Miranda (kuu)

Allikas: Vikipeedia
Miranda

Miranda on Uraani looduslik kaaslane.

Miranda läbimõõt on 472 km, millega ta on Uraani kaaslaste seas suuruselt viiendal kohal.[1] Tema orbiit asub Uraanist 129 850 km kaugusel.[1] Miranda mass on 1,27×1021 kg [1] ja tihedus 1,20 g/m3.[2]

Miranda avastas Gerard Kuiper (1905–1973) 16. veebruaril 1948. aastal. Kaaslane on oma nime saanud William Shakespeare'i näidendi "Torm" peategelase (Prospero) tütre järgi.[1]

Miranda on kosmosesondi Voyager 2 abil uuritud 1986. aasta jaanuaris, kui sond jõudis ca 36 000 km kaugusele kaaslasest, lähemale kui ühelegi teisele Uraani kuule.[3]

Miranda albeedo on 0,32.[4] Kaaslane koosneb umbes 50% ulatuses jääst ning 50% ulatuses kivimitest.[1]

Miranda pinnal on näha kokkupõrke kraatrid, kuni 20 km sügavused murrangud, kihilised astangud ja kaootiline variatsioon erineva vanuse ja tunnustega pinnaste kohta.[5] Miranda varasemat (kui kaaslase orbiit oli praegusest ekstrentrilisem) geoloogilist aktiivsust põhjustas arvatavasti loodejõudude poolt tekitatud energia.[6] Miranda pinnases esinevad ka suured munakujulised moodustised, mis on arvatavalt seotud diapiiride tekkimisega.[7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Miranda". nineplanets.org. Kasutatud 13.08.2011. (inglise)
  2. Jacobson, R. A.; Campbell, J.K.; Taylor, A.H. and Synnott, S.P. (1992). "The masses of Uranus and its major satellites from Voyager tracking data and Earth based Uranian satellite data". The Astronomical Journal 103 (6): 2068–78. 
  3. "NASA missions: Voyager". www.nasa.gov. Kasutatud 13.08.2011. (inglise)
  4. "Planetary Satellite Physical Parameters". ssd.jpl.nasa.gov. Kasutatud 13.08.2011. (inglise)
  5. Smith, B.A.; Soderblom, L.A.; Beebe, A.; et al. (1986). "Voyager 2 in the Uranian System: Imaging Science Results". Science 233: 97–102. 
  6. Tittemore, W. C.; Wisdom, J. (1990). "Tidal evolution of the Uranian satellites III. Evolution through the Miranda-Umbriel 3:1, Miranda-Ariel 5:3, and Ariel-Umbriel 2:1 mean-motion commensurabilities". Icarus (Elsevier Science) 85 (2): 394–443. 
  7. Pappalardo, R. T.; Reynolds, S. J., Greeley, R. (25. juuni 1997). "Extensional tilt blocks on Miranda: Evidence for an upwelling origin of Arden Corona". Journal of Geophysical Research (Elsevier Science) 102 (E6): 13,369–13,380.