline, mis keskelt on kollane ja/või roheline, serv punane ja kofreeritud. Lõhnavad õied. Taimede kõrgus 30–45 cm.

X rühm – looduslikult kasvavad liigid e. bulbocodium-nartsissid
Tavaliselt üks õis varrel. Varase õitsemise ja madala kasvu tõttu sobivad hästi kasvatamiseks kiviktaimlas. Liigid: N. bulbocodium, N. asturiensis, N. canaliculatus, N. cyclamineus, N. pseudonarcissus, ja N. obvallaris.

XI rühm - lõhestunud lisakrooniga nartsissid
Lisakroon on lõhestunud vähemalt 1/3-ni lisakrooni pikkusest.
Siia rühma kuuluvad a) kaelusnartsissid b) liblikõielised nartsissid.

XII rühm - mitmesugused nartsissid
Sordid, mis ei sobi eelmistesse rühmadesse.

Haigused ja kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seenhaigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nartsissikärbes (Merodon equestris)

Viirushaigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]