Vagellest

Allikas: Vikipeedia

Vagellest (Demodex spp) ehk nääpsulest on imetajate karvafolliikulites ja rasunäärmetes parasiteeriv ja demodikoosi tekitav lest.

Vagellest (Demodex spp) koera kõrvast

Vagellestad parasiteerivad peamiselt imetajatest peremehe karvafollikulites ja rasunäärmetes. Tirts hamstrikul (Onychomys leucogaster) parasiteerib vagellest suuõõne, keele ja söögitoru epiteelis ja nahkhiirtel ning leemuritel suuõõnes.[1][2]

Etioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vagellestad on sigarja kehakujuga, 0,2–0,5 mm pikkused, helehallid, keha eesosas asuvate, natuke üle keha servade ulatuvate, nelja paari väga lühikeste, koonusjate, kahe küünisega lõppevate jalgadega. Poolkaarjad haukasmissuised on hästi arenenud. Neil on lülistumata pearindmik. Silinderja keha tagaosa on tihedalt triipudega kaetud, mis asetsevad risti keha telje suhtes[3][4].

Demodikoosi tekitajad erinevatel liikidel[5][1][6][7]:

  • Demodex auratihamstril
  • Demodex brevisinimesel
  • Demodex bovisveisel
  • Demodex caballihobusel
  • Demodex caniskoeral
  • Demodex capraekitsel
  • Demodex catikassil
  • Demodex criceti – hamstril
  • Demodex equi – hobusel
  • Demodex folliculorum – inimesel
  • Demodex gatoi – kassil
  • Demodex injai – koeral
  • Demodex ovislambal
  • Demodex phylloidesseal
  • Demodex tauri – veisel

Koera vagellest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Generaliseerunud demodikoos bullterjer tõugu koeral

Koeral on kirjeldatud kahte liiki vagellesti, D. canis ja D. injai [5]. D. canis on osa koera normaalsest naha faunast ja esineb vähesel arvul enamustel tervetel loomadel. Kutsikad saavad nakkuse otsese kontakti teel esimesel 2–3 elupäeval emalt, loodete nakatumist vagellestaga emakasiseselt ei toimu (keisrilõike abil sündinud kutsikatelt, kes on emast kohe eraldatud vagellesti leitud ei ole). Vagellesti ei ole leitud ka surnult sündinud kutsikatel[8].

Koera vagellest parasiteerib peamiselt karvafolliikulis, harvem rasunäärmes. Lümfisõlmedest, sooleseinast, põrnast, maksast, neerust, põiest, kopsust, kilpnäärmest, verest, uriinist ja roojast on leitud enamasti surnud ja degenereerunud erinevas arenguastmes koera vagellesti[8].

Kassi vagellest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kassil esineb demodikoosi väga harva. Kassil parasiteerib kahte liiki demodikoosi tekitajaid (D. cati ja D. gatoi). D. gatoi on keha tagaosaga on lühem ja tömbilt lõppev võrreldes D. catiga. D. gatoi parasiteerib naha epidermise kõige pindmises kihis (Stratum corneum).[5]. D. cati arvatakse olevat osa normaalsest naha faunast kassil. D. cati parasiteerib erinevalt D. gatoi 'st kassi karvafolliikulis [6].

Veise vagellest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veistel parasiteerib kahte liiki vagellesti D. bovis ja D. tauri. Veisel rasunäärmetes ja karvafolliikulites parasiteeriv D. bovis on 0,3–0,4 mm pikk[4]. D. tauri esinemist veisel on kirjeldatud silmalaugude karvafolliikulites ja rasunäärmete juhades[1].

Sea vagellest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seal põhjustab demodikoosi Demodex phylloides. Täiskasvanud isased sea vagellestad on 0,24–0,27mm ja emased 0,23–0,26mm pikad. Arengutsükkel munast kuni suguküpse valmikuni kestab 2–4 nädalat. Sead nakatuvad otsese kokkupuute kaudu[9].

Kitse vagellest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kitsel põhjustab demodikoosi kitse vagellest Demodex carpae. Sagedamini haigestuvad noored, tiined ja lakteerivad loomad. Nahamuutused esinevad sagedamini näo, kaela ja õla piirkonnas ning udaral. Tekkivad noodulid on kuni 4 cm läbimõõduga. Sarnaselt koeraga esineb kitsel sageli generaliseerunud demodikoosi[1].

Hamstri vagellest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldhamstril (Mesocricetus auratus) parasiteerib kahte liiki vagellesti D criceti ja D aurati. D. criceti on lühikese kehaga, emasel keskmiselt 107μm ja isasel 88,9μm, millest keha tagaosa moodustab vastavalt 49,4μm ja 41,8μm. D. aurati on aga pikema kehaehitusega, emane on keskmiselt 190,2μm ja isane 177,8μm, millest tagakeha moodustab vastavalt 126,2μm ja 121,3μm[7].

Arenemistsükkel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vagellesta arenemistsükkel kestab üheksast päevast kuni nelja nädalani. Emaste vagellestade poolt karva folliikulisse ja rasunäärmetesse munetud värtnakujulistest munadest kooruvad välja arenemata suguelundite ja kolme paari kühmjate jalgadega vastsed.

Diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koertel on standardseks diagnoosimise meetodiks naha süvakaabete võtmine kahjustunud kollete ja normaalse naha piiril. Kaaped tuleks võtta karva kasvu suunas kuni kapillaarse veritsuse tekkeni[10]. Enne ja kaabete võtmise ajal kahjustunud kohta pigistada sõrmede vahel. Saadud materjal segada alusklaasil väikese koguse mineraal- või immersioonõliga. Proove vaadata mikroskoobiga kasutades 10x objektiivi. Mõnedelt patsientidelt sh osadelt koeratõugudelt (vana inglise lambakoer, shar pei, šoti terjer) võib diagnoosi kinnituseks osutuda vajalikuks nahabiopsia võtmine[8][11].

D. gatoi leidmiseks soovitatakse võtta naha pindmiseid kaapeid kohtadest kust kass ei saa ennast lakkuda, nagu kaela dorsaal osast ja küünarvarre lateraalpinnalt. D. cati leidmiseks tuleb võtta naha süvakaapeid[5].

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Demodikoos

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Mullen, G., OConnor, B., Mites in Medical And Veterinary Entomology. Elsevier Science. 2002
  2. Nutting, W., Satterfield, L., Cosgrove, G. Demodex sp. Infesting Tongue, Esophagus, and Oral Cavity of Onychomys leucogaster, the Grasshopper Mouse. The Journal of Parasitology:59, 5, 893–896(1973)
  3. Parre, J. Demodikoosid. Veterinaarparasitoloogia. Tallinn, Valgus, 1985
  4. 4,0 4,1 Järvis, T. Demodikoos. Koerte parasitoosid. Tartu, EPMÜ Kirjastus, 1998
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Ghubash, R. Parasitic Miticidal Therapy. Clin Tech Small Anim Pract 21:135–144. Elsevier. 2006
  6. 6,0 6,1 Mange in Merck Veterinary Manual 9th ed Merck & Co., Inc
  7. 7,0 7,1 Sarashina, R. and Sato, K. Demodicosis in the Golden Hamster. Jpn. J. Vet. Sci 48(3) 1986
  8. 8,0 8,1 8,2 Canine Demodicosis in Muller & Kirk's Small Animal Dermatology 5th ed. Saunders. 1995
  9. Parre, J. Sigade parasitoosid. 1990 Tallinn. Valgus.
  10. Mueller, R. Treatment protocols for demodicosis: an evidence-based review. Veterinary Dermatology 15. 75–89. 2004
  11. Bettenay, S., Mueller, R. Skin scrapings and skin biopsies. In: Ettinger, S., Feldman, E. eds. Textbook of Small Animal Internal Medicine 6th. Ed. Elsevier. 2005