Tori hobune

Tori tõu täkk Uuras

Tori hobune on Eestis aretatud hobusetõug.

Nimi

Tori hobune on nimetuse saanud 1856. aastal asutatud Tori Hobusekasvanduse järgi.

Kirjeldus

Tori hobuse välimik on kiirus- ja sammuhobuse vahepealne, kaldudes rohkem viimase poole. Rind ja laudjas on hästi arenenud, lihastik tugev, kehaehitus kuiv. Laudjas on libajas, ovaalne. Puudusi esineb jalgade seisus. Peamised värvused on raudjas, kõrb ja punane.

Aretus

Tõu aretuse alguseks peetakse 1892. aastat, mil kasvandusse toodi sugutäkk Hetman. Hetmani põlvnemistabelist nähtub, et ta oli segavereline. Sellele vaatamata pärandas ta oma omadusi järglastele püsivalt edasi.

Tori Hobusekasvanduse märad pärinesid enamasti Eesti hobuse tõust. Neid paaritati importtäkkudega, samuti mõisnike poolt eraviisiliselt sisse toodud hobustega, kellest enamik kuulus samadesse tõugudesse, mida kasutati kasvanduses. Mõisnikud olid huvitatud sõiduhobustest, kelle hinnad olid tol ajal kõrged – see põhjustaski kiirushobuste impordi. Talupojad eelistasid Hetmani järglasi. Hetmani liin levis kiiresti ja kujunes esimeseks Tori tõu aretusliiniks. Kiirushobuste (idapreisi, Hannoveri, Holsteini, täisverelise ratsahobuse) ristandid kohalike hobustega ei rahuldanud põllumajanduse nõudeid väikese veojõu ja elava temperamendi tõttu. Häid põllumajandushobuseid saadi Norfolgi traavlitest. Ka idafriisi hobused suurendasid Tori hobuse massi ja kompaktsust, kuid sissetoodud hobuste eksterjöörivigade ja terviserikete tõttu praagiti nad suguhobuste hulgast välja. Sellele vaatamata oli idafriisi hobuste mõju suur. 1930. aastatel sisaldas enamik Tori hobuseid nende verd.

Hetmani liini ulatuslik levik Eesti- ja Liivimaal tekitas suguluspaarituse ohu. Tekkis vajadus uute aretuskomponentide järele. Et Inglismaalt polnud võimalik nõuetele vastavaid tüsedamaid norfolgi traavleid saada, siis otsustati Prantsusmaalt osta Bretooni hobuseid. See tõug pärineb Normandia hobusest ja Norfolgi traavlist. Viimase kaudu olid bretooni hobused sugulased Hetmaniga. Seega polnud tegemist täiesti võõra tõuga. 1937. aasta algul Eestisse toodud 5 bretooni täkku kohanesid siin hästi ja rajasid uusi aretusliine. Bretooni täkkude kasutamise tulemusel suurenes Tori tõu kehamass ja kompaktsus, kõrgus aga jäi endiseks. Et bretooni hobused on tüsedale kehaehitusele vaatamata elavad ja liikuvad, ei vähenenud Tori hobuste liikumiskiirus.

Tori hobusetõu aretamisel on suured teened Mihkel Ilmjärvel, kes töötas 1926–1947 Tori Hobusekasvanduse juhatajana ning Arved Tootsil, kes rajas ja juhtis Aravete tori hobuste tõufarmi 1955–1992. 1990. aasta seisuga oli Eestis 55 farmi, kus kasvatati tori hobuseid, neist 15 olid I klassi tõufarmid.

Aretustööks asutati 1920 Viljandis Tori Hobuste Tõuselts. Tõuraamat on asutatud 1922. Tori hobuseid tunnustati eraldi tõuna 1925. aastal.

Mitmesugust

Tori hobust on mainitud ka lauludes. Näiteks Eno Raua "Sõidulaulus" ("Tõlla ees meil tormab neli Tori täkku") ja telesaate "Tujurikkuja" laulus "Olla eestlane on halb (Kannatame ära!)" ("Tori hobune on porine").

Teadaolevalt vanimaks oma tõu esindajaks – 38-aastaseks – on elanud täkk Uljas. Välimik reetis, et temas voolas ka Eesti hobuse verd. Ta suri 3. oktoobril 2006. "Lõpuni väärikas hobune," võttis Ulja elu kokku endine Kuusalu kolhoosi tallimees, kelle juures hobune 38 aastat tagasi sündis.

Välislingid

• Tori Hobuse Selts

• Tori Hobusekasvandus
• Eesti Hobusekasvatajate Selts
• Vana-Tori Hobuse Ühing
• Põllumajandusloomade aretuse osakond
• Breeds of livestock: Tori horse