Valentin Haüy

Allikas: Vikipeedia
Haüy koos oma esimese õpilase François de Lezyuer´ga
Valentin Haüy, tagaplaanil seisab tema vend René Just Haüy.

Valentin Haüy (13. november 1745 Saint-Just-en-Chaussée19. märts 1822 Pariis) oli prantsuse filantroop ja pedagoog, tüflopedagoogika rajaja.

Tema venda René Just Haüyd peetakse kaasaegse mineraloogia rajajaks.

Nende isa oli kangur ja ühtlasi kohaliku kloostri kellamees. Kloostri mungad õpetasid Valentinile palju keeli ja ta õppis selgeks kümme keelt, nende seas heebrea ja vanakreeka keele. 1783 andis Louis XVI talle tiitli "kuningale tõlkija".

Ta töötas hiljem ministeeriumides ametnikuna. Ta rajas ühe pimeda naise abiga 1784 esimese pimedatele mõeldud kooli maailmas: Institution Royale des Jeunes Aveugles (Noorte Pimedate Kuninglik Instituut). 1791 omandas selle riik. Kool suurenes jõudsalt ja varsti õppis seal üle 100 õpilase. Kuid Prantsuse revolutsioon katkestas asutuse tegevuse. 1802 tänas Napoleon teda tehtud töö eest ja nimetas uue direktori. Haüy asutas sellejärel uue pimedate kooli Musée des aveugles. Kuid rahapuuduse tõttu see ettevõtmine edu ei saavutanud.

1806 tegi Venemaa keiser Aleksander I Haüyle ettepaneku tulla Peterburi ja asutada sealgi kool pimedatele. Ettepanek saigi 1808 teoks. Pimedad õppisid seal lugemist, kirjutamist, geograafiat, ajalugu, keeli, muusikat, laulmist ja käsitöid: korvipunumist ja toolide meisterdamist, võrgukudumist, tikkimist jne.

Haüy lahkus Peterburist aastal 1817. Töö eest Venemaal anti talle Vladimiri ordeni 4. järk.

Valentin Haüy haud.

19. märtsil 1822 Valentine Haüy suri. Ta maeti Pariisi Père-Lachaise'i kalmistule.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Essai sur l'éducation des aveugles, Pariis, 1786
  • Mémoire historique sur les Telegraph Pariis, 1810

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]