Taara

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib jumalusest; kirjandusliku rühmituse kohta vaata artiklit Tarapita (rühmitus); hevibändi kohta vaata artiklit Tharaphita; teiste tähenduste kohta vaata Taara (täpsustus)

Taara on Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi arvates muistse eesti jumala nimi.

Taara nimi sai tuntuks peamiselt eepose “Kalevipoeg” kaudu.

"Kalevipoja" Taara on tuletatud Läti Henriku (Liivimaa Henriku) kroonikas esineva eestlaste (saarlaste) jumalanimest Tarapita, mida kinnitavad ka "Kalevipoja" kommentaarid.

"Kalevipoja" 1935. aasta väljaanne: “Taara – üks vähestest Muinas-Eesti jumala nimedest, kellest on usaldatavamaid teateid (Läti Henrik). Kreutzwaldil ta kuju aga on tugevasti segatud kristliku traditsiooniga.”

"Kalevipoja" 1975. aasta väljaanne: “Muistne jumal (Läti Henriku järgi); 19. sajandi rahvas tundis teda rohkem Tooru nime all (vrd. Skandinaavia Thor).”

Faehlmanni-Kreutzwaldi mõttekäigu aluseks võib olla Tarapita nime tõlgendamine palve-sõjahüüuna “Taara, avita!”, siit ka Taara-nimeline jumal.

Aleksander Heintalu (Vigala Sassi) teoses “Estide (tšuudide) hingestatud maailm” on Taara Ürgema, Emade-Ema vägi, kevadise kääritatud mahlajoogi nimetus (taar), Ürgema Väe nimetus, mida ei võetud suhu, sest ta oli liig püha. Surmahädas hüüti: "heia, Velo', võta vastu!" ja "Heia, Taar(a), avita!"[1]

Taarausuliste arvates ”Taara ei ole määratav ega kujutatav. Taara on see tundmata tuntud, see hingega tajutav. Taara on elusaladuse sügavaim aine – ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus."

Taara (ka Toar, Toor, Toorus, Teer) kuulub maausuliste jumalanimistusse kõrvuti Uku, Maa-Ema, Vee-Ema, Tule-Ema, Peko, Metsikuga jne.

F. J. Wiedemanni “Eesti-Saksa Sõnaraamatus" esinevad mütoloogiline persoon ehk vaim taar, õnnetooja ja kurjast ärahoidja vanataar ning taevaasukas taaralane.

Hämes Janakkalas tuntud Laurinlähde (Püha Laurentsiuse allikas) kandis ennevanasti Taara-allika nime. Hämelaste Taara oli kalmistute kaitsevaim. Lähedal on I aastatuhande alguse ja lõpu kalmed.

Tarapita on Henriku Liivimaa kroonikas mainitud saarlaste jumalana ja korra hiiena. Kroonikas on seda üles tähendatud kolmel viisil: Tharapita, Tarapitha ja Tharaphita, vanemas kirjanduses on ringlemas ka nimekujud Therrapitta, Tarrapitta ja Tharrapitta.

F.J. Wiedemanni "Eesti-Saksa Sõnaraamatus" esinev jumala Toorapitta nimekuju erineb mõnevõrra Läti Henriku Tarapitast-Taarapitast. Pole välistatud toora muutumine taaraks, taara muutumine tooraks või kummagi nimekuju üheaegne esinemine. Näiteks ka Arnold Knüpferil on kirjas erandlik Thorapitha.

Wiedemannil esineb ka jumalusenimi Toor, ka Tooru või Tooro.

Wiedemannil esinev nimi Toora ja püha Toorapäev, 6. veebruar tulenevad Püha Dorotheast.

Väikses murdesõnastikus on üles tähendatud toorupäävad (Käi), toorupüha (Krk) ja tooruõhtu (Vig).

Toorapitta võib olla tuletatud uurali tüvest tora (viha, raev) ja pitä (pidama, vastu seisma). Toorapitta aluseks võib olla ka skandinaavia þorra-þitta (pikse-auk või kõu-see-siin-on). Kumbki tähendus võimaldab kasutada jumalanime sõjahüüuna.

Arvamused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sagedane on olnud Taara samastamine või seostamine skandinaavia piksejumal Thoriga. Näiteks tõlgendasid 17. sajandi lõpu kroonikud Thomas Hiärne ja Christian Kelch Tharapitat sõjahüüuna: Thor avita!.[2]

Aleksandr Kotljarevski 1870. aastal esitatud seisukoha järgi Tharapita on identne Knytlingasagas nimetatud jumalusega Turupid. Kotljarevski arvas, et see nimi oli skandinaavia Thori vastukaja ning nime Tharapita tulnuks tema järgi tõlgendada Tar-avitaja.[3] Skandinaavia Thor on nähtavasti siiski jätnud jälgi Eesti (eeskätt Lääne-Eesti) uskumustesse Tooru kujul. Neljapäevane päev oli Toorule pühendatud ning seda pühitseti varasemal ajal kui pooleldi pühapäeva.[4]

Johann Leonhard von Parrot, Jacob Grimm jt on seostanud Tarapitat öökullikujulise jumaluse Tarapilaga.

Matthias Johann Eisen avaldas esimeses Eesti Üliõpilaste Seltsi albumis 1889. aastal artikli Taarast, milles ta oletas, et germaanlastelt laenatud Taara kultus püsis Eestis kuni reformatsioonini.

Uku Masing on juhtinud tähelepanu erinevates keeltes esinevatele sarnastele jumalanimedele: handi Toorum, Toorem, mansi Toorm, Torim, tšuvaši Tora, Tare, mongoli, turkmeeni, uiguuri ja tatari Tängere, Tengri, türgi Tenger, kirgiisi Tangri, jakuudi Tangara, sumeri di(n)gir ning polüneesia Tangaroa.[2]

Kustaa Fredrik Karjalainen ja Uku Masing on handi ja mansi keelte eri murrete sõnad tarom, torom, torem ("jumal, taevas, ilm, pikne") sidunud saami sõnaga diermes "pikne" (koolasaami materjalides ka Tiermes või Termes). Selles on nähtud türgi-tatari laenu sõnast tängrim, hilisemal kujul tärem või terem ("mu taevas, mu jumal").

Paul Ariste on oletanud eesti Taara, keldi Taranis-Tanarose ja germaani Donar-Þórri pärinemist ühisest protoeuroopa substraatkeelest.

Joseph Karst on rekonstrueerinud eelindoeuroopa pikse ja kõuetormi jumala Thorqvin'i.

Martti Haavio tõlgenduse kohaselt pole nimekujul Taarapita üldse jumalikku tausta. Tema hinnangul tuleks Taarapita hoopis lugeda Tarap-hita, mis liivi keeles tähendab sarapuuhiit.

Enn Tarveli kommentaar Henriku Liivimaa Kroonikas esineva Tharapita kohta:

Taara seostamine rahvapärimustest tuntud Tooruga pole selge, samuti ka mitte seos (Tooru kaudu) muinasskandinaavia piksejumala Thoriga. Sarapuu kui põõsaspuu pühakspidamise või hiiepuuna esinemise (erinevalt näiteks pihlakast) kohta pole eesti rahvaluules vähimatki jälge. “Nemus” võib tähendada ka puud (puitu), kuigi selline tähendus esineb harva. Nii ongi enamasti vastavat kroonikakohta tõlgitud “puu, puutükk” ning tõlgendatud “puust jumalakuju.

Urmas Sutrop on rekonstrueerinud hüpoteetilise uurali tüve *tεrε (ε tähistab määramata lühikest või pikka vokaali) tähendusega "kõrge, ülemine". Taara on seega jumal, kes asub kõrgel taevas. Tarapita nime teine pool on tema järgi tagasiviidav uurali tüvele pide "kõrge, pikk" tähenduses "suur". Hüüdu "Tarapita" võiks seega tõlgendada kui "Taara (on) suur" või ka "Suur Taara". [3] Sutrop on viidanud ka võimalusele, et Henrik ise võis Taara-tüvele lisada ladinakeelse lõpu pita=pater, mis annaks tulemuseks Taara-isa (analoogselt Jupiter = Zeus-isa), ehkki väga tõenäoline see ei ole.

Andrei Hvostov on näidendis "Henrik" väljendanud mõtet, et "saarlaste suurjumal" Taarapita oli Läti Henriku fantaasia vili, andmaks ristisõdijate võitudele suuremat usulist ja sõjalist kaalu. Hvostov ei selgita, mismoodi Taarapita ja Taara on ladinakeelsest kroonikast eesti rahvasuusse jõudnud.

Kaali katastroofi kajastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lennart Meri esitas hüpoteesi, mille järgi Virumaal sündinud ja Saaremaale lennanud jumalus oli Kaali meteoriit. Samuti tõlgendab Meri Tarapita nime: "Taarapita ei tähenda appihuikamist, vaid Taara pikset".[1]

Pikseoletuse puhul on nõrgaks kohaks asjaolu, et 13. sajandiks polnud omastava käände lõpp -n veel eesti keelest kadunud ja seega oleks Liivimaa kroonikas pidanud leiduma nimekuju Taranpita.

Kirill Teiter on juhtinud tähelepanu seigale, et Saaremaa Tarapitha seostub Lääne-Bengali Tarapithi-nimelise usukeskusega, mis kohalikus murdes tähendab "Silmamuna püha paika" ehk müüdi järgi jumalanna Sati (kelle leinast hullunud mees Shiva ta taevas vibuga 51 tükiks laskis) ühe silma maale kukkumise kohta. Katastroofijärgse Kaali järve nimi seostub India hävingujumalanna Kālīga[4], kes on ühtlasi ka jumalanna Sati hirmuäratav kujund. Kuigi nimede samasugune kõla ei tähenda suurt midagi (nt. Sulawesi, Jalalabad jne), on siin tegemist ka teatud sisulise kokkulangevusega.

Sarnasusi Eesti, Soome ja India kohanimedes on kirjeldanud oma blogis Ahmedabadi ajakirjanik Chandrakant Marwadi. Paraku on tema uuring pinnapealne.

Tarapita Henriku Liivimaa kroonikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tarapithat (jt nimekujud) mainib Läti Henrik oma "Liivimaa kroonikas" viiel korral.

Virumaalt Saaremaale lennanud jumal[muuda | redigeeri lähteteksti]

... ristisid Virumaal rajamail kolm küla, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale. Ja teine preester läks, raiudes maha nende jumalate kujud ja näod, mis olid seal tehtud, ja need panid imeks, et verd välja ei voolanud, ja uskusid rohkem preestrite jutlusi.

... in confinio Vironie tres villas baptizaverunt, ubi erat mons et silva pulcherrima, in qua dicebant indigene magnum deum Osiliensium natum, qui Tharapita vocatur, et de illo loco in Osiliam volasse. Et ibat alter sacerdos succidens imagines et similitudines deorum ibi factas, et mirabantur illi, quod sanguis non efflueret, et magis sacerdotum sermonibus credebant.

Sõjahüüd ja hiis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karjuvad ka need, rõõmustades oma Tarapitha üle. Need hüüavad appi hiit, nood Jeesust, kelle nimel ja kiituseks nad ronivad vapralt üles, jõuavad valli harjani, aga lüüakse ka nende poolt vapralt tagasi.

Gaudet exercitus christianorum, exclamant, Deum exorant. Clamant et illi, gaudentes in Tarapitha suo. Illi nemus, isti Iesum invocant, in cuius nomine ac laude fortifer ascendunt, ad summitatem valli perveniunt, fortissime et ab illis repelluntur. [5]

Saarlaste jumal[muuda | redigeeri lähteteksti]

... teised preestrid kastsid teisi, ka viiakse nad rõõmuga linna, et nad Kristust kuulutaksid, et nad Tharaphita, kes oli saarlaste jumal, välja viskaksid...

... alii presbyteri alios rigaverunt, qui et in urbem cum gaudio ducuntur, ut Christum predicent, ut Tharaphitam, qui deus fuit Osilianorum, eiciant...[6]

Üks paganlikest jumalaist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nad kuulavad sõna, lubavad tagasi anda, viivad endaga kaasa oma linnuste juurde preestrid, kes Kristust jutlustaksid, kes Tharaphita koos muude paganate jumalatega välja viskaksid, kes rahvast püha ristimisega niisutaksid.

Obediunt, restituere promittunt, presbyteros secum ad castra sua ducunt, qui Christum predicent, qui Tharapitha cum ceteris paganorum diis eiciant, qui populum sacro baptismate tingant. [7]

Väljaheidetud jumal[muuda | redigeeri lähteteksti]

See on täide saadetud, see on tehtud, nimelt kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud, vangid vabastatud, pöörduge rõõmuga tagasi, riialased!

Quo completo, quo facto, populo videlicet cuncto baptizato, Tharaphita eiecto, Pharaone submerso, captivis liberatis, redite cum gaudio Rigenses.[8]

Uku Masingu arutlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimetusest Taara on kunagi tehtud eestlaste ülijumalus, kuid siis hakkas ka ta langus. Ta topiti igalepoole ja tulemuseks oli, et hakati kahtlustama kas ta üldse kuulub kuskile ja kuigi polnud kahtlust, et eestlased muiste kedagi säärase nimega olendit tundnud, tõsteti küsimus, kas selline jumalus üldse on eesti algupära, kas ta pole mitte laenatud Skandinaavia Thorist. Küsimus on praegugi lahtine ja selle saaks vast otsustada kindlamini ainult siis kui oleks kindel kas skandinaavia sõnal on indogermaani etümoloogia.

Meie oma nimetust võiksime asetada väga laialdasse seosesse, kuid kõik need loeteldavad sõnad erinevad vähemalt niivõrd palju, et ei saa öelda, kas eesti sõna on seoses nendega või olemata.

Kõigepäält ostjaki Töröm, voguli Toorm, Torim, ts^uvas^i Tora, türgi Tare, mongoli, turkmeeni, tatari Tängre, Tengri, Tenger, kirgiisi Tangri, jakuudi Tangara ning siis üheltpoolt sumeri di(n)gir, teiselt poolt Polüneesia Tangaroa.

Igatahes niikaugete paralleelide olemasolu puhul meil ei tule just olla kindel laenus, kuigi nimede sarnadus skandinaavia ja meie vahel võib olla tinginud selle jumaluse suurema populaarsuse. Kuid nagu öeldud: ma ei tea, kas skandinaavia nimetus mitte pole laenatud.

Probleemi kõige keerulisemaks teeb just see, et naaberrahvad soomlased, liivlased, vadjalased jne. ei tea säärasest jumalusest midagi ja alles niikauged midagi taolist austavad. Kuid teisalt vadjalased on kas eestlasilt või otsekohe võórsilt laenanud koos eestlastega haldja sõna ning oleks oletatav, et kui Taara on laenatud, siis nad oleksid laenanud ka selle. See kõik tähendab, et küsimus on alles täiesti lahtine.

Läti Hindrek nimetab esimest korda Taarat XXIV, 5 1220 aasta kohta, et kuskil Ebavere lähedal olevat sündinud saarlaste jumal Tharapita ja lennanud Saaremaale (Ebavere on EISEN EM I, 174 oletus), hiljem on seda nimetatud XXX, 4.5. Kuid kõik teated, mis Taarast olemas võivad olla konstrueeritud, mitte ainsagi sisse ei tarvitse olla usku. On ainult kindel, et püha neljapäeva õhtut nimetati 'Tooru teeramise õhtuks' (Tooru esinevat EISEN EM I, 177 järgi Harju, Järva ja Võrumaal)!

Harju rannikul, Kose kihelkonnas veel läinud sajandil nimetatud 'Tooru õhtuteks', mil puhul polevat tehtud tööd vaid puhutud toorupilli, mille kohta EISEN EM I,178 ütleb: 'Toorupill olnud niisamasugune vasikamaost pill, nagu torupillgi'. Kuid selpuhul pole mingisuguseid andmeid Tooru enese kohta. Knüpfer (Inland 1836, nr. 22) teatab vaid, et vanemad inimesed tundnud nii Taarat kui Toorut.

(EISEN EM I,176): 'Taarale oli neljapäev pühendatud. Neljapäeval käidi hiies püha pidamas. Torupillimees puhus kivi ehk kännu otsas torupilli (NB! hiiest vist puid ei raiutud), rahvas laulis ja tantsis. Nimelt peeti niisuguseid pidusid suvel, mil nad öö otsa hommiku valgeni kestsid. öösi tehti hiie ligidale tuli üles, mille ümber vanemad inimesed istusid, kuna nooremad lusti lõid. Saarlased arvasid, et Taara ise hiiepuu otsas viibib ja sealt noorerahva pidu pealt vaatab.

Hiidlastest teatakse, et need praeguse Pühalepa kiriku kohal alasti olles ohverdanud, ohverdades noad kätte haaranud ja üksteist katsunud täkkida nii, et veri ilmuks. See veri oli jumalale ohvriks määratud, missugusele jumalale, seda enam ei teata. Ka Kärdla ligidal Hiieselja hiies tehtud niisama. Seal võtnud täkkimisest isegi naisterahvad osa. Täkkimise ajal mängitud agaralt torupilli.' Kogu see lugu on väga kena ja tuletaks meelde maüade endaveristamisi jumalate auks või Paali pappide riituseid Palestiinas, kuid ta just viimaste varal võib olla konstrueeritud.

EISEN EM I,178 nimetab laplaste müristamisjumalat Turms'i ja voguli Tarom, ostjaki Turum, Torm, Torem, Torum, tsuvasi Tora ning ütleb: 'Võimata väita, et kauged idapoolsed rahvad germaanlastelt jumala nime laenanud. Palju enam peame oletama, et ühed kui teised ennemuiste kusagilt ühisest allikast ammutanud, nagu ülepea enamasti kõigi Euroopa rahvaste vanast usundist ja kommetest ühist leiame, ilma et iga korra julgeksime laenu germaanlastelt, slaavlastelt, romaanlastelt tõendada.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Aleksander Heintalu e. Vigala Sass. Estide (tšuudide) hingestatud ilm. II. Sõnade seletus. Lk. 338–339.
  2.  ???
  3.  ???
  4. Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia. Toimetanud Ülo Tedre. Tallinn: Mats 1995.
  5. Heinrici Chronicon Livoniae, XXX 4, lk 268.
  6. Heinrici Chronicon Livoniae, XXX 5, lk 270
  7. Heinrici Chronicon Livoniae, XXX 5, lk 270, 272
  8. Heinrici Chronicon Livoniae, XXX 6, lk 272

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]