Titania

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Uraani kaaslasest; haldjakuninganna kohta vaata artiklit Titania (haldjakuninganna)

Titania

Titania on Uraani suurim looduslik kaaslane.

Titania diameeter on 1578 km,[1] millega ta on Päikesesüsteemi kaaslaste seas suuruselt kaheksandal kohal. Orbiit asub Uraanist 436 270 km kaugusel [1] ning jääb planeedi magnetosfääri piiridesse.[2] Titania mass on 3,49×1021 kg [1] ja tihedus 1,71 g/m3.[3]

Titania avastas William Herschel 1787. aastal koos Oberoniga.[4] Kaaslane on nime saanud William Shakespeare'i näidendi "Suveöö unenägu" haldjakuninganna Titania järgi.[5]

Taevakeha koosneb umbes 50% ulatuses kivimitest ning 50% ulatuses jääst. Kivimid on tõenäoliselt koondunud tuumas ja jää põhiliselt vahevöös. Vedela vee vöönd (ookean) koos lahustunud ammoniaagiga võib paikneda tuuma ja vahevöö vahelises kihis.[6]

Titania pind on suhteliselt tume ja veidi punaka tooniga, seda iseloomustavad impaktstruktuurid ja märgid endogeenstest protsessidest.[7] Rohkelt on meteoriidikraatreid, mille läbimõõt ulatub kuni 326 kilomeetrini,[8] kuid siiski mitte nii palju kui Oberonil. Tõenäoliselt muutsid Titania vanemat ja väga kraatriterohket pinda endogeensed protsessid. Pinnal on nähtavad väga suur lõhede ja astangute süsteem, mis on tekkinud hilisema sisemuse paisumise käigus.[9]

Nagu kõik Uraani peamised kuud, moodustus ka Titania arvatavalt akretsioonikettast, mis ümbritses planeeti pärast selle tekkimist.[10] 2001–2005 läbiviidud infrapunakiirguse spektroskoopia näitas veest moodustunud jää ja süsinikdioksiidi olemasolu Titania pinnal, mis omakorda viitab võimalusele, et tal võib olla väga hõre süsihappegaasist atmosfäär. Mõõtmised, mis tehti Titania varjumisel tähe taha, näitasid võimalikku atmosfääri rõhku vahemikus 10–20 nanobaari.[11]

Titaniat on kosmosesondi Voyager 2 abil lähedalt uuritud vaid ühel korral, jaanuaris 1986. Sond tegi Titaniast mitmeid fotosid, mis võimaldas kaardistada 40% kaaslase pinnast.[12]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Titania". nineplanets.org. Kasutatud 12.08.2011. (inglise)
  2. Grundy, W. M.; Young, L.A.; Spencer, J.R.; et al. (2006). "Distributions of H2O and CO2 ices on Ariel, Umbriel, Titania, and Oberon from IRTF/SpeX observations". Icarus 184 (2): 543–555. arXiv:0704.1525. 
  3. Jacobson, R. A.; Campbell, J.K.; Taylor, A.H. and Synnott, S.P. (1992). "The masses of Uranus and its major satellites from Voyager tracking data and Earth based Uranian satellite data". The Astronomical Journal 103 (6): 2068–78. 
  4. Herschel, William, Sr. (1787). "An Account of the Discovery of Two Satellites Revolving Round the Georgian Planet". Philosophical Transactions of the Royal Society of London 77 (0): 125–129. 
  5. Kuiper, G. P. (1949). "The Fifth Satellite of Uranus". Publications of the Astronomical Society of the Pacific 61 (360): 129. 
  6. Hussmann, H.; Sohl, Frank; Spohn, Tilman (2006). "Subsurface oceans and deep interiors of medium-sized outer planet satellites and large trans-neptunian objects". Icarus]] 185 (1): 258–273. 
  7. "Titania". planetarynames.wr.usgs.gov. Gazetteer of Planetary Nomenclature. Kasutatud 12.08.2011. (inglise)
  8. Plescia, J. B. (1987). "Cratering history of the Uranian satellites: Umbriel, Titania and Oberon". Journal of Geophysical Research 92 (A13): 14918–14932. 
  9. "New Geologic Maps of the Uranian Satellites Titania, Oberon, Umbriel and Miranda". articles.adsabs.harvard.edu. Kasutatud 12.08.2011. (inglise)
  10. Mousis, O. (2004). "Modeling the thermodynamical conditions in the Uranian subnebula – Implications for regular satellite composition". Astronomy & Astrophysics 413: 373–380. 
  11. Widemann, T.; Sicardy, B.; Dusser, R. et al. (2008). "Titania’s radius and an upper limit on its atmosphere from the September 8, 2001 stellar occultation" (PDF). Icarus 199 (2): 458–476. 
  12. Smith, B.A.; Soderblom, L.A.; Beebe, A.; et al. (1986). "Voyager 2 in the Uranian System: Imaging Science Results". Science 233: 97–102.