Taara
|
See artikkel räägib eesti pseudomütoloogilisest jumalast; teiste tähenduste kohta vaata Taara (täpsustus) |
- Mitte segi ajada Henriku Liivimaa kroonikas mainitud saarlaste jumala Tharapitaga.
Taara (ka Taar) on üks tähtsamaid jumalaid Ärkamisajal loodud eesti pseudomütoloogias.
Algupära[muuda | muuda lähteteksti]
1840. ja 1850. aastatel eesti pseudomütoloogiale aluse pannud Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald väitsid, et Henriku Liivimaa kroonikas mainitud saarlaste jumal Tharapita on kajastus jumal Taarast, kes kuni kaasajani olevat rahva seas tuntud. Nad konstrueerisid eesti jumalate panteoni, kus Taara oli Faehlmanni käsitluses monoteistlik peajumal. Faehlmanni ja Kreutzwaldi kõrval oli Taara-kuju loomisel suur roll ka Johan Lagosel, kes saatis neile mütoloogilisi materjale. Loodud süsteem olevat lähtunud rahvapärimusest.[1]
Kristluseelse mütoloogiaga tegelemine ning vanade jumalate otsimine ja leidmine oli tol ajal Euroopas moes.[2] Ajaloolase Ea Janseni arvates uskus Faehlmann siiralt, et muinaseestlastel pidi kindlasti olema arenenud vaimuelu ja usund, mida samamoodi pidi olema võimalik rekonstrueerida. Ärkamisaja rahvuslikus mõttemaailmas ja kirjasõnas võeti selline Taara kiirelt omaks kui tõsiasi ja selles kahtlejaid oli vähe. Tänapäeva folklooriuurijate hinnangul on aga Faehlmanni müütilistes muistendites rahvapärased tegelikult vaid üksikud motiivid.[3]
Rahvapärimuses mõned teated Taara kohta küll leiduvad, kuid ükski neist pole kindel ja usaldusväärne.[4][5][6] Kirjapanekutes on enamasti tunda tolleaegse trükisõna mõju. Näiteks teade Karksist (1936) – "Taara olli ennevanast, sis kui Aita olli, Uku olli ka sis" - mainib Andres Saali ajaloolise juturaamatu tegelast Aitat. Mõnel pool on vanameest ja isahane nimetatud "vana taara". Etnoloog Ants Viirese hinnangul pole sel mütoloogiaga midagi pistmist ja "taara" osutab pigem taaruvale kõnnakule. Ta peab kõige tõsisemalt võetavamaks teadet Risti kihelkonna Änglema küla Tarabere (ka Taravere) mäe kohta. Lähedases külas elanud vana naine rääkis aastal 1921: "Enne käidi Tarabere määl iides jüribä öhtu... Taarad ikka peavad olema iides. Vanaste räägiti nisokest juttu. Ei tea, kas neid üks vöi on neid änam." Kirjapanija Andrus Saareste rõhutas, et naine oli harimata ja ilma kirjanduslike mälestusteta, kuid Viirese meelest ei tähenda see veel, et ta trükisõnas kirjutatud Taarast ja hiitest midagi kuulnud polnud. Ka Tarabere nime seostamine Taaraga on küsitav, sest näiteks Taravere aed Tallinnas tuleb hoopis vene vanausuliste (староверы) nimest. Taara-kohanimesid otsinud Jaan Jungi väitel oli olemas ka Taarapere mägi Ristil.[7]
Populariseerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Pseudomütoloogilise Taara eriti mõjukas levitaja oli peamiselt Kreutzwaldi kirjutatud eepos "Kalevipoeg", kus Taara nimi esineb 46 korda, rohkem kui ühegi teise uue jumala nimi. Sealhulgas on korduvalt juttu "Taara tammest", "Taara tammikust", "Taara tammemetsast", "Taara hiiest", "Taara mäest" – väljendid, mis võeti ärkamisaegses kirjanduses laialt kasutusele. 11 korda nimetati "taaralasi", mis Kreutzwaldil tähendas kõiki muistseid jumalaid.[2][3]
Carl Robert Jakobson, kes nägi Faehlmanni muistendites ja jumalates head võimalust rahvuslikku meelsust ergutada, rääkis Taarast kui eestlaste sõjajumalast. Ärkamisaegses luuleloomingus oli Taara Vanemuise kõrval kõige armastatum tegelane (teda kasutasid oma loomingus lisaks Jakobsonile endale näiteks Jakob Hurt, Lydia Koidula, Ado Reinvald, Jaan Bergmann, Matthias Johann Eisen, Ado Grenzstein, K. Jaik). Proosas kasutasid Taarat M. Sohberg ja Andres Saal oma ajaloolistes romaanides, hiljem ka Karl August Hindrey. Sageli rõhutati Tartu (Tarbatu) seost Taaraga, eriti seoses linna nime etümoloogiaga, millena esitati nt "Tara-paik", "Taara paik" (Faehlmann ja Kreutzwald), "Taara püti linn" (Theodor Mühlenthal), "Tara-pado" (Leo Meyer). Kreutzwald rääkis, et "Tara-paik ja Ema-jõggi ollid meie ma-rahva essivanemate mällestuses otsego Israeli rahval Paradiis, kust Lomise koido-jäljed väljaläksid". Levis arusaam, et Toomemägi oli algselt Taaramägi. Tartut ennast hakati kutsuma Taaralinnaks.[8]
Kui hiljem teiste pseudomütoloogiliste kujude populariseerimisest loobuti, siis sõdadevahelises Eesti Vabariigi kooliõpikustes jätkus Taara esitamine muinaseesti tähtsaima jumaluse, äikesejumala ja -haldjana, paralleelnimedega Uku, Taevataat, Vanaisa, Vanataat, Kõu, Pikker. Samasugune Taara käsitlus jätkus pärast Teist maailmasõda Eesti emigrantide õppeväljaannetes. Selliselt pinnalt loodi 1920. aastatel ka eesti rahvuslik usund Taara usk.[9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Ants Viires (1990). Taara avita!. Looming 10, lk 1413–1414
- ↑ 2,0 2,1 Ants Viires 1990, lk 1414
- ↑ 3,0 3,1 Ea Jansen (1998). Muinaseesti Panteon: Faehlmanni müütide roll eestlaste rahvusteadvuses. Keel ja Kirjandus, nr 12, lk. 808–809
- ↑ Ants Viires 1990, lk 1410
- ↑ Andres Tvauri (2001). Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond. Lk 239
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae (1982). Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat. Peatükk XXIV 5, lk 217, kommentaar 29
- ↑ Ants Viires 1990, lk 1410–1411
- ↑ Ants Viires 1990, lk 1414–1418
- ↑ Ants Viires 1990, lk 1418–1419