Eesti hobune

Allikas: Vikipeedia
Raudadrad võeti Eestis kasutusele 1870ndatel. Kahe hobusega künti päevas 0,8 ha. Pilt Tartumaalt aastast 1913.

Eesti hobune (vananenud nimetusega: eesti maahobune) on ohustatud hobusetõug.

Tüübilt kuulub eesti hobune sammuhobuste rühma.

Tõuliinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses

Hobuste veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti hobused paistavad silma suhteliselt suure veojõu ja kiiruse poolest. Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist. Puudusena esineb vahel jalgade ebakorrapärast seisu ja hobuste nõgusat selga.

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti hobune on suhteliselt madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune, kelle:

  • pea proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega.
  • kael suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga.
  • turi madal, lihaseline ja keskmise pikkusega.
  • selg lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev.
  • laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe.
  • rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas.
  • jalad kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega.

Iseloom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel.

Värvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt

  • 25,8% kõrvid,
  • 15,3% raudjad ja punased,
  • 11,1% mustad,
  • 20,5% hallid,
  • 10,0% kollased,
  • 11,6% võigud,
  • 5,3% hiirjad ja
  • 0,5% albiinod.

Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti hobuse aretuse alguseks võib lugeda 1921. aastat, mil Haapsalus asutati hobuste tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust on aretatud peamiselt puhasaretuse teel. Hobuste veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E liinid.

Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]