Oberon

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Uraani kaaslasest; haldjakuninga kohta vaata artiklit Oberon (haldjakuningas)

Oberon

Oberon on Uraani looduslik kaaslane.

Oberoni läbimõõt on 1523 km,[1] millega ta on Uraani kaaslaste seas suuruselt teisel kohal. Tema orbiit asub Uraanist 583 420 km kaugusel [1] ning jääb suuremalt jaolt planeedi magnetosfäärist väljapoole.[2] Oberoni mass on 3,03×1021 kg [1] ja tihedus 1,63 g/m3.[3]

Oberoni avastas William Herschel 1787. aastal koos Titaniaga.[4] Kaaslane on oma nime saanud William Shakespeare'i näidendi "Suveöö unenägu" haldjate kuninga nime järgi.[5]

Oberoni on kosmosesondi Voyager 2 abil lähedalt uuritud 1986. aasta jaanuaris. Kaaslasest tehtud fotod katsid umbes 40% selle pinnast, kuid piisava resolutsiooniga fotosid jätkus vaid 25% ulatuses kuu pinna geoloogiliseks kaardistamiseks.[6]

Oberoni pinda katavad kokkupõrke kraatrid ja sügavad kanjonid.[7] Uraani kaaslastest on Oberonil kraatreid kõige rohkem ning nende hulk hakkab lähenema küllastuse piirile, mis tähendab, et uued kraatrid tekivad vanemate peale. Kraatrite nii suur hulk viitab sellele, et Oberon on Uraani kuudest kõige vanema pinnaga. Suurima teadaoleva kraatri läbimõõt on 206 km.[6] Mitmete suuremate kraatrite ümbruses on näha eredat pinnasest väljaheidetud materjali, mis koosneb suhteliselt noorest jääst.[7]

Oberoni tihedus viitab sellele, et kaaslane koosneb umbes kahest võrdsest osast – jääst ning tihedamast koostisosast,[8] milleks võivad olla kivimid ja süsinikuühendid koos raskete orgaaniliste ühenditega.[7] Jää olemasolu on toetanud spektroskoopilised vaatlused, mille abil on märgatud kuu pinnal veest moodustunud jääkristalle.[9]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Oberon". nineplanets.org, Kasutatud 12.08.2011. (inglise)
  2. Ness, N. F.; Acuna, Mario H.; Behannon, Kenneth W.; et al. (1986). "Magnetic Fields at Uranus". Science 233 (4759): 85–89. PMID 17812894. 
  3. Jacobson, R. A.; Campbell, J.K.; Taylor, A.H. and Synnott, S.P. (1992). "The masses of Uranus and its major satellites from Voyager tracking data and Earth based Uranian satellite data". The Astronomical Journal 103 (6): 2068–78. 
  4. Herschel, William, Sr. (1787). "An Account of the Discovery of Two Satellites Revolving Round the Georgian Planet". Philosophical Transactions of the Royal Society of London 77 (0): 125–129. 
  5. Kuiper, G. P. (1949). "The Fifth Satellite of Uranus". Publications of the Astronomical Society of the Pacific 61 (360). 
  6. 6,0 6,1 Plescia, J. B. (1987). "Cratering history of the Uranian satellites: Umbriel, Titania and Oberon". Journal of Geophysical Research 92 (A13): 14918–14932. 
  7. 7,0 7,1 7,2 Smith, B.A.; Soderblom, L.A.; Beebe, A.; et al. (1986). "Voyager 2 in the Uranian System: Imaging Science Results". Science 233: 97–102. 
  8. (2006) "Subsurface oceans and deep interiors of medium-sized outer planet satellites and large trans-neptunian objects". Icarus]] 185 (1): 258–273. 
  9. Grundy, W. M.; Young, L.A.; Spencer,J.R.; et al. (2006). "Distributions of H2O and CO2 ices on Ariel, Umbriel, Titania, and Oberon from IRTF/SpeX observations". Icarus 184 (2): 543–555.